Bumerang tuleb tagasi

Evi Arujärv

Viimasel nädalal panid mind sisemiselt võpatama kaks erinevat, kuid salajasi teid pidi seostuvat sündmust. Esimene oli teade Londonis eriüksuslase poolt ?kogemata? tapetud brasiilia võõrtöölisest. Teine oli Jüri Talveti tõdemus Postimehe intervjuus (30. VII), et vähemasti ?hetke tõde on olemas ja see on just kombatav sümbiootiliselt ? mõistuse ja tunde ühisuse kaudu?. Pole kahtlust, et intuitiivne püüd väljendada mingit üldkehtivat asjade seisu (tõeambitsioon) kannab ka paadunud relativisti ja skeptiku mõtlemist. Ometi tundub tõeusk ükskõik mis vormis täna erandliku ja imetlusväärsena. Ka pisut naiivsena. Või ohtlikuna.

Pole saladus, et inimesi, ?kes teavad tõde?, nimetatakse mõnikord fundamentalistideks. Islamiterroristid teavad tõde. President Bush teab tõde. Tõe nimel hoiavad NATO sõdurid islamimaade kodanikke sihikul. Tõe nimel sai brasiilia võõrtööline kuuli. Tõde teavad nüüd vist ka eesti ?rahuvalvajad?. Üldiselt oleme tänaseks õppinud, et tõde on liiga ?kange? ollus, kontsentraat, sobilik üksnes radikaalseteks saneerimistoiminguteks või välispidiseks tarvitamiseks. Ja sel puhulgi mitte alati: erakond, kes väitis teadvat õigeid lahendusi, sai laita. Igapäevaelus ei kipu nüüd ka eesti inimene enam naljalt oma tõest kõnelema: näiteks, kui tegemist pole poliitikuga, pole ammu enam sobilik küsida kaaskodaniku poliitiliste veendumuste järele.

Paradoks on, et maailmas ei ole sallivus ja relativism toonud kaasa rahuriiki, vaid pigem süvenevat konfrontatsiooni. Põhjus on lihtne: erinevuste tunnustamine ei soodusta ühisosa leidmist, vaid pigem võimendab ja konserveerib neid, tekitab kommunikatsioonisulgu ja tabuteemasid. Ka on sallivuse idee omandanud ülimalt silmakirjalikke ?ettehooldavaid? vorme. Prükkari eluviisi ?aktsepteerimine? kui sotsiaalse suuremeelsuse avaldus? Türgi võõrtööliste ?aktsepteerimine? sakslaste odava teenijarahvana kui rahvaste sõpruse ja kultuurilise integratsiooni märk? Demokraatia levitamine lennukipommide abil…

Kõige hirmutavamad hoobid, mida läänemaailmale annab selle silmakirjalikule sallivusele ülima tõe ambitsioonidega vastav islamiterrorism, on mentaalsed. Kui mõelda kõige üldisemale, mille suunas läänes viimastel sajanditel on liigutud, siis tundub selleks olevat jätkuv püüdlus ratsionaalse, põhjuslikke seoseid avava ja mütoloogilisi kolle dekonstrueeriva maailmatunnetuse poole. Sellega ühtib loomulikustamise tendents, püüd tunnustada ja legaliseerida erinevusi ? seda ka ja eriti ajaloolistest tagasilöökidest hoolimata. Inimloomuse ja käitumise ?viga? või hälve ei ole selle mõtteviisi põhjal täna peaaegu et võimalikki. Kõik on seletatav ja põhjendatav. Seletus lunastab ja seadustab. Seadustamise eesmärki teenib näiteks ka püüdlik ja globaalseid mõõtmeid võttev keeletarvituse kontroll, lapsik lingvistiline kosmeetika, mis sunnib nüüd meidki otsima veel ?määrdumata? sõnu neegri või invaliidi nimetamiseks. Seegi on eelkõige erinevusi puuderdav ja konserveeriv, mitte sotsiaalset empaatiat tekitav toiming.

Paradoks, aga piiriületuse ideestik, sallivuse ja integratsiooni apoloogiad ei ole praktikas sugugi siirad ega ka kahjutud ideed. Integratsiooni ja globalismi ideede praktiline rakendus meenutab täna juba diletandist keemiku suvaliste ainetega mäkerdamist põrandaaluses laboris. Otsekui peo pealt on näha, kuidas kultuuriliste hoiakute ja uue aja tehnoloogiliste teadmiste ?kokkusegamine? toodab ettearvamatuid, plahvatusohtlikke segusid. Hirmutavamgi kui ähvardus lihalikule eksistentsile on terrorismiajastu mõtteviisi muutjana.

Bumerang tuleb tagasi. Lääs liigub olemuselt samasuguse mütoloogilise mõtteviisi suunas nagu see eksisteerib islamiterroristi peas. See on mõtteviis, mille puhul keegi ei püüa midagi seletada või põhjendada, põhjusi ja tagajärgi näha. See on mõtteviis, milles hea ja kuri on muutumatud aegade algusest kuni lõpuni ning ilmuvad lihast ja verest isikute kujul, olgu musta habemega tõmmu kõvernina või Texase kauboina. See on maailm, kus tähtsaim on tulistada esimesena. Eestiski on inimesi, kes asju nii näevad.

Ehk päästaks olukorra, kui taas õpitaks austama erinevate tõdede geograafilisi, vaimseid ja kultuurilisi piire. Alles seejärel, piire ja levialasid tunnustades, oleks ühisosa leidmine reaalne. Vaevalt see küll niipea juhtub. Kõikide ideede suurim jõud on inertsijõud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht