Charles Darwin 200: evolutsioonil ei ole eesmärki

Kaarel Tarand

 „Pole erandit reeglist, mille kohaselt iga elusolend paljuneb loomulikult sedavõrd suure kiirusega, et kui neid ei hävitataks, kattuks maakera peagi üheainsa paari järglastega. Isegi aeglaselt sigiva inimese arvukus on 25 aastaga kahekordistunud ning samas  tempos jätkates ei ole tema järglastel tuhande aasta pärast sõna otseses mõttes maal püstiseisukohtagi.” Charles Darwin, 1859     

 

Tarkade kord häält teha

Järgmisel nädalal möödub 200 aastat teadusajaloo suurimate nimede hulka kuuluva Charles Darwini sünnist. Tänavu novembris möödub ka 150 aastat Darwini tähtteose „Liikide tekkimine”, nagu seda tingliku eestikeelse lühendpealkirja all tuntakse, esmatrükist. Üht Läänemere rannal ennast imetlevat väikest kultuurrahvast valgustavad  nimetatud sündmused kahe- või enamamõtteliselgi viisil. Jäägu siinses veerus Darwini teooria sisu läbi puurimata – et see on vaadeldav mitme nurga alt, võib Sirbi lugeja veenduda, kui keerab lehte paar lehekülge edasi. Üldhariduskooli kohustuslikus programmis on evolutsiooniteooria alged juba sedavõrd kaua sees, et pea iga kooliskäinu peab olema teemaga kokku puutunud. Samas täitus hiljuti 50 aastat Darwini peateose tõlkimisega viljatu tegelemise algusest.

Viljatu selles mõttes, et kuigi tööd on tehtud, pole „Liikide tekkimine” eestikeelses  trükis tänaseni ilmunud. Praegu antakse lootust, et alanud aasta lõpuks saame oma häbipleki siiski likvideeritud. Jaa, me ju tavatseme end rahvana päris polüglotiks pidada ja selge see, et ülikooli tasemel peaks igaüks suutma Darwinit ka originaalis lugeda, kuid see kord juba on kultuurrahva mood, et ta tähtsad tekstid üldrahvalikuks tarbeks ära tõlgib – eriti kui tegu on veel ka mitte kõrgemat eriettevalmistust, vaid lihtsalt haritust eeldava tekstiga. Aga mida pole, seda pole (järelikult õpetab suur osa koolmeistritest Darwini teooriat koolis ümberjutustuste  järgi) – ja juhtigu riigikogu pealegi Eesti teaduste akadeemia endine asepresident, ikka pääsevad sinna majja nii pendlimees kui nõiavitsanaine. Või oli see vastupidi? Suuretiraažilise nädalalehe äriline tõmbenumber on aastast aastasse soolapuhuja ennustuste levitamine mahus, mida ükski lehetoimetus näiteks darvinismi käsitlemiseks pole kunagi eraldanud. Niinimetatud kvaliteetlehtedes kulub horoskoopide avaldamisele varsti sama palju ruumi kui kultuuriuudistele, ühes neist paigutuvad ennustused „Meelelahutuse”  rubriiki, teises on aga rubriigis „Täna” kõrvuti täiesti teaduslikul põhjal seisva ilmaprognoosiga.

Ja kõige selle taustal rajame me poliitiliste programmdokumentide järgi „teadmusühiskonda” ja „teadmistepõhist majandust”. Mis teadmistepõhist, kui tegelik suur äri seisneb horoskoopide trükkimises, nõiasaate tootmises televisioonile (teadlastel oma saadet televisioonis pole) ja muus samaväärses pettuses? Kroonukristlus, nagu mõni seda nimetab, on kõikjal laiutava ebausu kõrval peaaegu et positiivne nähtus. Kuigi, eks kantslitest võiks pisut  tänapäevast juttu ja maailmaseletust ikka ka tulla muistsete juutide imelike juhtumiste sekka. Samuel Wilberforce oli usklik mees ja ühtlasi väga võimekas kõnemees. Oxfordi piiskopiks tõusnult langes just talle osaks au ja kohustus astuda 1860. aastal Darwini-vastase võitluse etteotsa. 30. juunil 1860. aastal peeti Oxfordis 700 kuuluja juuresolekul maha akadeemiline väitlus Wilberforce’i ja tõbist Darwinit asendanud Thomas Huxley vahel. Sellel kogu maailma teadusloo murrangulisel päeval vaieldi viiki, kuid ehk isegi olulisem võidust (siiski, kui paljud teavad tänapäeval nimepidi Darwinit ja kui paljud Wilberforce’i?) selles teadusloo ühes vägevamas vaidluses võiks meile tänapäevani olla põhimõte, et tähtsates küsimustes üldse avalikult vaieldakse. Seda aga kohtab meie avalikus ruumis häbematult vähe. Kui üldse. Üksiku erandina viimasest poolaastast meenub Toivo Maimetsa ja Toomas Vooglaiu väitlus elu alguspunkti teemal ajakirjas Akadeemia. On mõistetav, et teadlased ei viitsi soolapuhujate ümberlükkamisele aega kulutada. Aga vähenegi akadeemiline  taust poliitilistele vaidlustele oleks viimaste paremaks mõistmiseks hädavajalik. Teadus pole ju kaugeltki kõiges üksmeelel, aga maailma praegusaja teaduse suured vaidlused jõuavad meieni kauge kajana ja suure hilinemisega (näiteks Richard Dawkinsi „Iseka geeni” eestikeelset tõlget pole jätkuvalt juba 33 aastat). Kuid ega me kohalikud targad ju kõiges üksmeelel pole.

Ma ei arva, et peaks publiku ees ilmtingimata kõiki teoreetilisi sügavikke kaevama, kuid ühiskonna, tehnoloogia ja keskkonna arengu praktilistes küsimustes kulub väärt  nõu ja omakasupüüdmatu arvamus ikka ära. Selleks, et arvamuste omakasupüüdmatust kindlaks teha, peakski rääkijaid olema palju. Paraku, nagu eriti võimsalt teada farmaatsiatööstuse mängumaadelt USAs, ei suuda kaugeltki kõik teadlased tänapäeval jääda objektiivseks ja sõltumatuks. Pidev avalikkus on siiamaani osutunud parimaks filtriks kõlvatute äriliste motiivide väljapuhastamisel ausate kavatsuste seast. Juba vana roomlane ennustas, et Interneti-ajastul sunnib anonüümsete kommentaatorite ning seda mahitava  kollase meedia kahurväe katkematu kõne muusad vaikima. Praegu, kui selle väekoondise moonavaru on praktiliselt otsakorral, on päris sobiv aeg jälle häält teha. Kuulajaid ju leiduks. Kaarel Tarand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming