Così fan tutte ehk Mis on õhtusöögiks?

Don Alfonsol on kiire naise ja laste juurde, Panama paberite jaoks ei ole tal aega.

JÜRI REINVERE

Edward Snowden tagus oma paljastused Guardiani seinale nagu mõni modernne Martin Luther. Ei juhtunud aga seda, et inimesed tulevad tänavale ja kuulutavad, et neile selline ühiskond enam ei sobi, et nad ajavad tänavad ja majad kas või uppi, aga nii see enam edasi ei saa kesta. Ülemaailmne kontroll kõige üle on vale, kõigi ja kõige järele salajane nuhkimine on vale, läbipaistmatu info on lubamatu ja see ka ei lähe, et inimeste üle valitsetakse mingites hämarates koridorides. Oli pahurust, oli virinat, siin-seal rähmitsetigi, televisioonis räägiti ja arutati – seejärel söödi aga kõht täis ja mindi koju magama. Snowdenil ei olnud siin küllalt suurel planeedil mitte mingit muud võimalust kui põgeneda … Moskvasse – vihma käest räästa alla. Kogu lääne loidus omaenda küsimuste suhtes on lõikamatu nagu hülgetraan.

Ei juhtunud seda ka Panama paberite pärast. Lärmati siin ja lärmati seal, säutsuti Londoni tõeliselt cool’ides baarides, omi pikki saksakeelseid lauseid keerutasid Kreuzköllni arutajad. Diplomaadid sidusid hommikul kenasti maitsekalt ja hästi valitud toonides lipsu sõlme ning lugesid pultidest oma tekste. Nelisada toimetajat oli oma kirjatöö ennastsalgava usinusega välja toonud – ja selle peale puges see kõikide maade ühinematu intelligents oma õhtusesse põhku ja uimles argiselt: ma ei saa niikuinii mitte kui midagi rohkemat teha. Così fan tutti.

Mozarti ooperis „Così fan tutte“ korraldavad armastajad oma segaduse don Alfonso abiga kuidagi ära, leppides sellega, et igas suhtes võib ette tulla ka halvimat. Tõenäoliselt tulebki. Armastajate moraal tähendab tegelikult moraalituse aktsepteerimist: ebamoraalsust on maailmas alati ja kõikjal, armastajate ülesanne on rahumeelselt suhestuda ebamoraalsusega: mitte liiga kergesti erutuda, mitte liiga kergesti kõike hävitada. Snowdeni käsulauad või käesolev leke Panama advokaadifirmast ei rebinud samuti kedagi ega midagi puruks: vanker veeres ikka edasi, maksud said makstud, laps läks hommikul balletitundi ja keegi ei visanud kedagi korterist välja.

Eraisikule on küsimused muidugi erinevad kui ühiskonnale. Küsimuste sarnasus siiski hämmastab. Mozarti armastajad lahendavad oma küsimused muidugi ooperilibreto ja teatri seaduste järgi, ent ka ühiskonnas lahendatakse need peaaegu samade põhimõtete alusel, s.o mängeldes ja rohkesti verd valades. „Così fan tutte“ moraalne uuestisünd jääb ühiskonnas aga saavutamatuks nagu sinilind, kes säutsatab hõbedasel oksal, ilmutab end aga sama harva kui mõni sajandipikkune uni.

Moraalse muutuse on alati kaasa toonud majanduslik põhjus. Nii surus renessanssi tagant musta katku loodud tühjus või Lutherit toetavaid saksa kuurvürste majanduslik tõus, mis võimaldas lõpuks ometi Rooma alt välja tulla. Kui majanduslik surve puudub, on moraaliga lood halvad: kui üks naine saab lubada endale majanduslikult sõltumatut elu, võib don Alfonso oma pillid kokku pakkida ja intriigi pooleli jätta – nendel Mozarti naistel poleks mehi lihtsalt enam vaja. Kui üldse, ehk siis sigitajana. Praegune lääs veereb esialgu veel rahulikult edasi, mis siis, et laenatud rahaga. Õhtul süüa ju saab ja tõsiselt muretsema ei pea. Moraalne protest on pigem moraalne pahameel: see näeb õilis välja, kuigi on pealiskaudne.

See, kelle süda andis korralduse avaldada kogu Mossack Fonseca andmebaas, tegi sellega kahtlemata avalduse, mis seisab üksipäini riikide ja nende taha varjunud finantskartellide, konglomeraatide ja ämblikuvõrkude vastu. See otsus peab olema küpsenud südame kõige päikselisemas kambris, sest – vastupidiselt petlikule spioonile, mõnele don Giovannile või Mozarti naisele – mure maailma pärast, kuhu sünnivad meie järeltulijad, toob mõtlemisse alati piisavalt valgust. Ei ole usutav, et Kim Philby, too pimeduse vürst, kolis Moskvasse rõõmsalt või et ta end seal hästi tundis. See kohutav alkoholikogus, mille ta enda sisse ammutas, kõnelegu iseenda eest. Ei ole teada, kas Snowdenil läheb Moskvas just palju paremini, kuid tuleb loota jumala helduse peale, et ta vähemalt ei karista üht maailma käekäigu pärast muretsejat täpselt samaga, mille võis liikvele lasta vaid endaga natuke liiga rahulolev inglise härrasmees. Olgu seegi moraal meile hästi tunda uudistest: pärast mõningasi šoti aadlikke valitseb Suurbritanniat järjekordne inglise ülemklassi truuim teener, küllaltki sarnane oma kavaluses Kim Philbyga – ja et mitte siinkohal spekuleerida, siis ei tee ta seda loodetavasti mitte samasuguse räpasusega.

Moraali pärast pealiskaudselt muretsemiseks leiab tänapäeva läänes ohtralt põhjust. Esiteks, et hea välja paista, teiseks, et meenutada enda olemasolu, ja kolmandaks on hea oletada, et iga purjutava meele vahele mahub piisavalt selgeid silmapilke, et mõista maailma tegelikku omadust, millest kirjutasid juba kreeka näitekirjanikud – kurjust. Filosoofia kipub kurjusest vaikima. Karl Marx näiteks, hoolimata sellest, et ta – minu arust vähemalt – on kirjutanud siin-seal liiga lõdva randmega, mõnes teises kohas aga küllaltki kirkalt ja täpselt, pani mööda ühes olulises kohas: ta ei arvestanud oma arusaamises ühiskonnast mitte vähimalgi moel inimliku kurjusega. Tohutu kurjusega. Tema ühiskond koosneb peaaegu lasteaialikult heatahtlikest inimestest. Oleks ta truu naine end natukenegi rohkem tema töödesse pühendanud ja kohati kõva käega pisut ta mõtete tulva korrastanud, võib-olla oleks meie elulugu veidi teistsugune ja keegi ei peaks praegu Moskvasse räästa alla põgenema.

Nii käibki majanduslik huvi enne meele vajadusi ja moraali ning keha nõuab esimesena oma, olgu olukord maailmas milline tahes. Oma balletitunnid, õhtusöögi ja unerahu. Muidugi välja arvatud siis, kui inimene on armunud, sest süda nõuab oma enne kõike muud. Maailm on aga liiga suur, et sellesse pimesi armuda – jällegi asi, mille Snowden pidi enda peal läbi tegema. Kuni see nii on, tõusevad põhiküsimused üles nagu pildid, lühikesed, katkenud rebendid, näidendite stseenikesed, Mozarti armunud paar, mis elu vähe mõjutavad. Ometigi tõusevad.

Täpselt nii nagu mõnes Raffaeli maalis, näiteks „Ateena koolis“: tohutu hulk filosoofe, alumistel korrustel kirjanikke, mõtlejaid, muud kribu-krabu, tühisemaid sulenärijaid. Aga kasu on sellest kõigest vähe, kui maailm hakkab eest ära libisema. Tarkused, need vähesed tarkused, mis järele jäävad, taanduvad igaõhtuses sebimises väikesteks küsimusteks söögiküsimuste vahele, umbes sellisteks, mida on tore Tumblri seinale riputada. Mõne sobiva maastiku­foto peale – ja ei midagi rohkemat, don Alfonsot sinna askeldama ei tule: surgu petvad naised pealegi oma igavuse ja halbade meeste kätte. Pildid voogavad mööda tumesinist seina alla, üksteise järel, üks targem kui teine. Lesid voodis ja näed, kuidas need – järjest kütkestavamad ja kütkestavamad – väljapoole arvutiekraani sügavust langevad – ilus on, nii ilus on. Lõpuks tuleb uni peale … niimoodi tuleb peale … uni …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht