Castro ja Laar – vennad revolutsionäärid

Anders H?

Mart Laar, Andres Herkel, Kuuba südames. Varrak, 2008. Mart Laar on võimekas mees. Ta jõuab kõikjale ja on kõikjal. Laar teab absoluutse ja igavese õnne valemit. Tema teab, mis on õige ja mis on väär, kuidas peaksid maailmas asjad käima ja kuidas nad mitte ei pea käima. Tema teab, millal tuleb maailmale teha solvunud nägu ja millal võib võidukalt naeratada.

Naeratamiseks on muidugi põhjust. Edusammude eest Eesti kapitaliseerimisel lisaks Raudse Leedi tunnustavale suudlusele Milton Friedmani majandusauhinnaga pärjatud Laar näib uskuvat, et just temale on usaldatud missioon terve maailma vabastamiseks viimastestki kommunismi painajatest ja sotsialismi pahedest (kõige parem meetod on keelustamine).  Laari mudel on lihtne ja seda lollikindlam, et selline režiim domineerib enamikus maailma riikides.

Müstilise „Eesti tee” brändinud vapper ekspeaminister on valmis kõigiga oma  kogemust jagama, kuidas totalitaarsetel võimuritel hambad kurku lüüa ning üles ehitada korralik kapitalistlik demokraatia, mida hoitakse koos rahvusliku hõllanduse riiklikult organiseeritud propagandaga, kuid mille majandus ja selle kontrollihoovad kuuluvad globaalsele kapitalile. Eraomand, kapital ja rahvusriik on prohvet Mart Laari heaolu kolmainsus. Demokraatial on selles mudelis ainult üks ülesanne – tagada globaalse kapitali hegemoonia, sest ükskõik milline poliitiline otsus, mis võiks kapitali tsirkulatsiooni takistada või, hoidku jumal, seda kontrolli all hoida, on põhimõtteliselt halb majandusotsus. Nii määrabki majandus ära poliitika ja poliitika inimeste elu. Ühiskonnas, kus ettevõtlusalane nutikus on kuulutatud suurimaks inimlikuks kvaliteediks, kõige paremaks iseloomujooneks, on äritegemisest mitte huvitatud, end teisal rakendavad inimesed või need, kes pole süsteemiga nõus, lihtsalt mõttetud luuserid, kes oma eluga hakkama ei saa. Riigid, mis asuvad investeeringute nimel üksteisega kapitalistlikku töövõistlusesse parema majanduskeskkonna loomiseks ning toituvad globaalse kapitali tsirkulatsioonist, saavad teha üksnes selliseid poliitilisi otsuseid, mis on kapitalile soodsad ja selle poolt ette ära määratud. Selline režiim, mis on kaasa toonud poliitilise maailmavaate mitmekesisuse totaalse ahenemise, garanteerib Laari arvates ülemaailmse õnne.

Mõneks aastaks konverteeris Laar ka ise oma poliitilise kapitali majanduslikuks Swedbanki panganõukogu liikmena. Mine võta nüüd kinni, kumb kumba tegi, kas Laar Schröderit või Schröder Laari, asudes Nord Streami eestkõneleja autule, ent hästi tasustatud positsioonile. Nüüd, kui töö panganõukogus enam konti ei murra, jääb aega ka muuks. Eesti leegioni  heroiseerimise kõrvalt  käib ta siin ja seal demokraatia nimel nõustamas algajaid riigijuhte. Või, kes teab, võib-olla käib ta endisele kodupangale siiski uut turgu ette valmistamas. Ta on Gruusia peaministri nõunik ja kui juba olukord hakkabki natuke hapuks kiskuma ning meie Laarilt thatcherismi õppetunde võtnud Saakašvili hakkab ilmutama esimesi  diktaatoritunnuseid, astub õnneks mängu Medvedev ja päästab päeva ning Laari juba kahtlaseks muutunud mainega hoolealuse. Küll Osseetia ja Abhaasia hinnaga, aga praegu ei räägi ju keegi enam Saakašvili kahtlasest käitumisest opositsiooniga, mis nõuab vaatamata kogu maailma toetusest Gruusia juhile visalt tema tagasiastumist.

Paistab, et Erna retke taolistest militaristlikest maastikumängudest ekspeaministrile adrenaliinisüstiks enam ei piisa ja ta kannatab Eestis elades ilmselt kohutava igavuse käes. Nii üritabki ta taas ja taas läbi elada oma nooruspõlve uljamaid revolutsiooniaastaid, et paratamatult tekib paralleel Castro ja Laari vahel: kui neid ka miski muu ei seo, siis igikestev armastus revolutsiooni kui sellise vastu kindlasti. Aga mis teha, uuem aeg Eestis ei jäta erilist kohta igati nauditavale seikluspoliitikale, igikestvale kriisiolukorrale, mis võimaldaks väga laialdaselt emotsionaalseid kõrghetki rahvustunde ülevast leitsakust õigluse võidust tuleneva paksu rahuloluni. Rahvasuus juba „Märgamisajaks” ristitud katse uuesti läbi elada 1988. aasta suve kuumi sündmusi, on Laari-taolisele kõrgelennulisele revolutsionäärile lihtsalt liiga mage. 

Nüüd on elukutseline mässaja Laar koos välitöödele läkitatud Andres Herkeliga liitunud Kuuba pagulaste ja opositsiooniga ning valmistavad paradiisisaarel ette demokraatlikku revolutsiooni, kapitalismi lõplikku võitu. Raamat pealkirjaga „Kuuba südames” on jagatud kahte ossa. Esimese osa moodustab Laari ülevaade Kuuba ajaloost, mis lõpeb kahes peatükis visandatud kiirkursusega maailmaparandamisest à la Laar. Seda täiendab Herkeli isiklike kogemuste kirjeldus kohtumistest Kuuba opositsiooniliidritega, mis on läbi põimitud kokkupõrgetega saare võimude ning (spioonidest?) tangotantsijatega. Kui Herkeli osa pulbitseb seikluslikust õhinast ja isiklikest tunnetest nii Kuuba saare kui ka kauni ungarlanna Dora vastu, siis Laari osa kandev emotsioon on halvasti varjatud viha justkui neutraalselt edastatud ajaloolise ülevaate kattevarjus. Raamat on oma lühidusest ning pealiskaudsusest hoolimata ladus lugemine, kirjutatud väga emotsionaalselt ja tundub, et ka väga kiiresti. 

Õhku jääb küsimus: miks nüüd? Miks anti see välja just nüüd kõigi võimalike ajahetkede seas Kuuba-teemalise raamatu väljaandmiseks? Mis on selle raamatu eesmärk? Me ei saa ju sealt teada midagi rabavalt uut, midagi sellist, mis avaks Castro režiimi julmuse kuidagi eriliselt võikast vaatepunktist. Selle raamatu kirjutamise ajendi üle juurdlesin ma peaaegu selle keskpaigani. Variante oli mitu, kuid see jäi mulle arusaamatuks kuni hetkeni, mil ma leidsin selle raamatu tegelikku sisu avava võtme. Mart Laar küsib ühes oma osa lõpupeatükkidest, et miks küll dissident Oswaldo Paya ei ole saanud Nobeli rahupreemiat, ja vastab ise: „Erinevad organisatsioonid on teda korduvalt Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitanud, kuid vasakule kalduv nõukogu pole kommunistliku diktatuuri vastu võitlevale Payale auhinna andmisest vähemalt seni huvitatud olnud”.

Nüüd oli mul asjast kohe palju selgem pilt! Asi ei ole lõpuks üldse enam Castros ega isegi mitte täiesti tühjast taas välja tõmmatud kommunismitondi reanimeerimises. Asi ei ole ka selles, et  Che Guevara ja Fidel Castro kuritegude loetlemine peaks tõestama absoluutse veenvusega, et jutud Ühendriikide imperialistlikest kalduvustest on kommarite jube väljamõeldis. Ei-ei, asi on igasuguse vasakpoolse mõtteviisi põhimõttelises kahtluse alla seadmises. Need on väikesed, justkui muuseas öeldud repliigid, siin-seal poetatud märkused, mille kaudu käib lugeja ideoloogiline töötlemine, kus Kuuba raskest olukorrast rääkiva põhiliini sees samastatakse kommunistidest „jõhkardid” kõikvõimalike ideoloogiliselt kahtlaste vasakpoolsetega Euroopas ja üle maailma. Justkui märkamatult jõuame sinnamaani, kus Hispaania sotsiaaldemokraatlikust valitsusest saavad kõige jälgimad Castro toetajad ja kuidas Herkel tõsiselt kahtleb nende delegatsiooni kuuluva Mátyás Eörsi Ungari näites, et endised kommunistid võiksid ka demokraatlikes tingimustes poliitikas osaleda. Kõik sellised vihjed, kaasa arvatud Günter Grassi ja teiste kultuuritegelastest vasakintellektuaalide aadressil, katsuvad meid veenda selles, et ega need sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid ikka päris õiged vennad ei ole – eks nad ikka ühed Castro tallalakkujad ja kommurajakad ole. Ja isegi kui Herkel jõuab raamatu lõpuosas järeldusele, et ka sotsialist võib olla inimene – nende delegatsiooni kuulunud Erik Jurgens osutus Herkeli arvates lõpuks ikkagi meeldivaks tegelaseks – siis üleüldine foon on selleks hetkeks juba loodud.

Laar ja Herkel näevad palju vaeva, et „purustada Läänes levinud müüti” Che Guevarast kui vabadusvõitluse sümbolist. Küll üritavad nad näidata, kuidas Guevara oli põlastusväärne roimar ja vastik argpüks, küll löövad lugejat pähe raamatuga „Exposing The Real Che Guevara And the Idiots Who Idolize Him”, kust on ilmselt ammendatud ka suurem osa teadmisi tema kohta. Küll näitavad põlgusega, kuidas Guevarast on saanud revolutsiooni suveniir. Vägisi jääb mulje, et kui sümptom on kahtlane, on see kindel tõend, et ka haigust pole üleüldse olemas.  Kas see, et suur hulk inimesi mässavad suurkorporatsioonide, ebaõiglase kaubanduse, kolmanda maailma orjatöö, IMFi, USA majanduslikel kaalutlustel tehtud sõjaliste invasioonide vastu, on lihtsalt viga maatriksis, anomaalia? Miks tunnevad inimesed, hoolimata parlamentaarse demokraatia väidetavatest eelistest kõigi teiste poliitiliste režiimide ees, end ometi nii võimetutena, tunnevad, et nende sõnal ei ole kaalu, et nad ei saa kaasa rääkida omaenda elu korraldamisel? Miks tähendab see vabadus, mille nimel Laar ja teised nii kirglikult võitlesid, nüüdseks üksnes võõrandamatut õigust omavahel tarbekaupu vahetada? Miks hoolimata neoliberaalse kapitalismi ja demokraatia ekspansioonist, mis pidi õnne tooma kõigi õuele, ei ole viimase kahekümne aasta jooksul vaesus maailmas märgatavalt vähenenud, rääkigu nad seal IMFi foorumitel, mida tahes? Miks erineb jätkuvalt suuresti kõige rikkamate ja kõige vaesemate elanikkonna kihtide elustandard? Ja nii edasi ja nii edasi.

Raske on pidada seda raamatut millekski muuks kui propagandateoseks, kus Kuuba diktatuuri õõnestamise õilsas kattevarjus toimub lugeja vaktsineerimine kõikvõimalike tekkida võivate halbade vasakpoolsete sümpaatiate vastu. Miks on just praegu vaja asuda kommunismitonti reanimeerima, kus meile lähim kommunistlikku retoorikat pruukiv režiim asub Hiinas? Miks just nüüd võtavad kaks konservatiivset poliitikut tõestada meile oma rahvusvahelist haaret? Kas seda võib mõista lähenevate Euroopa parlamendi valimiste kontekstis, peaks aeg näitama. Igatahes näib vastus olevat seal imaginaarsel kujul antud: ainult meie, kommunismivastased rahvuslikud vabadusvõitlejad, hoolime Euroopa Liidu tasandil kommunismivastasest võitlusest nii palju, et suudame selleks ka midagi ära teha. Või tahavad Laar ja Herkel meile tõsimeeli tõestada, et maailma absoluutse õnne teel seisavadki veel üksnes mingid kommunistlikud gerondid nagu Põhja-Korea ja Kuuba? Et kui need režiimid on kukutatud, siis ongi käes hea uus ilm, globaalse kapitalismi absoluutne paradiis?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming