Balti koostöö teaduses toimib jätkuvalt

Peeter Müürsepp

Äsja toimus Tallinna Tehnikaülikoolis järjekorras juba XXIV rahvusvaheline Balti teadusajaloo konverents. Traditsioon sai alguse 1958. aasta juunis nn Hruštšovi sula ajal Riias arstiteaduse professori ja meditsiiniajaloolase Pauls Stradiņši (1896–1958) initsiatiivil. Samal aastal asutati Läti Teadusajaloo Ühendus, mis esilagu kandis nime Loodusteaduse ja Tehnika Ajaloolaste Rahvuslik Ühing. Konverentsi on peetud vaheldumisi Riias, Tartus ja Vilniuses  veidi kõikuva regulaarsusega, kuid kunagi pole kahe konverentsi vaheline aeg veninud pikemaks kui neli aastat. Niisugune vahepaus tekkis kolme Baltimaa laulvate revolutsioonide perioodil, kui 1989. aastal korraline konverents pidamata jäi. Kohe pärast Balti riikide taasiseseisvumist tuldi 1991. aastal uuesti kokku. Kui lätlased ja leedulased on Balti konverentsi ikka oma pealinnas võõrustanud – tõsi, tuues lisaks mõnikord mängu ka vastavalt Kaunase,  Jelgava või Jūrmala –, siis Eesti puhul sai pealinn jämeda otsa esmakordselt enese kätte alles nüüd. Tehnikaülikooli uus majandus- ja sotsiaalteaduskonna hoone, mis galeriiga ühendatud modernse välimusega TTÜ raamatukoguga, sobib teadusfoorumite läbiviimiseks suurepäraselt.     

Teadusajaloo Balti konverentsidel on kombeks jaotada ettekanded sektsioonide vahel nii, et kokkuvõttes kaetakse teadusmaailm kogu selle mitmekesisuses matemaatikast, tehnikateadusest ja loodusteadusest kuni sotsiaalning humanitaarteadusteni. Vaatluse alla  võetakse ka teadusfilosoofia ja -metodoloogia kui teaduse ajaloo lahutamatu kaaslane. Kas see lahutamatus on põhjendatud või mitte, on juba eraldi artikli teema. Põhilise osa Balti konverentside osalejatest moodustavad muidugi Eesti, Läti ja Leedu teadlased, aga ürituse haare on palju laiem; sellelgi korral saadeti meile teese Ameerika Ühendriikidest Iraanini. Äsja nimetatud riikide esindajad küll erinevatel põhjustel konverentsile ise kohale ei jõudnud,  kuid mitme Euroopa maa teadlased Prantsusmaast Venemaani, põhjanaabritest rääkimata, olid kohal.   

Rahvusvahelises plaanis on kõigile teadusajaloolastele ja -filosoofidele katusorganisatsiooniks Teaduse Ajaloo ja Teadusfilosoofia Rahvusvaheline Ühendus (International Union for the History and Philosophy of Science, lühidalt IU HPS). Ühendus koosneb kahest harust: teaduse ja tehnoloogia ajaloo osakond ning loogika, metodoloogia ja teadusfilosoofia  osakond. Kõigil Balti riikidel on olemas oma teadusajaloo ja -filosoofia rahvuslikud organisatsioonid. Teadusajaloo ja -filosoofia Balti Ühendus asutati Riias 29. oktoobril 1990. aastal. Selle tähtpäevaga seonduvat valgustas oma plenaarettekandes Baltimaade teaduse üks prominentsemaid esindajaid, professor Jānis Stradiņš, kes Pauls Stradinši pojana teadusajaloo uurimise traditsiooni otseselt edasi kannab.   

Ajaloolased väidavad, et iga põlvkond peab oma ajaloo ikka uuesti ja uuesti läbi kirjutama. Kui nii, siis kehtib see kindlasti ka teaduse ajaloo kohta igas maailma piirkonnas, kus teadus pikemat aega olulise kultuuriosisena olemas on olnud. Baltikum kuulub vähemagi kahtluseta niisuguste piirkondade hulka. Selle väite kinnituseks piisab ainult paarist mõjuvast näitest. Kas või Vilniuse ja Tartu ülikooli asutamisaastate meeldetuletamisest. Teadusetegemise  ja õpetamise sisulise külje pealt olgu märgitud, et Newtoni meetodi tutvustamisega alustati XVII sajandi Tartu ülikoolis ainult paar aastat pärast selle esmaavaldamist autori enese poolt tema „Loodusfilosoofia matemaatilistes printsiipides”, seega ajal, kui see meetod veel teadusmaailmas kaugeltki valdavaks polnud jõudnud kujuneda. Kolme Balti riigi tippülikoolide kuulsate professorite ja kasvandike nimekirja ei anna mahutada ühe artikli  piiresse. Piirdugem antud juhul tõigaga, et kui räägitakse Nobeli preemia väljateenimise vajadusest Tartu ülikooli töötaja poolt, siis pole küsimusepüstitus päris õige. Nimelt on meil vähemalt teatud mõttes preemia juba olemas. Selle teenis välja keemik Wilhelm Ostwald. Tõsi küll, tükk aega pärast Tartust lahkumist. Nende ja veel väga paljude teiste oluliste asjaolude talletamine Baltimaade teadusajaloolises pärandis on kindlasti väärt niipalju, et  seda ka finantsiliselt riiklikul tasemel toetada. Kahjuks tuleb tunnistada, et praegu seda õieti ei tehta. Teaduse ajalooga tegelevad peaasjalikult tõelised entusiastid, kes oma igapäevast leiba pahatihti hoopis mõnel praktilisemal ja seega ka vajalikumal erialal teenima peavad. Kui rootsiaegset Tartu ülikooli võib ehk nimetada suhteliselt lühiajaliseks erandlikuks eredaks sähvatuseks, siis XIX sajandi algusest kujunes Taaralinnast juba selgelt teaduse ja  kõrghariduse tippkeskus. Aga mitte ainult seda. Tsaariaegse Tartu ülikooli esimese rektori Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot saavutustest erinevatel elualadel on palju kirjutatud ja räägitud. Muuhulgas leitakse näiteks, et just Parrot on olnud esimene inimene, keda saab nimetada alpinistiks selle termini tänases tähenduses. Hiljutise konverentsi kontekstis on siiski olulisem märkida, et just Parrot on tänagi palju diskussioone tekitava akadeemilise vabaduse  idee üks esimesi järjekindlaid propageerijaid. Prantsuse valgustusliikumise kasvandikuna leidis Parrot, et Tartu ülikool väärib põhikirja, mis annab asutusele täieliku autonoomia mis tahes võimu- või ideoloogia kandjate üle. Tulemuseks oli nn „õpetlaste vabariik”, ülimalt progressiivne kõrgkool, mille sarnast siinses Euroopa osas polnud siiani nähtud. Kohaliku baltisaksa eliidi plaan luua traditsiooniline, s.t konservatiivne Baltische Landesuniversität  jäi realiseerimata. Parrot’ vabariigis polnud näiteks kohta kirikul, mis hiljem küll ülikooli koosseisu muidugi ikkagi lisandus. Erilist huvi pakub asjaolu, et põhimõtteliselt samasugused ideed olid ainult veidi varem hakanud võrseid ajama teisel pool Suurt Lompi. Aastal 1779 saatis „keegi” Thomas Jefferson Virginia seadusandlikule assambleele oma ettepanekud pealkirja all „Teadmise laialdasema levitamise seadus”.

Tulemuseks oli Virginia  ülikool Charlottesville’is, mille campus on tänaseks kantud UNE SCO kultuuripärandi nimistusse. Miks ei võiks Tartu ülikoolgi sama au väärida. Tõsi küll, selleks on vaja ilmselt praegusest kompaktsema campus’e väljakujundamine, ühtse ülikoolikompleksi loomine Toomemäele ja selle ümbrusesse. Pole paraku vist eriti realistlik mõte. Mõni aasta hiljem tutvustas Jefferson oma ideid Prantsusmaal sealsetele progressiivsetele intellektuaalidele. Niisugustest  mõtetest tulvil atmosfääri sai Parrot’gi enne Liivimaale saabumist Pariisis nautida. Äsja kirjeldatu sai konverentsil osalejatele teatavaks tänu Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži õppejõu Epi Tohvri säravale ettekandele, mis baseerus tema just kaitstud äramärkimist leidnud väitekirjal. Tegemist pole siinjuures millegi erandlikuga. Meie lõunanaabrite teadusajalugu sisaldab sama tähelepanuväärseid seiku. Balti teadusajaloo konverentside  sari on suurepärane jätkufoorum, kus saab niisuguseid rahvusvahelise kõllapinnaga ajaloofakte tutvustada teadusavalikkusele, aga miks mitte ka tunduvalt laiemalt.     

  Teadusajaloo lähisugulase teadusfilosoofia problemaatikale pühendatud sektsioonis keskenduti aruteludel loodusteaduse piiratuse problemaatikale, millega seostub tänase päeva teadusfilosoofias keskne diskussioon nn praktilise realismi üle. Huvitav mõttevahetus  tekkis tuntud soome filosoofi Sami Pihlströmi ja Tartu ülikooli professori Rein Vihalemma vahel. Mõlema mõtleja puhul on praktilise realismi käsitluse aluseks Ameerika pragmatismi suurkujude pärand. Huvitavalt tuli diskussioonis esile nõukogude ajal küpsenud mõtleja teatav eelis tüüpilise läänlase ees. Esimene tunneb põhjalikult marksismi pärandit ja oskab seda tänases akadeemilises kontekstis uudselt esile tuua. Praktilise realismi nimetus  ise viitab praktilis-pragmaatilisele, seega pragmatismile. Teiselt poolt oli just Karl Marx see, kes oma teesides Feuerbachi kohta praktika rolli tõe kriteeriumina esile tõstis. Praktilise realismi mõtestamise juures ei tohiks seda asjaolu vaatluse alt välja jätta, nagu see tänapäeval tüüpiliselt kipub juhtuma. Midagi ei ole teha, me ei saa Marxita filosoofias hakkama, kuigi mõnda aega proovisime. Aeg on vist küps uuesti marksismi uurima hakata, sest  võime loota, et oleme suutnud ületada erapooliku suhtumise sellesse mõjukasse filosoofiasuunda. Teadusfilosoofid kipuvad tirima meid teadusest eemale, tuues esile selle kultuuriosise piiratuse objektiivse reaalsuse tunnetamisel. Samas on teadus ikkagi mitme sajandi vältel olnud inimkultuuri üheks tähelepanuväärsemaks ja mõjukamaks koostisosaks ning ei ilmuta olulisel määral kadumise märke. Järelikult, teaduse ajalugu on vaja tunda. Vägagi märkimisväärne osa sellest on vahetult seotud Läänemere idakaldal küpsetatud ideedega. Sel lihtsal põhjusel pole vaja tõsiselt karta ka Balti teadusajaloo konverentside sarja hääbumist. Järgmine kord tullakse kokku 2012. aastal Vilniuses, seejärel tõenäoliselt Riias ja Jelgavas aastal 2015, et tähistada esimeste teadusühenduste asutamist Balti riikide territooriumil. Senikaua aga töötame edasi ja osaleme rahvusvahelistel teadusfoorumitel.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht