Bourdieu

 

Liina Lukas:

Bourdieu lähtub laiemast kirjanduse mõistest, kui see senises tipult tipule kulgevas, autori- või tekstikeskses, esseistlikus eesti kirjandusloos tavaks on olnud. Et mõista autori valikuid antud kultuuri võimaluste ruumis, tema n-ö kunstilist seisukohta (loomingulist projekti!), tuleb Bourdieu? järgi uurijal võtta ette töömahukas ?objektiveerimise töö? ja rekonstrueerida kogu kirjandusvälja positsioonide ruum, milles autor asus ja mis määras tema kavatsused.Kirjandusvälja sisestruktuuri analüüs eeldab tegelemist ka kaanonivälise kirjandusega, eeldab küsimist selle järele, millistel eeldustel muutub esteetiliste kategooriatega iseloomustatav kirjanduslik praksis, uurimusi kirjandusliku maitse kujunemisest (nt ajakirjanduse rollist kirjandusliku maitse kujundajana), lugejasotsioloogiast, kirjandusvälja suhtest võimuväljaga, rühmituste, seltside, kirjastuste rollist kirjanduselu organiseerijana ja muude kirjandusvälja reaaliate mõõtmist. Eesti kirjanduse sotsiaalajalugu on kirjutamata! Bourdieu? mõisted ?väli? ja ?habitus?, ?kultuuriline ja sümboolne kapital? jne võivad selleks pakkuda inspiratsiooni (ja metodoloogilise aluse). Näiteks saksa ühe esinduslikumas ja huvitavamas kirjandusloos, ?Hansers Sozialgeschichte der deutschen Literatur? on viimastes köidetes Bourdieu? teooriat edukalt rakendatud.

Bourdieu? kirjanduse ja võimu suhete uurimise retsepte saaks suurepäraselt rakendada nõukogudeaegset kirjandust uurides. Rakendatud on seda ka meie kaasaegse kirjandusvälja mitmekihilisuse ja hierarhilisuse, erinevate gruppide enesekehtestamise mehhanismide kirjeldamisel. Ise tuginen osaliselt Bourdieu? mõisteaparatuurile ülemöödunud sajandivahetuse baltisaksa ja eesti kirjandusvälja võrdlevas uurimises. Loomulikult saab Bourdieu? vaatenurk olla vaid üks võimalus muude seas.

 

Rein Ruutsoo:

Eesti sotsiaalteaduste üks paradokse näib olevat, et kuigi Bourdieu on Eestis üks kõige rohkem tsiteeritud sotsiolooge, pole teda praktiliselt tõlgitud. Seetõttu vist ongi juhtunud nii, et ?välja? , ?habitus?e? jt Bourdieu? uurimuste kesksetest mõistetest on kujunemas ?basic Bourdieu? , ilma et Bourdieu? vaimsus oleks uurijatele mõnikord sügavamat mõju avaldanud.

Bourdieu? ideede populaarsus peaks koos Eesti muutmisega Euroopa kaasaegseks jõudsalt kasvama. Esmakordselt loetuna (1985 ja soome keelses) mõjus Bourdieu? ?Sotsioloogia küsimusi? akadeemiliselt väga huvitavana, aga ka veidi eksootiliselt kõrgelennulisena, mingis mõttes nagu õhutühjas ruumis. Harjumatus terminoloogias rapiti tundmatut ja meelitavat Lääne maailma. Tänaseks on võrdsete võimaluste liberaalse retoorika tühjus, meedia avalik parteistumine, kunsti/kultuuri totaalne kaubastumine, ?rahvusterviku? hajumine jne kõigele sellele andnud käegakatsutava sisu. 

Bourdieu? laiemale tutvustamisele võib oodata mitmeid reaktsioone. Ühelt poolt on ta mitmeti marksistliku jäljega sotsioloog, mis teeb tänases Eestis ta mõttekäikude jälgimise mõnele kergemaks kui näiteks Lacani/?i?eki arutluste äraseedimise. Aga teistele võib Bourdieu mõjuda liiga ?punaselt?. Eestis pole ju hea toon rääkida ?kodanlikust kultuurist?, klassidest jne ? pidavat aegunud olema. (vt Toomas Hiio, Head ja halba otsides. Mõtteid ?Hääletu alistumise? seest ja ümbert, Vikerkaar 2004, nr. 12, 127 ? 136).

Teisalt peaks Bourdieu? kontseptsioone pruukimisel kainelt kaaluma. Bourdieu? analüüsid toetuvad hoopis keerukamale, mitmekihilisemale, refleksiivsemale kultuurikeskkonnale, kui seda on tänane Eesti kultuur (talupoeglikkusele kõrval on see eliidi ja intellektuaalide küpsetamiseks lihtsalt liiga väike).

Bourdieu? vägagi keerukate ja Prantsuse ühiskonna- ja kultuurisõltuvuslike ideede kasutuskõlblikkust lisaks nende ?dekonteks­tualiseerimine?. Bourdieu? analüüside ?kodustatavuse? piiride mõistmiseks on mõttekas Baudrillard?i viisil eristada esimese astme (premier degré) ja teise astme (second degré) või siis Åke Dauni tava kohaselt madalakontekstilist ja kõrgekontekstilist kultuuri. Need kultuuritasemed nimelt lõimuvad ja tekitavad tähendusi eri viisidel. Eesti kultuur liigitub ilmselt madalakontekstiliste kultuuride hulka.

Tänapäeva Eestis on Bourdieu kindlasti oodatud: suuresti ühiskonnauuringute ?kriitilist? traditsiooni jätkav, sotsiaalse maailma ja võimu sisemisi, varjule jäävaid või keele abil hoolikalt varjatud eeldusi analüüsiv Bourdieu võiks teravdada meiegi pilku. Seda laadi kriitilise sotsioloogina on Bourdieu lähedane Foucault?ga, kui osutab, kuivõrd keelekasutus ja kultuur kindlustavad võimusuhteid. Kultuur pole neutraalne, sotsioloogia pole ?erapooletu? objektiivne teadus. Inimesed soovivad ?väljadel? toimetades tugevdada neid omadusi, seda ?kapitali?, mis on sellel väljal kõige väärtuslikum. Eesmärgiks on loomulikult oma ?võitude maksimeerimine? ja kapitalide kogumine. Habitus on sügavama tähendusega kui seda vahel esitatakse ? see kui hoiakute ja suhtumiste kogum on edukäitumise (ala)teadlik element.

Postmodernse ja strukturalistliku uurimise kontekstis aitaks Bourdieu ehk taastada ühiskonna ajaloolist vaatlust, temalt võiks saada tuge sotsiaalse struktuuri ja kultuuri, struktuuri ja subjekti eristamise ja samas vastastoime uurimises, et kogu arutelu ei upuks postmoderni klaaspärlimängu. Bourdieu? kui antropoloogi, äärmiselt tundliku vaatleja avastamine seisab veel ees.

 

Marina Gri?akova:

Mis on Bourdieu?s ligitõmbavat ? see on teooria ?pehmus? ehk paindlikkus. Erinevalt strukturalistlikest skeemidest korreleerub antud teooria praktikaga ja on muutustele avatud. Bourdieu pakub välja dünaamilise kirjelduse, mis arvestab ajaloolisi muutusi kultuurivälja konfiguratsioonis. Ajafaktor saab tähenduslikuks: kuigi konfiguratsioonid võivad korduda, on see korduvus petlik, sest muutuvad välja elementide tähendus ja vastastikused suhted.

Alati on ahvatlus kasutada juba järeleproovitud mudelit, struktureerida fakte sanktsioneeritud teooria abil. Ahvatleb ka empiiriline ?ajaloofaktide? kirjeldus. Läänes on need kaks teadmise tüüpi (?loodus-? ja ?vaimuteadused?) korduvalt dialoogi astunud: humanitaarteadus rikastus teoreetilise refleksiooni läbi, reaalteadused tunnistasid oma paradigmade ajaloolist piiratust ja nende kultuuripõhisust. Meie kontekstis täidab mingil määral interdistsiplinaarse ?silla? osa semiootika, kuid tõeline dialoog ei ole veel alanud. Kultuuriväli on mitmekihiline. Kaht põhilist poolust on Bourdieu? kirjeldanud kui heteronoomia ja autonoomia poolust, kuid Bourdieu? skeemidest on näha, et normaalselt funktsioneerivas kultuuris on vahepealseid juhtumeid tunduvalt rohkem. Humanitaarteaduse ideologiseeritus, s.t kõikvõimalike võimupositsioonide ja vaatepunktide mittearvestamine, takistab tihtipeale mitmepooluselisuse adumist ja uurimist, kultuurivälja seisundi kirjeldamist ja tuleviku prognoosimist. Sellega tuleks, minu meelest, eesti humanitaarteadusel arvestada. Lõpuks, kuulus habitus?e mõiste, mis on Bourdieu?l, võimalik, liiga sotsiologiseeritud, jätab sellest hoolimata individuaalsele ? agendile? võimaluse tegutseda ja mõjutada välja seisundit. Väikses kultuuris nagu eesti kultuur on individuaalsete agentide roll ilmselt eriti tähtis.

 

Aare Pilv:

Olemata ise Bourdieu? teooriaga nüanssideni tuttav, tooksin siiski välja mõned võimalikud punktid kirjanduskultuuri uurimises. Bourdieu? sotsioloogilist vaateviisi on võimalik ühendada tolle lähenemisega, mis on aluseks T. Hennoste sõnavõttudele eesti kirjanduse arengu kohta, sest needki toetuvad ju oma põhjas sotsioloogilisele hoiakule; oleks üsna huvitav, kui keegi viiks läbi analüüsi, mis püüaks hennostelikku ?hüpete? -ajalugu filtreerida läbi Bourdieu? habitus?e-kontseptsiooni, s.t püüaks esile tuua eesti kirjanduse ajaloos domineerinud habitus?i ning põhjendaks nende kaudu ehk ka seda, miks see ajalugu on just selline ?hüppeline?.

Asi, mida nt Liina Lukas on baltisaksa-uuringuis ka juba teinud, on rakendada Bourdieu?d eesti kultuuri teatava palimpsestilise ülesehituse uurimisel; siin oleks ehk produktiivne tuua mängu ka postkolonialistlikust vaateviisist pärit kontseptsioone ja vaadelda eesti kultuuri (ja kirjandust selle ühe väljendusena) nn kreoolkultuurina (sellest on juttu teinud taas Hennoste), eritleda sellise kultuuri toimimismehhanisme bourdieu?liku sümboolsete kaupade majanduse vinklist. Ma arvan, et tulemused oleksid eesti identiteediuuringute seisukohast põnevad.Kõige lihtsamal pinnal võib ju lähtuda Bourdieu? teooria teatavast ?poliitilisest? ja vabastavast paatosest ? valgustada läbi teadvustamata struktuure, mis toimivad siin ja praegu meie ühiskonnas; s.t ma leian, et Bourdieu?lt vahendeid laenates oleks eesti kirjandusteadusel võimalik kaudselt kõnelda ka reaalses ühiskonnaelus relevantsete probleemide ?sokratesena? , küsitledes teatavate kirjanduse toimimisstruktuuride vaatlemise kaudu ka kirjandusväljast laiema sümboolse ja sotsiaalse välja protsesside põhjendatusi. Siinkohal muidugi põrkun vana küsimuse vastu, kas humanitaarteadus peaks olema anga?eerimata ?puhas intellektuaalne tegevus? või mitte ? aga ma näen vastustjust sellises anga?eerituse viisis, nagu seda ilmutavad nt Bourdieu või Barthes, kes näivad uskuvat, et mõtleva inimesena on sisuliselt võimatu mitte toimida ?poliitiliselt?, ja see võimatus loob teatava kohustuse. Igal juhul näen ma Bourdieu? raamistiku kasutamises võimalust tegutseda kirjanduse uurimise kaudu ka üldises ühiskonna ?vabastamises? ja valgustamises (sest olgu, kuidas tahes, see ju tegelikult meie sügavam ideaal on).

 

Airi-Alina Allaste:

Bourdieu?l on olnud võrdlemisi oluline roll Eesti ühiskonnateoreetilise mõtte kujundamisel. Seda võib seletada tema marksistliku taustaga, mis haakub varasemate lähenemistega, samuti sobivad tema teooriad teemade analüüsiks, mida alles hiljuti on Eestis hakatud sotsioloogiliselt käsitlema (näit kunstisotsioloogia). Tema mõistestik on lihtsalt rakendatav ja kogu teoreetilise süsteemi tervikuna kasutamine ei ole vajalik. Bourdieu? kesksete mõistete (väli, habitus ja kultuuriline kapital) abil võib mitmeid teemasid seletada, samas ei ole adekvaatne neid tervikliku kontseptsioonina üksüheselt üle kanda. Võrreldes Prantsusmaaga, mille alusel Bourdieu oma teooriad on loonud, iseloomustab Eestit väiksus, ressursside nappus ning traditsioonide ja kinnistunud institutsioonide puudumine.

Eestis võib rääkida erinevatest sotsiolingvistilistest üksustest, kus kehtivad mingil määral teistsugused reeglid kui mujal. Samas ei kujune väikses ühiskonnas välja selgelt eristunud sotsiaalseid struktuure. Väljad ei seisa siin samavõrd eraldi kui ajalooliste traditsioonidega Lääne-Euroopa suurriigis. Eriti kultuuri allväljadest rääkides võiks öelda, et Eestis on aktiivsed sotsiaalsed agendid tihti üksteisega seotud ning tegutsevad korraga mitmel väljal. Eristumine ?meie ja nemad? toimub sageli pigem isiklikel suhetel baseeruvate sõpruskondadena, mis võivad ühendada erinevate alade inimesi.

Bourdieu?l tähendab habitus suhteliselt stabiilset käitumis- ja mõtlemisviide süsteemi, millest lähtudes sotsiaalsed agendid oma väljal opereerivad. Eestis peavad ellujäämise nimel maksimaalselt ressursse enese käes hoida püüdvad agendid eri väljade vahel laveerides üles näitama suuremat paindlikkust.

Nii kultuurilisel kui ka majanduslikul kapitalil pole Eestis juuri. Näiteks on Bourdieu? teooria kohaselt eliidil nii kõrge majanduslik, sotsiaalne kui ka kultuuriline kapital. Eestis puudub ühiskonna kiht, mis vastaks otseselt Bourdieu? kontseptsioonile. Kultuuriline ja majanduslik kapital on liiga lahus: intellektuaalidel napib sageli majanduslikke ressursse nii enese väljendamiseks kui ka maailmatasemel kultuuri tarbimiseks. Majandusliku kapitali valdajate puhul on aga kõrgkultuuri tarbimine sageli rohkem poos kui teadlik, maitse-eelistusest lähtuv valik. Bourdieu on arutlenud ka sotsioloogia kui teaduse, sotsiologismi ning sotsioloogide rolli üle võltsfassaadide kummutajana. Need teemad pole siiani Eestis tähelepanu pälvinud ning diskussiooni tekitamine ka nendes küsimustes võiks olla viljakas.

 

Raivo Vetik:

Bourdieu oli eelkõige suur metodoloog, kes sidus Saussure?ilt mõjutusi saanud sotsiaalteaduses empiiria ja teooria viisil, mis habitus?e mõiste kaudu arvestab nii subjekti kui keskkonda. See avab uusi võimalusi muu hulgas ka ühiskonnaanalüüsiks.  Näiteks räägib ta vajadusest tekitada poliitilisel maastikul positsioon, mis asuks praegustest vasakpoolsetest vasemal, et mõjutada selle kaudu ühiskondlikke protsesse. Eesti oludes mõjub selline väide tulipunasena, see ei haaku meie praeguste vaidlustega. Samas tuleb arvestada, et Bourdieu? hoiak seondub 1990ndate Lääne-Euroopa kontekstiga. See tuleneb pettumisest vasakpoolsetes valitsustes, kes  kasutavad termini ?sotsialism? kattevarju sisuliselt neoliberalistliku poliitika elluviimiseks. Ta leidis, et nn. ?kolmas tee? on pigem pseudouuendus, mis oma sügavamas toimes internaliseerib praegusesse ühiskonda XIX sajandi Manchesteri liberalismi tüüpi arusaamu.

Neoliberalismi kriitika kontekstis on Bourdieu? hoiak mõistetav ka Eestist vaadatuna. Peamine märksõna, mida arvestada, on vastutus. Vastutus eeldab seost oleviku ja tuleviku, tegude ja nende tagajärgede vahel. Bourdieu leiab, et selle puudumine on neoliberalismi, milles kitsas majanduslik huvi lämmatab laiema sotsiaalse pilgu, alusprintsiip. Küsimus on eelkõige perspektiivitundes. Neoliberalism võib olla efektiivne tänase päeva perspektiivis, kuid jätab arvestamata, et kitsas majanduslik lähenemine ei saa ühiskonna kui terviku seisukohalt olla pikaajaline jätkusuutlik strateegia. Turufundamentalism hävitab inim-, sotsiaalsed ja looduslikud ressursid, mis on vajalikud populatsiooni ellujäämiseks.

Suured ja jõukad riigid, mis saavad nimetatud ressursse sisse tuua, võivad seda endale mõnda aega lubada. Eestil kui väikeriigil sellist luksust ei ole. Siin eeldab populatsiooni ellujäämine kiiret vastutuse mehhanismide loomist, kusjuures tuleb arvestada mitte ainult tänase, vaid ka homse ja ülehomse päevaga.

 

Anders Härm:

Mis puudutab otseselt minu valdkonda, s.t kunstiteadust, siis on Bourdieu? teooriad juba efektiivset kasutamist leidnud. Kõige järjekindlamalt on neid rakendanud Johannes Saar oma kunstist kõnelemise viiside analüüsides, aga ka näiteks Epp Lankots, kes on tegelenud 1970.-80. aastate sisekujundusega Bourdieu? ?eliidi? ja ?klassi? mõistet rakendades. Just Lankotsi käsitlusest selgub tema kirjelduskeele mõningane piiratus, sest Bourdieu? mõisteaparaatust tuli konkreetse konteksti põhiselt tublisti reformida, et seda saaks rakendada totalitarismi maitse-eelistuste analüüsiks. Samas on Saar mõningasest retoorilisest hägususest ja liigsest sõnavahust hoolimata suutnud ?läbi Bourdieu? prillide? üheksakümnendaid päris tabavalt käsitleda. Usun, et Bourdieu? tugevus peitub meie mõtlemise süvastruktuuride historiseerimisel, samas kui sotsiaalsete protsesside keerustumine on toonud kaasa mitmeid erinevusi lääne kultuuri mudelites. Pindmistes kihtides on erinevused märksa suuremad.  Kui klass ja eliit on mõisted, millega opereerides on võimalik mõista inglise või prantsuse kultuuri, siis eesti puhul ei pruugi need kehtida. Samas on tema meediaanalüüs ?Televisioonist? rakendatav peaaegu täiesti kadudeta. Meil on võimalik Eesti meedia seal suurepäraselt ära tunda.  Usun, et põhjus on väga lihtne: globaalne meedia on standardiseerunud suhteliselt sarnaselt, samas kui aristokraatia, kodanluse ja töölisklassi opositsioon on midagi, millel Eesti agraarühiskonnas puudub nii kandev jõud ja ajalooliselt põlistunud staatus, et saaksime rääkida kardinaalsetest eristustest. Samas ei ole meil muidugi ka mingit adekvaatsemat käsitlust välja käia. Kuid arvan, et Bourdieu?d aluseks võttes oleks võimalik seda kindlasti luua. Nii vist tulekski mõista seda Bourdieu? väidet, et kõiki vahekordi tuleks analüüsida lähtuvalt konkreetsest kontekstist.

Lisaks tahaks veel mainida, et Bourdieu ei ole mingi ?üksiknähtus?, ta kuulub kindlasti prantsuse sotsioloogia, semioloogia, poststrukturalismi, etnoloogia ja psühhoanalüüsi traditsiooni, mida ta on suutnud niivõrd elegantselt miksida. Nii et ma ei tea, kas me saame Bourdieu? puhul küsida ainuüksi tema rakendatavuse kohta, sest see oleks täpselt see, mille eest ta ise hoiatab ? nähtuste dehistoriseerimine. Seega, mis puudutab universaalsust, siis Bourdieu? osundust ?Meeste domineerimise? avalöögis võib tõlgendada otseselt nii, et universaalne pole ei tema käsitlus ega meeste-naiste omavahelised suhted, vaid nende ?meelevaldne põlistamine?.

 

Voldemar Tomusk:

Sissejuhatuseks oleks kohane muidugi kedagi õnnitleda, kuigi pole päriselt selge, et keda ja mille puhul. Härra Bourdieu?d õnnitleda ei sobi kahel põhjusel. Esiteks on ta surnud ja teiseks on alusetu arvata, et ?Meessoo domineerimise? tõlkimine eesti keelde teda isegi elusana ekstaasi oleks viinud. Oma eluajal ajas ilmselt temagi korraliku eurooplasena suure tõenäosusega Eesti ja Läti segamini. Sündmuse olulisuse poolest on Pierre Bourdieu? eesti keeles avaldamine vahest võrreldav Kerttu Rakke tõlkimisega prantsuse keelde. Selle vahega, et kui teisel juhul oleks sündmus oluline autorile, siis esimesel juhul on kõige tähtsam osaline tõlkija, kes leidis erialast ja huvitavat tegevust. Lugejad ei puutu asjasse ei nii ega teisiti. Teisel juhul neid pole, ja esimesel ? kõigil, kellele Bourdieu? mõte mingilgi moel huvi pakkuda võiks, on ilmselt olnud piisavalt võimalusi tema töid juba lugeda. Õnnitleme siis iseendid oma kultuursuse puhul, mida nimetatud mittesündmus rahvale näidata võimaldab.

Küsimus, mis siin meie ette pandud on, puudutab Pierre Bourdieu? teoreetilise mõtte kasutamist eesti kultuuri ja ühiskonna probleemidega tegelemisel. Siinkohal oleks oluline ehk märkida, et paljugi sõltub sellest, millised on meie teoreetilised ootused teooriale. Liialt suureks seda lugu puhuda poleks vaja. Minu arvates on oluline loodusteaduslike  ja sotsiaalteaduslike teooriate vahe. Sotsiaalteadustes me ei saa vaadata teooriat kui valemit, kus me sõltumatute muutujate suuruse muutmisega sujuvalt ühest ühiskonnast teise võiksime liikuda. Sotsiaalteadustes me ei tea täpselt, kus lõpeb valem ja algavad muutujad, millele seda rakendada. Üks kena mees kirjutas hiljuti: ?For theories of politics aren?t like theories of celestial mechanics: in the realm of the political, theories have a tendency to become a part of what they theorize.?1 (?Poliitika teooriad erinevad astronoomia teooriatest, kuna neil on kalduvus muutuda osaks sellest, mille kohta need käivad.? ? Toim.)

Selles mõttes pole meil isegi mitte teoreetiliselt võimalik teooriat rakendada. Kuid me võime seda tõlgendada ja selle abil oma kändu mõtestada ja mõista suuremal või vähemal määral. Tulemus on aga alati ?midagi muud?, juhul muidugi, kui pole just tegemist ilmselge rumaluse või teooria kasutamisega poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Alati pole muidugi selge, kus täpselt nende kahe vaheline piir kulgeb. Lõpuks aga näeme siiski, et tegemist on vaid metafooridega. Selliselt väites olen ma aga juba ilmselt vähemuse hulka jõudnud, kelle peale tõsiteadlased põlgusega vaatavad. Kaasa arvatud hr Bourdieu ise. Bourdieu? töödele võib ka muidugi vaadata mitmel viisil. Igal juhul pole tema positsioon prantsuse intellektuaalina nii ühemõtteline, kui seda näha soovitakse. Tema programmis leidub ilmselgelt ka element, mida eesti keeles peaks nimetama sõnaga ?tagurlik.?2 Sirvides Bourdieu? teost ?La Domination masculine?, tekib tahtmine seda analüüsida Princetoni filosoofi Harry Frankfurti viimase raamatu3 põhjal. Aga see ehk jäägu kellegi teise teha.

Lõpuks küsimusest enesest. Küsimus, mis minule Bourdieu? puhul on huvi pakkunud, puudutab kapitali. Erinevaid kapitali vorme, s.o kultuurilist, sotsiaalset, hariduslikku, vana raha ennast ja seda, kuidas need üksteiseks muutudes võimu kindlustavad. Kuigi siin on paljugi, mille üle ka Eestile mõeldes mõtiskleda, nõuab see ettevaatlikkust. Alates sellest, et eesti kõrgharidus on massiharidus selle sõna kõige halvemas mõttes, kus püütakse väike raha vähese vaevaga vahetada suure hüppe vastu sotsiaalsel redelil. Tulemus on see, et kõik valetavad kõigile konnatiigi mõõtu sotsiaalses koosluses ja kiidavad oma tarkust, millest kellelgi sooja ega külma pole.

Kuigi Bourdieu? vaade sotsiaalsele kapitalile on kriitiline ja peab märkima, et see iseenesest mõjub värskendavalt, võrreldes selle sotsiaalse kapitali programmiga, mille taga seisavad nimed nagu Robert Putnam ja mida Maailmapank üle ilma müüb, ei teeks minu arvates pisut kontsentreerumist postproletaarses Eestis paha. Kui mul oleks valida selle kõrgklassi vahel, mida Bourdieu analüüsib töödes nagu ?La Noblesse d?Etat: Grandes écoles et esprit de corps?, ja selle vahel, mis on tekkinud viieteistkümne aasta jooksul vara-kapitalistlikus Eestis, valiksin siiski esimese. Meie noore ?kõrgklassi? harimatus on veel liialt nähtav, masinaõli ja hobusehigi lõhn liialt tuntav ja rahval nende kapitali päritolu veel liigagi hästi meeles selleks, et austust äratada. Ka ei suuda isehakanud aristokraadid nagu üks hiljutine president oma käitumisjoont bol?evistlike komissaride omast piisavalt eristada. Mahalaskmine ja Siberisse saatmine pole aga lahendus, kuigi kiusatus on suur ja toetuseks sobivad ka Bourdieu? tööd. Sotsiaalse ja kultuurilise kapitali kontsentratsiooni eestlane vihkab, parem oleks ikka kõik võrdsed, nagu Bre?nev käskis. Sellega aga kaugele ei jõua. Proletaarsete juurtega eesti sotsiaalteadus võib küll kuulutada, et kaotame nii esimese kui teise Eesti ja teeme kõik kolmandaks, aga peale kahjurõõmu sellest suurt tulu ei tõuse. Asi muidugi seegi.

 

1 APPIAH, E. A. The Ethics of Identity, Princeton: Princeton University Press, 2005.

2 LEBEAU, Y. Searching for the Sub-Plot Between the Lines of Bologna: Qualms and Conservatism of the French Academia in the Face of European Competition, teoses: V. Tomusk (toim) Creating the European Area of Higher Education: Voices from Peripheries, Dordrecht: Springer (ilmumas).

3 FRANKFURT, H. G. On Bullshit, Princeton: Princeton University Press, 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming