Baltisaksa kultuur – oma või võõras?

Mart Laar

 

 

Liina Lukas, Baltisaksa kirjandusväli 1890 – 1918. UTKK, 2006. 640 lk.  

 

Eesti rahvusliku teadvuse ning ajaloolise mälu osaks on olnud baltisakslaste peaaegu täielik väljajätmine sellest. Nii nagu baltisaksa ajaloolased kuulutasid Eesti ja Läti ajaloo vaid kolonistide ehk baltisakslaste ajalooks, nii kinnitatakse tänases Eestis ja Lätis, et nende ajalugu koosneb vaid põlisrahvaste ajaloost. Vigane ning kitsarinnaline on nii üks kui teine arusaam. 

Ühelt poolt võib sellest ju aru saada. Mõisatallis kaugele esiisale antud vitsahoobid ei kao ajaloolisest mälust sedavõrd kergelt. Oskar Loorits on väitnud, et lüüasaamine sõjas ristirüütlite vastu ning senise eluviisi ja maailmavaate hävitamine jätsid hinge haava, mida pole õnnestunud aastasadade jooksul ravida. Alaväärsuskompleksist arenesid välja kõikvõimalikud neuroosid, mis pole eestlaste vaimsele tervisele just positiivselt mõjunud.

Eriti tugevalt lõid need välja kahekümnenda sajandi algul, kui “Noor-Eesti” ajastul kõike saksalikku eesti kultuurist välja hakati rookima. Pole siis imestada, et baltisaksa kultuur kuulutati üksikuid erandeid välja arvates mõttetuks ning tagurlikuks. Millegi nii alaväärtuslikuga polnud kultuursel inimesel mõtet enam lihtsalt tegeleda.

Selline hoiak näib iseloomustavat ka mõnda arvustust, mis kirjutatud Liina Lukase doktoritöö “Baltisaksa kirjandusväli 1890 – 1918” kohta. Esiteks võib mainida, et kuigi Liina Lukase monograafia ei kuulu baltisaksa kultuuriruumi, esindab see ometi parimal kombel baltisaksa akadeemilist traditsiooni. See tähendab, et doktoritöö on paks ning põhjalik, varustatud ohtrate huvitavate lisadega, mis võtavad enda alla ligi viiendiku raamatu mahust. Kõik see annab Liina Lukase tööle püsiva väärtuse. Doktoritöö on hästi liigendatud ning ladusalt kirjutatud. Selles antakse ülevaade baltisaksa kirjandusvälja institutsioonidest, käsitletakse seejärel baltisaksa luulet ning erilise põhjalikkusega proosat. Seejuures käsitletakse eraldi baltisaksa naiskirjanikke, “kodupaigaromaani” ning “Balti aristokraatia kunstnikke”. Põhjalikumalt vaadeldakse veel draamat ja kirjanduskriitikat, oluline osa raamatust on pühendatud baltlastele saksa ja eesti kirjandusväljal.

See kõik pole päästnud autorit suhteliselt üleoleva kriitika eest. Monograafia sisu asemel on pigem tegeletud laiemate teoreetiliste küsimustega. Nii nagu iga teadusliku töö puhul, võib ka Liina Lukase doktoritöös esitatuga vaielda või talle üht-teist ette heita. Autor pole suutnud tihti kinni pidada endale seatud ajalistest raamidest ja läinud “uitama” varasemasse ajalooperioodi, omamata samas võimalust seda põhjalikumalt käsitleda. Seetõttu on töö mõnes kohas hüplev ja pealiskaudne. Vahest seetõttu jääb mõnest kohast mulje, nagu peaks autor mõnda XIX sajandi kolmandal veerandil alguse saanud nähtust alles sajandi lõpukümnendi omaks. Näiteks võib siin tuua eestlase kuju muutumise baltisaksa kirjanduses, eriti aga baltisakslase kuju muutumise eesti kirjanduses ehk sajandi esimest poolt iseloomustanud “patriarhaalse idülli” kadumise. Luukas dateerib selle sajandivahetusse, eestlaste juures leidis see aset aga mitukümmend aastat varem, rahvuslikul ärkamisajal. Selles veendumiseks tasub lahti lüüa vaid Carl Robert Jakobsoni näitemäng “Artur ja Anna”.

Raskusi kirjanike lahterdamisel baltisaksa või eesti kirjanike hulka näitavad autori probleemid luuletaja Aksel (Axel) Kallasega (1890 – 1922). Aksel Kallas kasvas üles rahvusliku ärkamisaja ühes silmapaistvamas perekonnas. Tema isa oli Hurda lähemaid võitluskaaslasi ning Eesti oma aja mõjukamaid intellektuaale kirikuõpetaja Rudolf Kallas, onu Oskar Kallas ja onunaine Aino Kallas. Nii nagu suurem osa teistest esimese põlve eesti haritlastest kosis Rudolf endale kaasaks saksa rahvusest neiu – juba seetõttu oli kodune keel saksa keel. Kui sellele lisada Peterburist saadud haridus, pole midagi imestada, et saksa keel Aksel Kallasele lähedamana tundus. Pigem võib imestada seda, et sellistes oludes kasvas Aksel Kallas üles veendunud rahvuslaseks, kes oma saksakeelsetes luuletuses seda ka vaka alla ei jätnud. Vähe sellest, Aksel Kallas suutis luuletada ka eesti keeles, tegutsedes viljakalt kirikulaulude tõlkijana ning andes välja Vabadussõjale pühendatud eestikeelsete luuletuste kogu. See pole aga päästnud teda unustusest. Kui Aksel Kallase väljajätmist nõukogude ajal ilmunud kirjandusleksikonist võib põhjendada eespool mainitud luulekogu ja Kallase luule religioosse iseloomuga, siis miks on Aksel Kallas välja jäetud vabas Eestis ilmunud leksikonist, sellele ei oska ma küll vastust anda. Ka Liina Lukasele on Aksel Kallas eeskätt baltisaksa luuletaja. Mööndes, et tegemist on väga andeka luuletajaga, ning tuletades meelde ka tema eestikeelseid luuletusi, loeb Lukas Kallase siiski baltisaksa kultuurivälja kuuluvaks. See on aga vaieldav. Selle pärast, et keegi noorpõlves saksakeelseid luuletusi on kirjutanud, ei saa teda veel eesti kultuuriloost välja lülitada. Siis tuleks seda teha nii Carl Robert Jakobsoni kui Jakob Hurdaga, kes treisid noorukina ilusaid saksakeelseid salme, rääkimata juba oma luuletajateed saksa keeles alustanud Marie Underist. Keele kõrval on isikute ühte või teise kultuurivälja määramise aluseks kahtlematult tema enesemääratlus; pole mingit kahtlust, et Aksel Kallas teadvustas end ühemõtteliselt eestlasena.  

Sedalaadi vaieldavuste tõttu on Liina Lukase töö tegelikult veelgi huvitavam. Nii nagu on raske paigutada Aksel Kallast baltisaksa või eesti kirjanike hulka, on ülimalt keeruline klassifitseerida ka baltisaksa kirjandust tervikuna. Temalgi pole õieti kodu. Sakslastele jääb see kaugeks ning provintslikuks, eestlastele aga võõraks ning mõnes mõttes koguni vaenulikuks. Ometi on baltisaksa kirjanikud suutnud kujundada nii saksa kui eesti kultuurivälja. See pole neid paraku ei ühele ega teisele poolele lähendanud. Nii pole ka imestada, et baltisaksa kirjandus uurijate tähelepanu alt päris viimase ajani suhteliselt välja on jäänud.

Vahest aitaks olukorda parandada tähelepanu keskendamine baltisaksa kirjandusväljale, ka XIX sajandi esimesel poolel ning keskel, mitte ainult lõpul. Tegemist on ajaloo- ja kultuuriloolaste poolt jätkuvalt sööti jäetud väljaga, milleta pole aga üldse võimalik mõista eesti rahvuse sünnilugu. Tihedalt eesti kultuurivälja kujunemisega kokku põimunud baltisaksa kultuurivälja tundmine aitaks vahest mõista, kuivõrd lähedased need tegelikult olid ning kuidas nad vastastikku teineteist mõjutasid ning rikastasid. Doktoritöö järgi otsustades oleks Liina Lukas selle teema uurimiseks igati sobilik inimene.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht