Balti riikide sovetiseerimine (1940-41 ja 1945–53) uuemas Vene ajalookirjutuses

Boriss Sokolov

Alljärgnevad lood põhinevad 18. ja 19. oktoobril Tartus peetud konverentsi „Balti riigid Stalini valitsemise all” ettekannetel. Balti riikide elanikel oli valida kas natsi- või nõukogude kollaboratsioon. Repro raamatust „nõukogude eesti”. eesti raamat, 1985.

Suvel 1940 alanud Balti riikide sovetiseerimisprotsess katkes Saksa okupatsiooni tõttu ja viidi lõpule 1944-45 pärast seda, kui punaarmee oli Balti riigid taasvallutanud. Nõukogude historiograafias käsitleti seda okupeerimist vabastamisena, nõukogude võimu ja kommunistliku ideoloogia triumfina. Nõukogude võimu oponente käsitleti bandiitide ja fašistidena.

Pärast 1991. aastat on Venemaa Balti-historiograafias näha kaks suunda: liberaaldemokraatlik ja natsionaalpatriootiline. Esimese suuna nimekaim esindaja Jelena Zubkova uurib oma raamatus „Balti riigid ja Kreml, 1940–1953” (Rosspen, Moskva 2008) sovetiseerimise mehhanisme ja muutuvaid meetodeid, samuti Moskva ja Baltimaade eliidi ning rahva suhete arengut. Ta tunnustab N Liidu okupatsiooni fakti ning Eesti, Läti ja Leedu elanikkonna enamuse vastuseisu nõukogude korrale ka pärast sõjalise vastupanu mahasurumist. Natsionaalpatriootilise suuna tähtsaim esindaja Juri Jemeljanov aga pole oma vaateid nõukogude ajast saadik muutnud. Oma uues raamatus „Balti riigid. Miks neile ei meeldi pronkssõdur?” (Bõstrov, Moskva 2007) tõdeb ta, et Baltikumi sovetiseerimist õigustab fakt, et lääneriigid soovisid seal luua sillapea N Liidu vastu. Ta on kindel, et Balti rahvad peaksid suhtuma Venemaasse sõbralikult. N Liidust lahkumist 1991. aastal peab Jemeljanov USA ja teiste lääneriikide spondeeritud sammuks. Ajaloolane Mihhail Krõssin peab fašistlikeks nii Balti riikide sõjaeelseid valitsusi kui ka sõjajärgseid vabadusvõitlejaid, mistõttu on ka oma raamatu pealkirjastanud „Baltikumi fašism” (Vetše, Moskva 2007). Ka Aleksandr Djukov kritiseerib oma raamatus „Genotsiidi müüt: nõukogude organite repressioonid Eestis 1940–1953” (Aleksei Jakovlev, Moskva 2007) tugevalt Eesti ajaloolasi represseeritute arvuga liialdamise pärast.

Tegelikult võitlevad Jemeljanov, Krõssin ja Djukov Balti ajaloolastega nõukogude võimu aluse Balti regiooni õige, s.t Venemaa patriootilisest vaatenurgast vaadatud ajaloo pärast. Nad sooviksid paisata oma Balti kolleegid tagasi aega, mil need, nagu ütleb Ameerika ajaloolane Albert Erich Senn, „ei saanud määrata omaenda ajalugu” (Senn, „Balti lahinguväli”, Läti Ajaloo Instituut, Riia 2005). Vastupidiselt neile püüab Zubkova anda objektiivset pilti nõukogude korra kehtestamisest Baltimaadel.

Zubkova tähelepanu koondub sovetiseerimise mehhanismile ning otsuste langetamise küsimusele. Zubkova osutab, et „kõiki N Liidu samme kuni augusti alguseni 1940 võib mõningase tinglikkusega nimetada sõjaliseks okupatsiooniks, kui mitte sõna-sõnalt, siis faktina küll. Samas ei seostu okupatsiooni mõiste täielikult N liidu pikaajaliste plaanidega regioonis ega ka tegelike sündmustega seal. Esiteks, nõukogude võim saabus „tõsiselt ja pikaks ajaks”, mis ei käi kokku okupatsiooni lühiajalise iseloomuga. Teiseks – ja see on peapõhjus –, Balti riigid kaotasid oma suveräänsuse ja muutusid N Liidu osaks. Balti riikides kehtestatud nõukogude kord ei erinenud muudes Nõukogude vabariikides kehtivast. Eesti, Läti ja Leedu elanikest said N Liidu kodanikud ja neil oli Nõukogude pass, mis on samuti vastuolus okupatsioonipoliitikaga. Kui jätame kõrvale rahvusvahelise õiguse piirid ja vaatleme 1940. aasta sündmuste kui poliitiliste tagajärgi, peame tunnistama, et Balti riikides kehtiv poliitiline režiim polnud okupatsioonirežiim, vaid kommunistliku režiimi nõukogude variant” (lk 100-101).

Zubkova kasutab siin mõistet „okupatsioon” tähenduses „lahingutegevuse abil ajutine territooriumi kontrolli all hoidmine ja okupatsioonirežiimi kehtestamine”. Selles mõis­tes okupatsioon esines Balti riikides vaid mõne kuu jooksul. Seejärel need riigid annekteeriti Nõukogude vabariikidena. Kuid „okupatsiooni” defineeritakse ka kui pikaks ajaks „territooriumi kontrolli alla võtmist jõu kasutamise ähvardusel”. Seda tüüpi okupatsiooni musternäide on Türgi provintsi Bosnia ja Hertsegoviina okupeerimine Austria-Ungari poolt 1878. aastal vähimagi lahingutegevuseta. Okupatsioonirežiim kehtis seal 30 aastat, kuni Habsburgide monarhia provintsi 1908. aastal lõpuks formaalselt annekteeris. Sõjalise jõuga okupeerimise näide on Saksa okupatsioon Balti riikides aastal 1941–1945. Nõukogude okupatsioon on juhtumina samasugune nagu natsi-Saksamaa okupatsioonid Austrias märtsis 1938, Tšehhoslovakkias märtsis 1939 ja Taanis aprillis 1940, kui nende riikide territoorium okupeeriti igasuguse vastupanuta. Zubkova näitab selgelt, et N Liidu rahumeelse okupatsiooni ja anneksiooni skeem Balti riikides oli täpselt samasugune, nagu oli Saksamaa oma Austrias, Tšehhoslovakkias ja Taanis, ehkki ta seda võrdlust otse ei kasuta. Rõhutagem, et Saksa okupatsioon ja anneksioon mõisteti karmilt hukka Nürnbergi rahvusvahelise sõjatribunali ja muude rahvusvaheliste otsustega. Rõhutada tuleb ka: Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti jõuga ähvardamise, pärast ultimaatumite esitamist Nõukogude-sõbralike valitsuste moodustamise ning suure Nõukogude väekontingendi riikidesse lubamise juures ka N Liidu deklareeritud mere- ja õhublokaadi tingimustes. Oluline on siin, et igasugusele anneksioonile peab eelnema okupatsioon.

Jemeljanov, Krõssin ja Djukov eitavad okupatsiooni ja anneksiooni fakte. Jemeljanov märgib, et „nõukogude korra väljakuulutamine ja astumine N Liitu oli Balti riikides elavate miljonite inimeste tahteväljenduse tagajärg. Otsused langetati legaalsete aktide alusel. Eestlaste, lätlaste ja leedulaste järgmistel põlvkondadel oli võimalus oma eelkäijate otsused vaidlustada ja neid muuta. Kuid pole mingit alust nende aastate sündmuste iseloomu väärtõlgendamiseks ning ilmse ajaloolise tõendusmaterjali eitamiseks, võttes arvesse ka poliitilist olukorda” (lk 294). Teadlikult või alateadlikult avaldab ta siin tõe: Venemaa ajaloolaste positsiooni Vene-Balti suhete tõlgendamisel määravad poliitilised kaalutlused, põhiliselt hirm Balti rahvaste kompensatsiooninõuete ees.

Krõssin pakub, et kui Balti riigid oleksid nõustunud nn idapaktis osalemisega (Prantsus­maa 1934. a algatatud Saksamaa vastu suunatud vastastikuse abi lepingu projekt Prantsusmaa, N Liidu, Tšehhoslovakkia, Poola, Soome, Eesti, Läti ja Leedu vahel), kui Balti riikide tegevust ei oleks juhtinud Saksamaa salateenistused ning kui nad ei oleks murdnud vastastikuse abi lepinguid N Liiduga, siis ehk ei oleks olnud ka Molotovi-Ribbentropi pakti, Nõukogude vägede sissetungi Balti riikidesse, nende inkorporeerimist N Liitu 1940 (lk 83). Sellega on öeldud, et Balti riigid olid ise süüdi selles, et N Liidu väed olid sunnitud Balti riigid okupeerima. Jemeljanov tahab unustada Läti (muuseas Moskvas heaks kiidetud) peaministri Augusts Kirhenšteinsi sõnad USA diplomaadile nädal pärast punaarmee sissetungi: „Mitu ametikohta valitsuses jäi vakantseks, kuna ühtki N Liidu võimudele vastuvõetavat kandidaati ei õnnestunud leida” (Senn, „Balti lahinguväli”).

Djukov kuulutab, et tema töö põhieesmärk on „Eesti ühe põhimüüdi, nn okupatsiooniterrori ehk 1940–1953 repressioonide analüüs”. Ta kasutab väljendeid „esimene Nõukogude okupatsioon” ja „teine Nõukogude okupatsioon” alati jutumärkides, millega osutab, et ei pea Nõukogude vägede sissetungi ei 1940. ega 1944. aastal mingiks okupatsiooniks ega anneksiooniks.

Djukov üritab tõestada, et Eesti ajaloolased ülehindavad Nõukogude terrori ohvrite arvu. Tal on õigus, kui vastustab punaarmeesse mobiliseeritute arvamist represseeritute kategooriasse. Kuid arvatavasti alahindab ta 1940.-41. aastal mahalastute hulka. Ta tsiteerib NKVD statistikat, mille järgi 1940. aastal hukati terves N Liidus ainult 1863 inimest, peamiselt kriminaalid, mitte poliitvangid. Kuid ta ei maini, et aprillis-mais 1940 lasti maha 21 700 Poola ohvitseri ja tsiviilisikut. Võib eeldada, et mõnedki leedulased, lätlased ja eestlased hukati 1940-1941 kohtuotsuseta ja nende surm jäi tänapäeva ajaloolastel kasutada olevast NKVD/NKGB statistikast välja.

 

(Järg pöördel.)

(Algus lk 11.)

Djukov märgib, et alates juunist 1940 kuni Suure isamaasõja alguseni lasti Eestis maha 184 inimest. Seejärel, lähenevate Saksa vägede tõttu hukati vanglates esimestel nädalatel pärast 22. juunit 226 poliitvangi. Lisaks määrasid Nõukogude sõjatribunalid juunist oktoobrini 1941 240–320 surmaotsust. Samal perioodil tapsid Nõukogude üksused oma raportite järgi Eestis vahemikus 550–1000 metsavenda. Muuseas, hukatud metsavendade arv võib sisaldada rohkesti tsiviilisikuid. Kuid Eesti partisanide nii suured kaotused sel perioodil on üsna võimatud. Vaid 41 Eesti „metsavenda tapeti või suri haavadesse kõige metsikumas võitluses Tartumaal juulis 1941” (Herbert Lindmäe, „Partisanisõda Tartus 1941”). Kõigi nende arvude summeerimisel saame 1200–1730 ohvrit, millest viimane arv on üsna lähedal Eesti enda arvestusele, mille järgi esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal tapeti 1850–1950 inimest. Peab veel rõhutama, et suurem osa Balti riikide arreteeritud tippametnikest, nagu Eesti näitel teame, hukati või surid vanglas.

Natsionaalpatriootiline uurija Juri Jemeljanov kirjutab oma raamatus, et arreteerimine ja deporteerimine toimus Balti riikides aastal 1940-1941 põhiliselt sõjalistel ja julgeolekukaalutlustel ning sarnanes täpselt sakslaste kohtlemisega Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis, sakslaste ja itaallaste kohtlemisega Ühendkuningriigis ning sakslastele, itaallastele ja jaapanlastele tehtuga USAs. Kuid väga suur erinevus lääneriikide ja N Liidu tegevuse vahel oli see, et Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja USA tegevus oli suunatud vaenulike riikide kodanike või neist riikidest pärit isikute järglaste vastu, Nõukogude repressioonid aga olid suunatud kommunistliku režiimi potentsiaalsete vastaste vastu. Jemeljanov arvab, et sõjajärgsed vangistused ja deporteerimise põhjustas vastupanuliikumine. Neis liikumistes osalenuid nimetab ta „bandiitideks”.

Zubkova perioodi 1941–1945 peaaegu ei vaatle. Kuid ilma selleta on võimatu mõista Balti regiooni sõjajärgset realiteeti ning Läti, Leedu ja Eesti nõukogudevastaste vastupanuliikumiste põhja ja iseloomu. Zubkova arvab, et sõjajärgses metsavendade vastupanus mängisid suurt rolli Balti SS-leegionid. Kuid ta väidab ekslikult, et SS-leegioni moodustamise projekt Leedus „täielikult läbi kukkus … nagu ka idee Saksa väejuhatuse all mis tahes rahvusliku sõjalise üksuse moodustamisest” (lk 214). Leedus läbikukkumise tegelik põhjus oli natside rassipoliitika. Saksamaal ei olnud mingeid tõelisi plaane Leedus SS-leegioni moodustada, kuna nad ei pidanud leedulasi, erinevalt lätlastest ja eestlastest, aarialasteks. Seetõttu ei saanud leedulased ka õigust moodustada oma leegion.

Jemeljanov kirjutab, tsiteerides Misiūnast ja Taagepera, et leedulased „kuulutati kõlbmatuks kandma SS-mundrit oma madala rassilise kvaliteedi tõttu” (lk 364). Alles 1943, pärast kaotust Stalingradi all, kui peaaegu kõigi okupeeritud territooriumide rahvad, välja arvatud poolakad ja juudid, muutusid sakslaste silmis aarialasteks, liideti mõned leedu vabatahtlikud 19. Läti SS-diviisga. Kuid Leedu SS-leegioni moodustamine diviisi mahus oli võimatu, kuna pärast Stalingradi oli Saksamaa lähenev kaotus sõjas selge kõigile Balti rahvastele, sealhulgas leedulastele.

Saksa armees osalemise erinev ulatus mõjutas ka vastupanuliikumiste ulatust Balti riikides. Leedulasi teenis nii Wehrmachtis kui Waffen SSis vähem kui lätlasi või eestlasi. Pealegi ei suutnud punaarmee Leedus 1941. aastal ulatuslikku mobilisatsiooni läbi viia. Seetõttu oli Leedus kõige rohkem metsavendi. Vastupidiselt sellele oli vastupanu Eestis üsna nõrk, kuna 20. Eesti SS-diviis andis mais 1945 Saksamaal alla osaliselt USA, osaliselt N Liidu vägedele, mistõttu selle sõdurid jäid kas emigratsiooni või vanglatesse. Lisaks sellele oli punaarmeel Eestis suure hulga meeskodanike mobilisatsiooni läbiviimiseks piisavalt aega. Läti jäi vahepealsesse olukorda. Kahest Läti SS-diviisist jäi 19. sõja lõpuks Kuramaale ja pärast Saksamaa kapituleerumist läks suurem osa selle sõjameestest metsadesse. Vaid 1477 sõdurit umbes 14 000-st andis alla. Mõned lätlased mobiliseeriti 1941. aastal ka punaarmeesse. Seetõttu oli vastupanuliikumine Lätis nõrgem kui Leedus, ent tugevam kui Eestis.

Zubkova märgib, et partisanisõda Leedus oli eriti äge, kuna metsavennad võitlesid nii Nõukogude sõja- ja miilitsajõudude kui ka Leedu rahumeelse elanikkonnaga. Ta osutab, et partisanid tapsid talumehi, kes nõukogude poolele vilja andsid. Tema raamatus (lk 210, 234, 243-244) on väga huvitavat MGB statistikat võitluse kohta Läti, Leedu ja Eesti „Nõukogude-vastaste gruppidega”. Selle statistika järgi tapeti Leedus aastatel 1945-1946 1007 nõukogude ja kommunistlikku aktivisti, 3659 muud tsiviilisikut ning ainult 484 sõdurit, miilitsat ja hävituspataljoni võitlejat. Samal ajal tapsid Nõukogude sõdurid ja miilitsad Leedus 11 790 inimest, arreteerisid 24 505 ning andsid teistele organitele üle 5557 Nõukogude-vastaste gruppide, jõukude ja organisatsioonide liiget ning nende toetajat. Naaberriigis Lätis olid Nõukogude kaotused tapetuna ainult 8 aktivisti ja 225 sõdurit, miilitsat ja hävituspataljonlast. Lätis tappis Nõukogude pool ainult 145, arreteeris 5048 ja andis teiste organite kätte vaid 38 Nõukogude-vastast. Samal ajal olid Nõukogude kaotused Eestis: aktiviste 121, muid tsiviilisikuid 265 ja relvastatud isikuid 86. Eestis tapsid Nõukogude üksused 561, arreteerisid 4018 ja andsid teistele organitele üle 292 Nõukogude-vastast isikut. Seega olid leedulaste kaotused suhtes Nõukogude üksuste kaotustega fantastiliselt suured: peaaegu 25 tapetut ühe nõukogude langenu vastu. See tundub võimatu, kuna nii Eestis kui Lätis on see suhe 6,5:1, Leedu omast peaaegu 4 korda väiksem.

Isegi kui võtta arvesse Nõukogude kaotuste väga tõenäoline alahindamine, peaksid need olema samas suurusjärgus igas Balti riigis. Suurt erinevust saab seletada ainult eeldusega, et Leedus oli Nõukogude terror hoopis otsesemalt tsiviilelanikkonna vastu suunatud kui Lätis ja Eestis. Seega oli suurem osa tapetud leedulastest talupoegade hulgast, kes ei osalenud relvastatud võitluses. Samuti tuleb oletada, et osa „muudest tsiviilelanikest”, keda on näidatud partisanide ohvritena, tapsid tegelikult MGB eriüksused, kes etendasid metsavendi. Need üksused röövisid ja tapsid talupoegi eesmärgiga häälestada elanikke partisanide vastu. Zubkova kirjutab neist eriüksustest detailselt. Samuti tõestab ta, et valdav osa metsavendadest olid talupojad, mitte kulakud või intelligendid, nagu väidab Jemeljanov. Tema ja Krõssin arvavad ka, et põhiosa Nõukogude-vastastest partisanidest oli inimsusevastaseid või sõjakuritegusid toime pannud kollaborandid. Vastupanuliikumise põhituuma näeb Krõssin „Balti valitsevate klasside võitlusena nõukogude korra ajal kaotatud võimu ja vara tagasisaamiseks” (lk 474). Zubkova ei eita, et sakslaste poolt ette valmistatud võitlejatel oli vastupanuliikumises tähtis osa, kuid ta arvab, et vastupanu peapõhjuseks olid ikkagi rahvusliku sõltumatuse mahasurumine, elu sovetiseerimine ja repressioonid.

Balti riikide elanike reaalne valikuvõimalus oli valik kahe kollaboratsiooni – natsi- või nõukogude oma vahel. Selles olukorras ei saa kuriteona käsitleda eestlaste, lätlaste ja leedulaste tegevust Saksamaa armees, sh SS-üksustes, ega ka nende tegevust punaarmees, sh NKVD üksustes. Kuritegudena saab käsitleda ainult eestlaste, lätlaste ja leedulaste otsest osalemist hukkamistes, deporteerimises või süütute tsiviilelanike ning sõjavangide represseerimises. Kuid Venemaa ajaloolased, sealhulgas liberaalsed, ei pea koostööd nõukogude võimuga kollaboratsionismiks, kuna see võim on nende arvates alates 1940. aastast legaalne. Vastupidiselt sellele peab aga valdav osa tänapäeva Vene ajaloolastest Baltimaade rahvaste kollaboratsiooni Saksamaaga kriminaalseks tegevuseks.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming