Baltimaade sõjateater 1941–1945 briti pilguga

Miks on nii, et arvestatav osa eestlasi tahab ennast seostada idarinde mütoloogia ja natsliku vägivallarežiimiga, mis oleks meid kõiki elimineerinud?

MATI HINT

 Kristjan Lust/Vikipeedia

Baltimaade hukkamiskohtades tapeti massiliselt ka Lääne-Euroopast rongiešelonidega kohale veetud juute. Ka Kalevi-Liivale toodi rongitäitega Kesk-Euroopa juute, kes siin hukati. Pildil holokausti mälestusmärk Kalevi-Liival.

Kristjan Lust/Vikipeedia

Ei juhtu just liiga sageli, et välismaine autor keskendub Teist maailmasõda käsitledes Nõukogude Liidu ja Saksamaa võitlustele Baltikumis. Lääneliitlased otseselt Baltikumis toimunud võitlustest osa ei võtnud, seetõttu väärib briti harrastusajaloolase Prit Buttari suuremahuline monograafia siinmail tähelepanu, seda enam, et tuletab meelde ka seda, mida üks või teine sõtta kistu püüab unustada. Buttar tunneb sümpaatiat Baltimaade rahvaste vastu, aga ta ei vaiki ka sellest, millest siinmail tavatsetakse mööda vaadata. Püüdlikule unustamisele ja sama püüdlikule valikulisele heroiseerimisele käesolev raamatututvustus keskendubki.

Juba raamatu eessõnas öeldakse, et Baltimaades, eriti Leedus ja Lätis, olid omamaised kaaskodanikud oma äsjaste tuttavate ja naabrite tapmisel agarad. Välja tuuakse kolme Balti riigi olulised poliitilised erinevused: Leedu huvi saada tagasi ajalooline pealinn Vilnius kaalus üles moraalselt põhjendatud koostöö poolakatega.

Üks osa Eesti ühiskonnast, eriti Ukrainas ja Stalingradi all „Eesti vabaduse eest“ võidelnuid ja nende imetlejad, vajaks aeg-ajalt meeldetuletamist, mida Natsi-Saksamaa sõjavõit oleks tähendanud: Hitlerile tähendas eluruumi doktriin vallutatud alade asustamist sakslastega, keda teenivad orja staatuses põlisrahva jäänused, nii palju kui neid oma aladele jäetakse. Kuigi eestlasi ja lätlasi käsitati rassiteoorias väärtuslikumana kui orirahvasteks määratud idaslaavlasi, poleks Baltimaade rahvastele erandit tehtud: Eestis ja Lätis nähti ette põliselanikkonna vähendamist (põhiliselt deporteerimise teel) 50%, rassiteooria järgi kõige slaavilikumas Leedus aga 85%, nagu ka poolakaid Poolas. Generaalplaan Ost nägi ette Baltimaade saksastamise 25 aastaga, Himmleri arvates oleks piisanud 20 aastast. Igal juhul oleks Baltimaad inkorporeeritud Saksa Reichi vähimagi autonoomiata. Buttar ei jäta märkimata, et Stalini plaan oli vähendada Balti riikide rahvaid 25%, mis on leebem kui natside kavatsused.

On irooniline näha, kuidas taasiseseisvunud Eestis hakkab natside Eesti deestoniseerimise kava tasapisi iseendast teostuma: küüditamise asemel on vabatahtlik väljaränne ja saksastamise asemel üleminek inglise keelele, aga eestluse tuleviku seisukohalt on natside plaani ja praegus-Eesti tegelikkuse vahel sarnasused olemas, kuigi puuduvad Einsatzkommandod ning rahvuste järjestamine üliinimeste–poolinimeste skaalal teenib avalikkuselt hukkamõistu.

Autor analüüsib üsna põhjalikult Saksa ja Nõukogude sõjatehnika võimekust. See on huvitav sõjaajaloolastele, et paremini aru saada, miks ühe või teise tapatalgu tulemus oli just selline, nagu see oli. Tavalisele isamaa ja maailma ajaloost huvitatule see nii oluline pole. Sakslased vallutasid Leedu ja Läti kiiresti, aga tõsiste kaotuste hinnaga (mis ei olnud küll võrreldavad Punaarmee katastroofiliste kaotustega). Eesti ala vallutamine polnud väegrupi Nord prioriteetne ülesanne, peamine eesmärk oli Leningrad (lk 97). Aga raamat kirjeldab ka võitlusi Eestis, lahingut Tallinna pärast, saarte vallutamist, Nõukogude evakuatsiooni Tallinnast meritsi.

Buttar esitab Baltimaade lahingutega seoses huvitava mõttekäigu (lk 101). Tavaliselt on Nõukogude ajalookirjutamine näinud Balti riikide Nõukogude Liiduga liitmises hädavajadust sõjaks valmistudes, et nihutada piiri kaugemale läände ning saada Punaarmeele aega pealahinguteks valmistumisel. Buttar ütleb, et kui Balti riigid oleksid olnud iseseisvad, oleks Saksa diplomaatial või sõjamasinal kulunud nende riikide hõivamiseks sama palju või rohkem aega kui võitlustes Punaarmeega Baltikumi territooriumil, Punaarmee aga oleks sel juhul saanud võib-olla hoopis rohkem aega pealahingute vastuvõtmiseks, ja seda ilma Baltimaades kogetud ränkade kaotusteta.

Balti holokaust

Peatükk „Balti holokaust“ ei heida armu holokausti massimõrvaritele, olgu nad sakslased, leedulased, lätlased või eestlased (eestlaste tapatööd pole arvudes siiski võrreldavad leedulaste ja lätlaste osavõtuga toimunus). Buttar ei eita ühe osa juutide nõukogudemeelsust, aga ta põhjendab seda: kui juutidel oli valida Stalini või Hitleri alla jäämine, siis valisid nad (üldiselt) Nõukogude poole, sest Poola kampaaniast alates teadsid nad, mis neid Saksa võimu all ootab. See on eriti veenev Leedu puhul: palju Poola juute põgenes Poola hävingu ajal põhja Jeruusalemma Vilniusse, kus nad jäid kohe Saksa-Nõukogude sõja alguses lõksu ja leedulaste aktiivsel osavõtul tapeti (ei puudunud ka varastamine ja vägistamine).

Natsipropaganda üritas baltlaste osavõttu (ja ega poolakadki ennast tagasi hoidnud) juudipogrommidest ja massimõrvadest kujutada rahvaste enesepuhastusena. „Alguses tapeti peamiselt juudisoost mehi. Alles augustis hakati tapma ka naisi ja lapsi.“ Natsipropaganda esitas kohalike inimeste aktiivsusena isegi Saksa Einsatzgruppede süstemaatilisi mahalaskmisi. Kõige raskem oli kohalikke värvata pogrommidest osa võtma Eestis (kus juute oli vähe), kuid ka Eestis võttis Omakaitse osa juutide hukkamistest. Kokkuvõttes nendib Buttar: „… ei ole võimalik eitada oma kodanike osa nende kuritegude toimepanemises.“

Nagu Stalin, nii mõistis ka Hitler hästi, et rahvuse hävitamist tuleb alustada intelligentsi hävitamisega. Nii tehti Poolas (haritlased, vaimulikud, ohvitserid) ja ka juudiühiskonnas. (Seepärast võis Hitler ainult rõõmustada, et Stalin likvideeris Baltimaades kõige aktiivsema ühiskonna juhtiva kihi juba enne Saksa „vabastajate“ saabumist.) Aga erinevalt Berliinist pole Vilniuse geto koha peal mõjusat mälestusmärki ja Kalevi-Liivatki on Eestis püütud unustada. Baltimaade hukkamiskohtades tapeti massiliselt ka Lääne-Euroopast rongiešelonidega kohale veetud juute.

Vilniuse geto likvideeriti 1943. aastal, kõige töövõimelisemad saadeti Vaivara koonduslaagrisse Eestis. „… paljud Vilniuse geto valvurid olid selle likvideerimise ajal eestlased … “. „Lapsed saadeti elusatena otse põletusahjudesse.“ See kõik on teada, aga ühtlasi on Saksa okupatsiooni ajal toimunu ikka veel Baltimaade avalikus mälus tabuteema. Hitleri eesmärgiks oligi siduda veretöödest osavõtuga võimalikult palju teiste rahvuste inimesi – siis enam tagasiteed ei ole. Vildakas valgus sobib Saksa okupatsiooni käsitlemisel ka põhjusel, mida Buttar on sõnastanud nii: „… paljud eestlased teenisid sakslaste loodud koonduslaagrites teistes Balti riikides. Nende süü tunnistamine selles, mis neis laagrites toimus, on olnud raske ja seda suuresti seepärast, et samad isikud jäid võitlema nõukogude võimu vastu veel ka pärast 1945. aastat.“ Metsavendluseks oli peale ideelise isamaalisuse teisigi tõukejõude.

Baltlaste vabadusvõitlus koos natsidega

Baltimaalaste liitumist Saksa sõjamasinaga käsitleb Buttar peatükis „Liitlased vastu tahtmist“. Sakslaste koostöö „vabastatud“ Leedus sujus hästi, kui küsimus oli juutide hävitamises (ka väljaspool Leedu territooriumi), muus osas mitte nii hästi. Lätis sujus sakslaste ja lätlaste koostöö kõiges olulises, kaasa arvatud osavõtt juutide hukkamistest. Ka Eestis oli koostöö sakslaste ja eestlaste vahel hea. Leedus ja Lätis oli rahvuslikke ringkondi, kes nägid juutidest vabanemist ka oma rahvusliku eesmärgina. Eestis võttis Omakaitse (autori hinnangul ligi 2000 meest) osa juutide ja mustlaste massihukkamistest. Buttar väidab, et Eesti politseipataljonlased võtsid osa juutide tapmisest Valgevenes Navahrudakis (teistes allikates kui Novogrudok). Läti ja Leedu politseipataljonide poolt hukatute arve märgitakse kümnete tuhandetega. Kui SS-diviisis Wiking „sõjavange hukati tervete gruppidena“, siis võib küsida: kas Narva pataljoni mehed käitusid / said käituda teisiti?

Buttar ei jäta vahele Balti riikide poliitikute nurjumisele määratud taotlusi saavutada kas või Reichi satelliitriigi Slovakkia tüüpi autonoomia, aga kõik vihjed sellele lükkas Hitler kategooriliselt tagasi. Eesti sõdalased ei võidelnud ka Saksa poolel mitte Eesti vabaduse eest, vaid Euroopa allutamise eest natsi­ideoloogiale. See ei pruukinud olla selge nonde võitluste ajal, kuid on selge tänapäeval, kui valus selle tunnistamine ka ei oleks. Praeguse tarkusega võib teatud kõhedusega näha jumalikku plaani selles, miks Baltimaade rahvad pidid kannatama 50 aastat okupatsioone ja vägivalda: kui Saksamaa oleks sõja võitnud ja Eesti poleks saanud isegi Slovakkia või Horvaatia tasemega autonoomiat – kus oleksime me siis praegu (unustades seda küsides Euroopa ja muu maailma)? Messianism on kergesti naeruks pandav mõtteviis, aga kui keegi vajaks lohutust 50 võõrandatud aasta eest, siis siin see oleks: Baltimaade ohver(damine) viis lõpuks Kurjuse Impeeriumi hävingusse, sest Baltikum oli Nõukogude impeeriumi kehas Pfahl im Fleisch. See oli võimalik üksnes seetõttu, et eestlased, lätlased ja leedulased säilitasid oma rahvusliku identiteedi.

Võitlused Baltimaade pärast 1944–1945

Ligi 30 lehekülge pühendab Buttar Leningradi rinde kokkuvarisemisele ja võitlustele Narva rindel jaanuarist aprillini 1944. Märgitakse Jüri Uluotsa mobilisatsiooni toetavat raadioesinemist
7. veebruaril 1944 ja Baltimaade poliitikute lootust, et oma rahvuslikud väeosad võivad 1918. aasta stsenaariumi kordumise korral omandada suure tähtsuse. Autor jälgib Narva rindel ka Eesti ja kaugemal lõunas Läti üksuste võitlusi ning märgitakse nimeliselt nende juhte. „Nüüd astus Eesti laskurkorpus Narva jõel lahingutesse ja ründas eestlaste väeosi, kes sõdisid Saksamaa eest.“ Sama toimus Punaarmee ja SSi läti üksustega lõuna pool. Juunis 1944 algas Nõukogude vägede operatsioon Bagration sissetungiga Lätti ja Leedusse. Oluline on teada ülikeerulist sõjalis-poliitilist olukorda Leedus, kus Poola Armia Krajowa võitles sakslaste, venelaste ja ka leedulaste vastu – eesmärgiks taastada Vilniuse kuulumine Poolale. Stalinile oli lääneliitlaste liitlane Armia Krajowa sama vihatud vaenlane kui sakslased.

Narva loovutamise järel (26. juulil) järgnesid võitlused Tannenbergi liiniks nimetatud kaitsejoonel (Idavall), millest Sinimägede lahingud juuli lõpus ja augustis on Eestis legendaarsed. Rinde hoidmine seal oli Mannerheimi kindel nõue, et Soome ei astuks sõjast välja: kui Eesti põhjarannik oleks langenud venelaste kätte, oleks Lõuna-Soome olnud kaitsetu Eestist startivate punaflotillide vastu.

Juuli (1944) lõpust alates Sinimägedes ja augustis Kagu-Eestis toimunud Teise maailmasõja võitlusi on Eesti ajaloo uusmütoloogias sagedaseks tavaks kujutada Vabadussõja analoogina, milles eesti väeosad etendasid juhtrolli. See oli justkui Eesti sõda, ja Lätis samamoodi justkui Läti sõda. Sakslased oleksid niisuguse mõtte välja naernud või selle eest karmilt karistanud. See oli Saksa–Nõukogude sõda, milles „mõlemad, nii NSV Liit kui Saksamaa kasutasid ära Balti riike” (ee lk 188).

Koos lahingute kirjelduste ja idarindel opereerivate väekoondiste loendamisega toob Buttar ära ka arvandmed nende väekoondiste suuruse kohta ning koondhinnangud ühes või teises rindelõigus kaasatud inimressursi ja sõjatehnika kohta. Manööverdatakse ja opereeritakse vägedega, mida arvudes väljendavad numbrid 100 000 meest, pool miljonit meest, 700 000, 900 000 meest (viimane arv käib Punaarmee Leningradi ja Balti rinnete kohta, kelle eesmärk oli Baltimaade hõivamine). Tanke, suurtükke ja lennukeid loendatakse näiteks arvudega 3000, 17 500, 2650 (Punaarmee Leningradi ja Balti rinnete käsutuses olev sõjatehnika).

Sellised suure sõjateatri kirjeldusi lugedes tekib kõva kahtlus kodumaiste ajaloolaste ja poliitikute õhinapõhise sõjaajaloo tõepärasuses. Miljonilistes armeedes lahustusid eesti ja läti üksused Saksa sõjamasina kahurilihaks, seda isegi Eesti ja Läti territooriumil, kus eestlaste ja lätlaste motivatsioon võidelda oli kahtlemata kõrge. Aga missuguse eetikaga õigustatakse ja ülistatakse veel tagantjärelegi kümnete tuhandete parimate eesti noormeeste surmasaatmist? Vastus kipub olema: sest mentaalselt ja moraalselt valitakse natsi-Saksamaa pool. Buttar peatub ka Otto Tiefil ja admiral Pitkal, kuid järeldus on selline: „Katse taasluua sõltumatu Eesti Vabariik lõppes enne, kui see õieti alata jõudis.“ (ee lk 232, ingl lk 245)

Raamat annab tavalisele ajaloohuvilisele (mittesõjaajaloolasele) liigagi detailiseeritud kirjeldused lahingutest Baltimaades ja Ida-Preisimaa piiridel. Punaarmee kättemaksuaktsioonid Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes toime pandud metsikuste eest algasid juba Baltimaades (ja jätkusid Ida-Preisimaal, Poolas ja Saksamaal): Priekulėst, mis Meemelimaa (Klaipėda) lähiümbrusena oli osalt saksakeelne, raporteeriti „kohutavaid lugusid tapmistest ja vägistamistest, mis Punaarmee seal toime pani“. „Punaarmee saabumine Balti riikidesse tähendas reaalselt hukkamiste lainet.“ „Elanikkonna deporteerimised algasid kohe ja kestsid kokku 8 aastat.“

Eestikeelne tõlge

Selle huvi pakkuva raamatu eestikeelne tõlge on skandaal. Arusaamatused algavad kohe päris alguses, kus tõlkijal ja toimetajal lähevad pidevalt segamini Leedu ja Läti: Saksa okupatsioonivõimude poolt Läti administratsiooni juhiks määratud Oskars Dankers (lk 148 Dakners!) osutub eestikeelses tõlkes Leedu administratsiooni juhiks ning Leedu administratsiooni määratud Petras Kubiliūnas hoopis peakonsuliks Lätis, kes millegipärast viis läbi Leedu kodanike värbamist Saksa armeesse! Samadel sõjaaja peategelasi esitlevatel lehekülgedel (lk 11–13) saab kohe aimu ka tõlke keeletasemest: Leedi … juhti (Leedu juht), väegrupi Põhu (Nord). Samas algab ka sisuline ebaselgus: lk 13 võib välimarssal Walter Modeli esitlusest järeldada, et Model juhtis Punaarmee operatsiooni Bagration selle järel, kui ta oli üle võtnud armeegrupi Mitte! Ja see kõik toimus justkui juba 1941. aastal, kuigi Punaarmee operatsioon Bagration algas juunis 1944! Aastaarvud ei vääri eestikeelses tõlkes vähimatki usaldust: von der Schulenburg oli Saksamaa saadik Moskvas 1939, mitte 1933. aastal, nagu kirjutatakse eestikeelses tõlkes; Leedu katoliiklastel oli omavalitsustes osalemine keelatud 1894. aastani (mitte 1984. aastani, nagu eestikeelses tõlkes). „Alfred Rosenberg sündis 1983. aastal Tallinnas …“ (lk 51, p.o 1893).

Tõlkija ettekujutus geograafiast on imelik: originaali Läti asukoha määratluse – vahetult Leedust põhjas – on tõlgitud „asub Leedu kõrval lõunas“ (lk 16). Juba lk 19 ei suuda tõlkija (ja ka toimetaja) jälle vahet teha Läti ja Leedu vahel (Lettish ja Latvian on tõlgitud leedu), nii et Jelgavas kogutakse leedu rahvalaule ja pastoraati ründavad leedu talumehed (siin on leedu tõlkija lisandus, et asi selgem oleks!). Lk 23 muutub Esimese maailmasõja käsitlus tõlkes äkki Teiseks maailmasõjaks, aga siis varsti on jälle tegelaseks Rüdiger von der Goltz! Lk 25 saab Antanas Smetonast Läti president! Eestikeelses raamatus tungisid Saksa väed Poolasse 1. septembril 1931. aastal (lk 34)! Aga kui oktoobri lõpus 1939 pärast Poola riigi hävitamist anti Vilnius üle Leedule ja linna saabusid Leedu politseijõud, siis eestikeelses tõlkes ei osanud Leedu politseinikud leedu keelt (lk 38); originaalis on lk 37 öeldud, et vähesed Leedu politseiohvitserid oskasid poola keelt või jiidišit. Jääb mulje, et tõlkija ei saa aru keerulisematest ingliskeelsetest lausetest ja jätab mõned lauseosad lihtsalt vahele, ajaloost pole aimu ei tõlkijal ega toimetajal. Näib, et kogu paksu raamatu tõlkimise käigus ei ole tõlkija õppinud vahet tegema Läti ja Leedu vahel, ka siis mitte, kui kontekst välistab nende segiajamise. Selline segadus saadab lugejat peaaegu kõigil raamatu 366 leheküljel (kui tegemist ei ole fotodega või kujundaja poolt tühjaks jäetud lehekülgedega). Ei maksa lootagi, et leedu ja läti nimed kirjutataks nende keelte kohaselt või isegi järjekindlalt valesti. Kaarte on selles raamatus pigem liiga vähe ja nendeski on mõnikord midagi „tõlkes kaduma läinud“.

Tõlkija ja toimetaja ei tea nähtavasti, mida tähendab grammatiline ühildumine: Tank peatus alles siis, kui see jõudsid pehmema pinnasega maastikule
(lk 84); … laskurdiviis … vaatasid vaid pealt … (lk 85), lähivõitlus kestsid terve päeva (lk 92); Kahe rügemendi – ühe Saksa ja ühe Eesti – kohene vasturünnak hävitasid … sillapea jne. Lugematutest näpukatest on mõni päris naljakas: kalaväepataljonist (lk 97), kohutas mürsk (pro kihutas lk 296), elavõud (pro elavjõud lk 303), tõenäiline (lk 304) jpt.

Kas üks kirjastus tohib endale seda lubada? Autoril oleks õigus nõuda eestikeelse tõlke tiraaži hävitamist ja kompensatsiooni moraalse kahju tekitamise eest. 25 euro eest aetakse segadusse ka Eesti lugejad. Õige oleks raamatu uuesti tõlkimine, varustatuna asjatundlike eesti ajaloolaste kommentaaridega.

Kahjuks on mõnikord ka autori sõnastus ingliskeelses originaalis ebaselge. Autori harrastusajaloolaslikud ekskursid kaugemasse minevikku pole alati kõige loogilisemad. Kuid raamat on siiski vajalik mitmel põhjusel. Esiteks paneb ta Eesti lugejale õigemasse perspektiivi võimalikuks peetud Euroopa ja Eesti natsituleviku, teiseks paneb ta õigemasse suhtesse Sinimägedes ja Emajõel võidelnud vägede osakaalu, ning kolmandaks ärgitab esitama küsimuste küsimust: mis värk see on, et arvestatav osa eestlasi tahab ennast seostada Grenaderi kirjastuse kultusobjekti – idarinde mütoloogia ja natsliku vägivallarežiimiga, mis oleks meid kõiki elimineerinud? Mis värk see on, kui emadepäeval 1998 pandi kuueaastased Tartu Rukkilille lasteaia lapsed Eesti Draamateatri laval tantsima Eesti SS-pataljoni laulu saatel („Seal kaugel, kaugel idas …“)?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht