Balti, Baltikumi ja Balti riikide identiteedist

Toomas Hiio

Baltic Regionalism. Edited by Pärtel Piirimäe and Andres Andresen. The Estonian Historical Journal 2012, 1-2 (139-140), Special Issue = Balti regionalism. Koostanud Pärtel Piirimäe ja Andres Andresen. Ajalooline Ajakiri 2012, nr 1-2 (139-140), teemanumber. Ajalooline Ajakiri on üks vanemaid eesti teadusajakirju, mis tähistas tänavu oma 90. aastapäeva. Nagu teisedki teadusajakirjad, annab ka Ajalooline Ajakiri aeg-ajalt välja teemanumbreid. Teemanumber on tegelikult väga kasutajasõbralik formaat: ilma koond-, valik- ja internetibibliograafiate rägastikes ning Eesti teaduse infosüsteemis vaeva nägemata leiab lugeja uurimistöö hetkeseisu samade kaante vahelt. Balti regionalismi teemanumber põhineb ühe 2008. aastal peetud konverentsi ettekannetel. Erinevas valmidusastmes ja kvaliteedis tekstide kokkusulatamine on raske töö ja teemanumbri koostajaid tuleb tulemuse eest kiita. Teadus, eriti humanitaarteadus, on looming ja pole kunagi päriselt metseenideta toime tulnud. José Manuel Barroso tsitaadiga sissejuhatuses lõimitakse regioonide Euroopa kontseptsioon osavasti regionaalajalooga kui elujõulise alternatiiviga rahvusriikide ajaloole. Sellest midagi erilist arvamata teame, et tsitaate leiti ka rahvuslike ja impeeriumide ajaloo kirjutamise kõrgajal. Ajalookirjutus peegeldab oma ajastu vaimu.

Teemanumber on ingliskeelne, mis on praegu rahvusvahelise (teadus)koostöö keel. Võõrkeelne artikkel ei ole mitte alati sobivaim formaat väikese maa ajaloolasele, võrreldes näiteks loodus- ja sotsiaalteadustega ning rääkimatagi täppisteadustest, mille uurimisvaldkond on üleilmselt üks. Väikese maa ajalugu eeldab vähe tuntud maa ja ajastu loo põhjalikku sissejuhatamist ning manööverruum mõne uue teadusliku väite põhistamiseks ja järeldusteks jääb üsna ahtaks. Seda näeme ka kõnesolevas kogumikus. Pärtel Piirimäe lahkab Liivimaa aadli identiteediküsimusi XVII sajandil, Lea Leppik vaatleb asehalduskorra ja Balti identiteedi vahekordi XVIII sajandi viimasel veerandil, Eva Piirimäe keskendub Herderi vaadetele inimsusest, rahvuslusest ja kosmopolitismist Jegór von Siversi kirjutistes XIX sajandi teisel poolel ning Eero Medijainen kirjutab Balti Liidust sõdadevahelisel ajal. Viidetegi järgi otsustades on need asjad, millest on kirjutatud ka muudes keeltes, mis omakorda võimaldas autoreil kohe asja kallale asuda. Andres Andreseni artikkel kirikukorraldusest ja selle seostest Balti identiteediga tsaariajal on nõudnud pikemat tagasivaadet luteri kiriku esimestesse sajanditesse ja provintside erinevate privileegide üksikasjalikumat kirjeldamist. Ka Valters Ščerbinskise (vt ka Sirp VI 2009) ülevaade Rootsi kuvandist läti ajakirjanduses selle algusest kuni Teise maailmasõjani, Kari Aleniuse artikkel Eesti poliitikast vene elanikkonna suhtes aastatel 1919–1921 ning eriti Mart Kuldkepi käsitlus kahe eesti poliitikamehe ja visionääri Aleksander Kesküla ja Jakob Ploompuu tegevusest Rootsis 1916. aastal puudutavad juba vähem tuntud asju.

Baltikumi (Ostseeprovinzen, Остзейские губернии, (Советская) Прибалтика, Baltic countries) mõiste sisu on eri aegadel erinenud. Kogumik katab nelja sajandit, Rootsi ajast 1930. aastateni. Praegu on Balti riigid Leedu, Läti ja Eesti. NSV Liidus loeti kuni Talvesõjani Balti riikide hulka tihti ka Soome. Rootsi- ja tsaariaegsed Läänemere provintsid olid Liivi-, Eesti- ja Kuramaa, vähemasti kohaliku õiguse ning kiriku- ja omavalitsuskorralduse mõttes, ehkki Kuramaa oli XVI–XVIII sajandini rohkem või vähem iseseisev Poola vasall. Liivi sõja ajal ja järel olid Balti provintsid jaotatud Poola, Rootsi, Taani ja Venemaa vahel; Rootsi aja kontekstis võiks Balti provintside sekka lugeda ka Ingerimaa, mille keskus Narva läks tsaariajal küll Peterburi kubermangu, kuid oli oma õiguse ja privileegidega üks Balti provintside linnadest. Kogumiku artiklites ongi Baltikum see, mis ta oli artikli vaadeldaval ajastul: XVII ja XVIII sajandil põhiliselt Liivi- ja Eestimaa, XIX sajandil lisandub Kuramaa, Balti Liitu üritati luua Leedu, Läti ja Eesti vahel. Neil sajandeil lahkuvad Poola ja Rootsi Balti ruumist ning kasvab Venemaa ja Saksamaa tähtsus. Eesti, Läti ja Leedu omariiklus sai võimalikuks Venemaa ja Saksamaa kokkuvarisemise tõttu Esimese maailmasõja lõpus.

Pärtel Piirimäe uurib Liivimaa aadli identiteeti Rootsi ajal – kas isamaaks oli Rootsi või Liivimaa või mõlemad? Liivimaa aadel käsitles oma isamaana eeskätt Liivimaad, Rootsi kuningate taotluseks oli vallutatud alade tihedam sidumine emamaaga. Liivimaa aadli positsioon Rootsi võimu all oli nõrgem kui Eestimaa aadlil, sest Liivimaa oli vallutatud, Eestimaa alistunud. Eestimaa aadel nägi provintside ühtsuse taastamist Rootsi võimu all Eesti- ja Liivimaa elanike heaolu tähtsa eeldusena. Liivimaalastel oli aga ka Poola ülemvõimu kogemus, ehkki lubadust võtta Liivimaa Poola-Leedu uniooni võrdsetel alustel Leeduga ei täidetud kunagi. Liivimaa aadli suhted keskvõimuga teravnesid Rootsi absolutismi tugevnedes, mille kulminatsiooniks oli mõisate reduktsioon kuningas Karl XI ajal. Kohalike seisuste konflikt keskvõimuga (partikularistliku identiteedi ja poliitilise lojaalsuse vastuolu) on keskvõimu tugevnedes paratamatu, sedasama näeme kuberner Šahhovskoi aegsel Eestimaal XIX sajandi lõpul ja kindralkuberner Bobrikovi Soomes XX sajandi alguses. Johann Reinhold von Patkuli võitlus Liivimaa aadli õiguste eest ja tema idee Rootsi ja Liivimaa personaalunioonist lõppes 1694. aastal tagaselja surmaotsusega riigireetmise eest.

Andres Andresen alustab luteri kiriku ülesehituse kirjeldamisega Balti provintsides Rootsi ja Poola võimu all. Eestimaa kirikukorraldus oli rajatud Rootsi mudelile, kus konsistooriumi kuulusid vaid vaimulikud liikmed ja rüütelkond sai kirikuasjades kaasa rääkida kihelkonna tasandil. Tallinna, Riia, Liivimaa ja Saaremaa kirikukorraldus põhines Saksa mudelil, rüütelkonna või linna kontroll kirikuvalitsemise üle oli suurem. 1686. aasta Rootsi kirikuseadus allutas Rootsi kirikuorganisatsioonile ka Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ning Tallinna ja Riia kirikuvalitsemise asutused. Hoolimata Poola katoliiklusest, säilitas vasallsõltuvuses Kuramaal sealne luteri kirik oma juhtiva positsiooni. Eestimaa ja Liivimaa ning Tallinna, Pärnu ja Riia kapitulatsiooniga 1710. aastal garanteeriti senise kirikukorralduse säilimine, rohkem kui sajaks aastaks jäi kehtima ka kirikuseadus. Põhjasõja ajal tugevnes rüütelkonna positsioon ka Eestimaa kirikuvalitsuses – üks maanõunikest määrati konsistooriumi ilmalikuks presidendiks. Balti kirikukorraldus valati lõplikult Vene seadustesse 1832. aastal, kui oma seaduse sai Vene keisririigi evangeelne luteri kirik. Kirik allutati keskvõimule, aga säilis ka kohalike ilmalike seisuste, rüütelkondade ja linnade pädevus kirikuasjade otsustamisel. Kuid, mis kõige olulisem, fikseeriti vene õigeusu kiriku eesõigused teiste konfessioonide suhtes.

Lea Leppiku artikkel asehalduskorrast oponeerib peamiselt saksa(keelses) ajalookirjanduses tänini valitseva seisukohaga, et Katariina II kehtestatud asehalduskord Balti provintsides (1783–1796) oli enamasti negatiivse mõjuga. Ehkki asehalduskorra eesmärk oli kogu impeeriumi valitsemiskorralduse ühtlustamine ja ka Balti provintside senise üsna avara autonoomia kitsendamine, lähtus keisrinna oma reformis valgustusideedest ning tema laiem eesmärk oli kogu riigi valitsemiskorralduse uuendamine, „keskaja lõpetamine”. Lea Leppik näitab vastupidiselt enamasti väidetule, nagu oleks Katariina surma järel troonile tõusnud Paul I kõik asehalduskorra uuendused tühistanud, et enamik institutsionaalsetest uuendustest jäi siiski ühel või teisel viisil püsima. Vene keskvõimu esimene tõsisem katse kitsendada Balti provintside autonoomiat tõi hoopis kaasa positiivse mõju Balti aadli ja linnade ning vaimulikkonna ühise identiteedi kujunemisel. Ühine võitlus keskvõimu administratiivse surve vastu tõi esile ühised väärtused, mida kaitsti kuni Vene impeeriumi lõpuni: ajalooliselt kujunenud õiguskord, lojaalsus keisrile ja luteri usk ning neljandana saksakeelne Tartu ülikool kui kolme provintsi eliidi ühine sepikoda.

Eva Piirimäe artikkel koosneb kolmest osast: esimeses uurib ta Johann Gottfried Herderi seisukohti inimsusest, patriotismist, kosmopolitismist ja rahvuslusest, osutades eriti Herderi Riia-perioodi (1764–1769) tähtsusele nende vaadete kujunemisel. Seejärel kirjutab ta baltisaksa literaatide, eeskätt Woldemar von Bocki, piiskop Ferdinand Walteri ja professor Karl Schirreni võitlusest 1860. aastatel esimeste venestusilmingutega, mida vastaspoole veergudel esindasid slavofiilid Mihhail Katkov, Ivan Aksakov ja eriti Juri Samarin. Kolmas osa on pühendatud Jegór von Siversi (1823–1879) kirjutistele, kes üritas Herderi ideede baasil sünteesida poliit­filosoofilist põhjendust Balti autonoomiale.

Mart Kuldkepi artikli peategelased on kirjastaja Jakob Ploompuu ja Aleksander Kesküla. Mehed kohtusid 1916. aastal Stockholmis ja üritasid tõsta Eesti küsimust Rootsi poliitikute ja ametnike, aga ka välisdiplomaatide vaatevälja. Muu hulgas levitati Eesti olude kohta saksakeelseid tekste, mille oli allkirjastanud keegi Grundbesitzer aus Estland (Eesti maaomanik) ja mida Mart Kuldkepp peab põhiosas Kesküla kirjutatuiks. Kesküla ja Ploompuu idee – meelitada Rootsi sõtta Saksamaa poolel, et tagada Eesti julgeolek – leidis mõistmist vaid nn aktivistide, Rootsi ja Soome rahvuslaste seas: esimesed unistasid Rootsi suuruse taastamisest ja teised Soome iseseisvusest. Rootsile piisanuks Venemaa võidu korral Baltimaade autonoomiast, olgu siis baltisaksa (nende emissariks Stockholmis oli Heinrich von Stryk Tihemetsast) või põhirahvuse versioonis, või siis puhvertsoonist Saksamaa võidu korral.

Seiklejatest ja avantüristidest kirjutatakse ebaproportsionaalselt palju ja tehakse filmegi, sest nende kirev elukäik laseb ajastu keerukuse lugeja- või vaatajasõbralikku vormi valada. Uuemast maailmakirjandusest meenub Timothy Snyderi „Punane Prints” („The Red Prince”), mis kirjeldab Wilhelm von Habsburgi tegemisi Esimese maailmasõja ajal ja järel. Ajalookirjutus on siin ebaõiglane: diplomaadid ja ametnikud, kes hoolimata igasugu visionääride hoogsatest, enamasti aga mitte kunagi teostuvatest ideedest, mis küllap tänini valitsuste kirjakaste ummistavad, ikkagi oma ajas oma riigi huvides ratsionaalsed otsused langetasid, pälvivad enamasti vaid mõne rea mõnes valdkondlikus biograafilises leksikonis.

Valters Ščerbinskise ja Kari Aleniuse artiklis ei ole identiteediküsimus päris esiplaanil. Esimene võrdleb kuningas Oskar II ja kuningas Gustav V Riia-visiitide kajastusi Läti ajakirjanduses vastavalt 1875. ja 1929. aastal, aga uurib ka Läti ajakirjanduse käsitlusi Rootsi kuningriiklusest, demokraatiast ja välispoliitilisest neutraliteedist. Kari Alenius käsitleb – põhiliselt ajakirjanduse põhjal – Eesti riigi ja erakondade poliitikat vene elanikkonna suhtes peamiselt Petserimaal aastatel 1919–1921. Eero Medijainen kirjutab Balti Liidu loomisest, aga ka ajakirjas Akadeemia 1937. aastal avaldatud Ilmar Tõnissoni artiklist, kus ta peab Balti riikide ühtsust mõnede haritlaste, baltisakslaste ja Läti poliitikute utoopiaks ning soovitab Eestil orienteeruda Skandinaaviale ja Soomele. Eero Medijainen väidab, et ehkki artiklit on peetud peaaegu et poliitiliseks provokatsiooniks, oli tegelikult tegemist teadusliku katsega seletada rahvusvahelisi suhteid geopoliitilise aspekti kaudu.

Kokkuvõttes on tegemist tubli teadusväljaandega, mille levitamist eesti keelt mitteoskavate Eesti ajaloost huvitatute seas tahan jõulueelsel ajal kindlasti soovitada. Uuemat ja kvaliteetset eesti ajalookirjutust mõnes võõras keeles – ja ühtede kaante vahel, mitte artiklite kaupa laialipillatult – pole kunagi liiga palju. Kogumik on korralikult toimetatud, ehkki päris näpuvigadeta pole saadud. Suurim äpardus, nagu sageli juhtub, on sattunud esikaane pöördele: kaanepildi – Eero Medijaise artikli juurde kuuluva karikatuuri – pildiallkiri on vaid eesti keeles, mis ingliskeelse kogumiku sihtgrupi liikme jaoks pildi mõistmist ei lihtsusta. Nimetamist väärinuks ka tõlkija või, kui autorid on kirjutanud ise inglise keeles, siis inglise keele toimetaja nimi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming