Darwini evangeelium

Toomas Paul

On sümptomaatiline, et loodusliku valiku printsiip kerkis esile Inglismaal, kus oli olemas kontseptsiooni ühiskondlikuks aktsepteerimiseks vajalik eeltingimus: individualistlik ja egotistlik mentaliteet.Koolis sai õpitud, et teadus on teinud kindlaks: töö tegi ahvist inimese. Kui palju on praegu tavainimeste hulgas neid, kes ortodokssete darvinistide kombel peavad seda (Friedrich Engelsi) väidet valeks, lamarkistlikuks eksiõpetuseks; kes suudavad meeles pidada, et ükski elu jooksul omandatud omadus ei ole järglastele pärandatav? Nii see on. Kui küsida, kes või mis tuleb meelde 90 aastat tagasi alanud Vabadussõjast, siis vist on kindel, et enamik  vastab: kolmekordne Vabaduse Risti kavaler, hulljulge leitnant Julius Kuperjanov ja Paju lahing. Jah, muidugi on sõjaajaloohuvilisi, kes teavad, et peeti ka Võnnu lahing, et olulised olid soomusrongid, Karl Parts ja Anton Irv. Aga – kes käis nende haual (kas keegi teab, kuhu nad on maetud?) vene ajal jõuluõhtul julgeolekumeestele oma kartmatust näitamas?

Sümboliks saamine ei tarvitse juhtuda kogemata. Miks Viktor Kingissepp ei lahkunud  salakorterist pärast sidemees Linkhorsti vahistamist? Kehtis kokkulepe ülekuulamisel 24 tundi vastu pidada, et jätta võitluskaaslastele võimalus põgeneda. Nii päästis oma elu näiteks Jaan Anvelt, kelle punased siis ise ridade puhastamise käigus arreteerisid ja surnuks peksid. Küllap on õige oletus: tšekist Kingissepp oli arukas mees, ta teadis, mis temasuguseid ootab, ja valis kangelassurma. Kuid kangelaseks ja käilakujuks võib saada  ka sattumisi. Käesolev aasta on kuulutatud astronoomia aastaks seetõttu, et 400 aasta eest võttis Galileo Galilei esmakordselt kasutusele teleskoobi, et vaadelda taevakehasid.

Kuid kas ta oli ikka esimene? Teadusajakirjanik Tiit Kändleri teatel inglise teadusloolased kahtlevad selles. Nad pakuvad esimese teleskoopi kasutanud astronoomi rolli oma erudiidile Thomas Harriotile. Nagu Galileigi, ostis Harriot Hollandi teleskoobi, mille valmistas Hans  Lippershey. Harriot suunas selle Kuule 26. juulil 1609. aastal. Ta valmistas üha paremaid Kuu kaarte kuni 1613. aastani. Oxfordi ülikooli ajaloolase Allan Chapman väidab, et Harrioti Kuu kaart jäi ületamatuks nii Galilei poolt kui ka veel aastakümneid. Kuid erinevalt Galileost Harriot oma kaarte ei avaldanud. Chapman arvab, et põhjuseks oli Harrioti niigi kindel positsioon tunnustatud filosoofina ning ta jõukus. Tal oli suur palk  Oxfordist, uhke elamine ja eriliselt sisustatud observatoorium. Seevastu Galileo siples majanduslike raskuste võrgus. Ta demonstreeris oma täiustatud teleskoopi 1609. aasta 25. augustil ja avaldas märtsis 1610 oma vaatluste tulemused. Nii et publish or perish avalda või jää kaotajaks kehtib nii nüüdisteadlaste rahastamisel kui ka teadusloos. Mitte rikkus, vaid vaesus paneb rattad käima. Ja loomulikult – märtrioreool tuleb kasuks.  Nii käis ka Darwini teooria sünd. Evolutsiooni oletamine oli õhus. Ma ei mõtle ainult tõsist loodusteadlast Alfred Russel Wallace’it, kellest Darwin ette jõudis. Meedik F. J. Schelver väitis juba 1802. aastal, et inimene on arenenud ahvitaolisest olendist. Paraku, see oli veidi enneaegne ega leidnud vastukaja. Mis tahes geeni või meemi ellujäämiseks ja paljunemiseks on oluline kohastumine. Väljavalituks osutumisel on vajalik olla õigel  ajal õiges kohas.

Selleks, et teooria kujuneks normaalparadigmaks, peab ta olema täpselt doseeritud ja disainitud. Darwin ei öelnud kuigi palju uut, kuid ta sõnastas ideoloogia, mida tollane ühiskond vajas. Max Weber on näidanud, kuidas protestantlik, s.t kalvinistlik eetika sünnitas kapitalismi. Puritaanide arvates tähendas jõukus ja laste hulk äravalitust. Selle teooria nõrkuseks oli Jumala meelevaldsus. Miks mõned  on predestineeritud edule ja õndsusele, teised viletusse ja põrgusse? Teodiike probleem kadus, kui Darwin omistas predestineerija rolli Loodusele, kes viib läbi Natural selection’i. Ebaisikulist Nature’t ei ole võimalik süüdistada erapoolikuses, kui ta soosib üksnes tublimaid (the fittiest). See oli vabastav rõõmusõnum. On sümptomaatiline, et loodusliku (eesti keelde võiks tõlkida ka: loomuliku) valiku printsiip kerkis esile  Inglismaal, kus oli olemas kontseptsiooni ühiskondlikuks aktsepteerimiseks vajalik eeltingimus: individualistlik ja egotistlik mentaliteet. Selles printsiibis avaldus täiuslikult „ahnusefilosoofia”, kapitalistlik eetika ja manchesterlik poliitökonoomia. Loodusteaduste praktiline rakendus ehk tehnikateadused olid juba mõnda aega tööstusrevolutsiooni teenistuses, evolutsiooniteooria andis kapitalismile ka ideoloogia.

Ühelgi ühiskonnakorral pole oma  olemasolu õigustamiseks paremat argumenti kui vastavus loodusseadustele. Malthuse teooria, nii armutu kui ta ka oli, mõistes vaesed nälgima, nägi ühiskasu isiklikest huvidest ülemana. Darwini vaatepunkt oli lihtsam ja halastamatum: evolutsioonil pole ühiskasu, loeb ainult isiklik huvi. Looduses pole heategevust. Inimkond areneb loomulikul teel, sama printsiibi järgi, nagu looduslik valik kujundab mis tahes liiki.  Inimene on aatomite müriaadide kaootilise liikumise juhuslik kõrvalprodukt. Kogu looduse areng tähtede ja elu tekkest ühiskondlike protsessideni välja on üks ja seesama matemaatiliselt mittelineaarsete võrranditega kirjeldatav turbulentne „veetulv”, milles niihästi organismid ja inimesed kui ka rahvad ja riigid sarnanevad veekeeristega, mis tekivad, hoiavad mõne hetke oma kuju ja kaovad siis jälle, andes aset uutele.  Kuna Maal on vaid üks elussüsteem, siis inimene, selle üks osa, ei ole mingis mõttes eriline, vaid kuulub kõigi teiste elusolenditega täpselt samasugustel alustel biosfääri. Tõsi, tänu oma silmapaistvale oskusele kasutada informatsiooni töötlemisel ja eriti selle edasiseks töötlemiseks salvestamisel väliskeskkonda, on ta enamiku teiste elusolendite ees saanud olulise konkurentsieelise ja seda eelist ka intensiivselt keskkonnaga suheldes kasutanud.  Kuna inimesed on muutnud planeedi termiidipesaks, siis saab neid olla nii suurel arvul. Ent kujutlus, et Homo sapiens sapiens on väljaspool ehk üle loodusest ja loodusseadustest, on anakronism. Ussjätke religiooni ajastust. Inimene ammutab oma roa ja toormaterjalid ümbritsevast loodusest ja mida rohkem meid on, seda ühekülgsem toidulaud. Niinimetatud „looduskaitse” või „keskkonnakaitse” teke oli paratamatu, see on nagu sübariidi  söömise piiramine, kui arst teda hirmutab ning podagra piinab. Aga kauaks! Järgmise ökoloogilise kollapsi tingib tõenäoliselt inimene, kes tarbib Maa paljaks. Nagu kormoranid. Edward Wilsoni sõnul on inimene „keskkondlik anomaalia”. Anomaaliad ei kesta igavesti. Wilson oletab: „Võimalik, et valele liigile osaks saanud intelligentsus annab tulemuseks kombinatsiooni, mis on biosfäärile saatuslik.

Võib-olla on see evolutsiooni seaduspära, et  intelligentsus kipub ennast hävitama.” Rõõmusõnum on, et sellest ei ole midagi. Tasakaal ei kao, vaid tekib uus, senisest erinev dünaamilise tasakaalu seisund. Katastroofid stimuleerivad elu mitmekesisuse, liigitekke protsesse. Liigi iga on miljoneid aastaid, mõnel juhul isegi kümneid miljoneid. Erast Parmasto sõnul: „Inimene on sellega võrreldes õige nooruke ja alles alaarenenud. Ka teisi lühiealisi liike on olnud tohutul arvul, ja äbarike liigitekkeprotsesside  kiire hääbumine on seaduspärane osa looduse mitmekesisuse kujunemisel.” Evolutsioonil ei ole tippu ja sellist asja nagu evolutsiooniline progress ei ole olemas. Looduslik valik on pelgalt protsess, mille kaudu eluvormid muutuvad, et kohastuda nende tuhandete võimalustega, mida pakuvad füüsiline keskkond ja teised eluvormid. Inimene on, nagu ütleb Stephen Jay Gould, „lihtsalt üks väike, hilise õitsemisega ja lõppkokkuvõttes mööduv raag elu külluslikult vohaval puul – mitte aga progressiredeli ette kavandatud lõppaste”.  Kuna inimene on kõigest üks paljudest elusolenditest, osa ökosüsteemist ja loodusest, on kõik see, mida ta teeb, loomulik ehk looduslik. Jutt mingist suurest „vastutusest elu eest” on kohatu. Küberneetik Jaan Pruulmann, arutledes Interneti kui elusolendi üle, rõhutab, et rääkimine tehiselust või geenmuundatud organismidest kui millestki mittelooduslikust ei ole sisuline, vaid (majandus)poliitiline või ideoloogiline tegevus. Selles mõttes ei ole puid langetav kobras  kübetki looduslikum kui lageraiet tegev metsavaras. Viimasel on lihtsalt konkurentsieelis, nagu ka küülikutel Austraalias. Nagu nendib Steve Jones teatava nukrusega, Darwinit küll austatakse, ent ei loeta. Ta ei olevat kunagi kohanud briti bioloogiatudengit, kes oleks lugenud „Liikide tekkimist”. Isegi teadlased, olles (või arvates olevat) tuttavad selle sisuga, kalduvad pidama raamatu lugemist pigem erandiks kui kohuseks. Nii see elu on. Kui  palju oli Nõukogude Liidus neid marksismi-leninismi professoreid, kes olid Saksa majandusteadlase Karl Marxi „Kapitali” läbi lugenud? Seda ei oodatudki neilt. Parem oligi, kui nad piirdusid valitud tsitaatidega. Ega ka kristlikuks peetud keskajal pidanud iga preester lugema piiblit, piisas missaalist ja breviaarist. Tavalise isendi lohutamiseks piisab veelgi vähesemast. Tänapäeva darvinismi suurim apostel Richard Dawkins organiseeris mullu oktoobris  Londonis sadadele linnabussidele suured loosungid „There’s probably no God. Now stop worrying and enjoy your life” („Usutavasti pole Jumalat olemas. Seega: ära enam muretse ja naudi elu”). Kas ei ole see globaalsest majanduskriisist muserdatud kunagise vägeva impeeriumi metropoli vaevatutele ja koormatutele hingepalsam?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming