Darwini tähelend

Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd

Bioloogia tungib sotsiaalteadustesse Kord aastas tuleb luuavarrestki pauk. Siin ja praegu, tagasihoidliku riigi tagasihoidliku tiraažiga kultuurilehes, kuulutame välja globaalse ja kõiki sotsiaalteadusi hõlmava darvinistliku revolutsiooni. Tema 200. sünniaastapäeval saab Darwinile osaks kaua oodatud tähelennu algus. Kogu senine evolutsiooniteooria edulugu on vaid olnud ettevalmistav, laskemoona kogumise periood. Sotsiaalteadlased – värisege! 

Esimene läbimurre – bioloogia sünd

Charles Darwin (1809 – 1882) seletas raamatus „Liikide tekkimine” (1859) ometi ära, kes või mis on üldse inimene. Enne seda püsis pinnal lihtsalt kõige ülespuhutum seletus – et inimene on loodud Jumala näo järgi, kuid kellelgi polnud tegelikult mingit tõestust. Darwin aga tuli välja esimese teaduslikult vettpidava teooriaga. Enne Darwinit oli bioloogia kildudena laiali  pillutatud, füüsika ja keemia osa. Bioloogial polnud kandvat ja ühendavat paradigmat. Darwini loodusliku valiku ja adaptatsiooni teooria aga andis hoobilt uue seletuse kogu elusloodusele. Kõiki bioloogilisi fenomene, alates näiliselt tarkadest ensüümidest ja lõpetades isereguleeruva, Gaiaks nimetatud biosfääriga, seletatakse Darwinist saadik funktsiooni kaudu. Molekulidel pole tarkust ega biosfääril jumalikkust – loodusliku valiku tõttu on elusloodus  lihtsalt niisuguseks kujunenud. Bioloogia imeline edu seisneb selles, et Darwin suutis elussüsteemide tohutust keerukusest hoolimata luua toetuspinna, millel saab kõiki väiteid kontrollida. Ekslikud väited sõelutakse välja, tõesed kerkivad pinnale ja kinnistuvad. Korrektsete, end tõestanud väidete najal saab püstitada uusi hüpoteese. Nõnda teadus areneb ja kogub üha jõudu juurde. Bioloogiateadus on prognoosijõuline ja sellisena  ääretult funktsionaalne.

Teine läbimurre – alus psühholoogiale

Viimasel paarikümnel aastal on aga suure hoo sisse saanud just inimloomuse kirjeldamine darvinistlikul printsiibil. Raamatu „Adapteerunud teadvus: evolutsiooniline psühholoogia ja kultuuri genereerimine” (1992) väljaandmisega sünteesisid John Tooby ja Leda Cosmides etoloogiast, ökoloogiast, sotsiobioloogiast,  informaatikast, antropoloogiast, paleontoloogiast ja teistest distsipliinidest evolutsioonilise psühholoogia (1992). See kiirelt arenev teadusharu on seadnud eesmärgiks ei rohkem ega vähem kui inimteadvuse ja seda loovate mehhanismide täieliku kaardistamise loodusteaduslikel alustel. Evolutsioonilise psühholoogia alusideeks on, et inimkäitumist genereerivad psühholoogilised adaptatsioonid, mis on välja kujunenud selleks, et lahendada inimese eellastel  ette tulnud korduvaid probleeme. Seega, evolutsiooniline psühholoogia projekteerib inimese tema adaptatsioonikeskkonda. Paar tuhat aastat tsivilisatsiooni on liiga lühike aeg, et inimliigi teadvuse ülesehituses oleksid saanud toimuda olulised geneetilised muutused. Järelikult on inimest ahvist eristavad tunnused välja kujunenud peamiselt pleistotseeni ajastul kaks miljonit kuni 12 000 aastat tagasi, kui meie esivanemad pidasid  korilaste ja küttide karjadena rohtlates ja savannides ellujäämisvõitlust. Just niisuguses ürgses keskkonnas toimetulekuks oleme me kohastunud. Meie hambad ja seedeelundkond on kohastunud hakkama saama toore või mädanenud liha, tõukude ja juurikatega, kuid mitte jahutoodete ega suhkruga. Meie nägemismeel on kohastunud märkama liikuvat looma, kuid mitte ekraanilt tähti lugema. Me kardame  madusid ja ämblikke ning kõrgust, isegi kui piire meid kaitseb, kuid me ei tunne tavaliselt hirmu tegelikult sada korda ohtlikumat elektrikappi näppides. Me oleme kohastunud tegema koostööd, kuid ka üksteist tapma. Oleme kohastunud üksteist petma ning samas pettusi läbi nägema. Me oleme head rääkijad, kuid viletsad kirjutajad ja lugejad. Ürgsetes kogukondades kujunesime sellisteks nagu oleme: agressiivsed, jutukad, kiimased, konformistlikud, salakavalad,  magusa- ja alkoholilembesed. Samm-sammult leiab evolutsioonilises psühholoogias osa hüpoteese ja teooriaid kinnitust ja täiendust. Mõned kunagised hulljulged ideed on leidnud konsensusliku kinnituse, pakkudes alust edasiliikumiseks. Klassikalisel psühholoogial nii tugevat alust pole. Näiteks, lääne psühholoogia, mis keskendub häiretele, ei suuda teha vahet vaimuhaigusel ja psühholoogilisel mitmekesisusel. Psühholoogiateooriad  tammuvad paigal, sest pole võimalik hüpoteese tõestada ega ümber lükata. Intervjuudest saadud andmed pole usaldusväärsed, sest inimestele on omane valetada ja petta ka iseennast. Idamaine psühholoogia, tuginedes traditsioonidele, pole teaduslikus mõttes üldse tõsiseltvõetav. Seega, psühholoogia on seisnud kuni tänaseni kindla aluseta, paradigmaeelses ajastus, oodates sidusa teooria läbilööki. Selleks ongi nüüd evolutsiooniline psühholoogia. 

Sisenemine sotsiaalteadustesse

Darvinism on vaikselt juuri ajanud ka teistes sotsiaalteadustes. Bioevolutsionismi edu andis julgust ka juba ammusele sotsiokultuurilise evolutsiooni ideele, et ühiskonnas jäävad võitluses ressursside pärast ellu ainult kõige kohasemad ning et see konkurents viib tehnoloogilise ja kultuurilise progressini. Sotsiaaldarvinism andis XX sajandil hoogu lääne majanduse liberaliseerimisele, et Adam Smithi „nähtamatu  käsi” võiks tootmise ja tarbimise efektiivistada. Eugeenikat ja holokausti pole siin aga mõtet meelde tuletada, sest tõu- ja sordiaretus mõeldi välja juba ammu enne Darwinit. Geenievolutsiooni üldine heakskiit on andnud tõuke aga ka meemievolutsiooni teooriale, millele pani aluse Richard Dawkins raamatuga „Isekas geen” (1976). Radikaalsemas vormis nähakse kõiki kultuurinähtusi geenide analoogidena isekate meemidena, mille ainsaks eesmärgiks  on paljunemine; inimaju on aga meemide poolt manipuleeritav koopiamasin. Paljudest evolutsiooniteooriatest on omakorda edasi arendatud kõiksuse evolutsiooni ideed, millest osa hõlmab ka teadvuse ja kultuuri valdkonda. Näiteks, Gregg Henriques on ühendanud eri liiki evolutsioonid Teadmiste Süsteemi Puusse (2003), kus teadvuse kujunemisel alluvad valikule ühest küljest teadvust determineerivad geenid, teisest aga ontogeneetiliselt  neuraalkombinatsioonid. Seega, psühholoogia peab tuginema bioevolutsioonile, kuid sellele lisandub teine, neuraalkombinatsioonide valiku sammas. Järelikult, bioloogia vahenditega on küll sotsiaalteaduste uksest võimsalt sisse murtud, kuid liig naiivne oleks arvata, nagu võikski inimteadvust, selle kujunemist ja protsesse sama lihtsalt seletada nagu kaelkirjaku kaela. Kael kujuneb tõesti peamiselt geneetilise retsepti  järgi, teadvus aga allub suuresti ka ontogeneetilisele valikusõelale. Edasi, kui valiku printsiibil üritada mõtestada teadvusest veelgi keerulisemaid süsteeme, näiteks inimühiskonda, siis lisandub näiteks valik läbi sotsiaalkultuurilise õigeksmõistmise. Valikumehhanismid aga põimuvad üksteisest läbi mitmete tagasisideahelate kaudu, mistõttu evolutsiooniprintsiipide rakendamine sotsiaalteadustes on küll vältimatult vajalik,  kuid nõuab teaduses tohutut arengut.

Sotsiaalteaduste barrikaadid langevad

Paradigmaeelsed sotsiaalteadused keerlevad  alateadlikult teleoloogilise eelduse ümber, nagu oleks kõigel eesmärk ja nagu oleks inimesele kõrgemalt poolt antud funktsioon elada moraalselt. Kuna üldtunnustatud stabiilseid aluspostulaate pole, on sotsiaalteadused sisuliselt läbi mõtlemata. Igaüks võib väita, mida tahab. Üks ja sama vaidlus võib rahulikult kesta aastasadu. Põhjuslikkuse väited on sotsiaalteadustes subjektiivsed ja kontrollimatud. Kuidas on see ikkagi võimalik, et sotsiaalteadused  on paljude mõttehiiglaste pingutustest hoolimata nii viletsal järjel? Inimühiskond on lihtsalt suurusjärgu võrra keerulisem süsteem kui ükskõik milline muu looma- või taimeliik, võib-olla isegi keerukam kui terve biosfäär. Kõik katsed luua sotsiaalteadustele vettpidav paradigma on läbi kukkunud eelkõige süsteemi keerukuse tõttu, kuid ka sotsiaalteadlaste endi iseenesestmõistetava vastuseisu tõttu – pole ju sugugi mugav tunnistada, et sina, kolleegid  ja eelkäijad on aastasadu niisama tühja jahvatanud. Aga hämamise aeg sotsiaalteadustes on vältimatult otsakorral. Nüüdisaja kõiksuse evolutsiooni teooria variatsioonidest koorub raudse järjekindlusega välja elujõuline alus sotsiaalteadustele. Kuid see revolutsioon on valus, sest tänastel sotsiaalteadlastel puudub ettevalmistus sellega kaasaminekuks. Isegi ümberõpe ei tule eriti kõne alla. Uued nõuded sotsiaalteadustele (kõrgem matemaatika,  ajaskaalade integratsioon, ökoloogilised mehhanismid) nõuavad paratamatult ka uusi, tugeva reaalharidusega inimesi, kes suudaksid ka postmodernistlikult ideid genereerida ja luua endale ääretult selge arusaam inimühiskonnast. Näiteks, niisugune aastatuhanded paigal tammunud filosoofia haru nagu eetika saab läbi evolutsioonilise psühholoogia lõpuks ometi teadusliku sisu. Inimese emotsioonid, motivatsioon ja käitumine ning nende tulemid leiavad darvinistlikud seletused ja prognoosid. Eetika kvantifitseeritakse ning muutub sellisena ka täiesti funktsionaalseks näiteks poliitikas ja õigusloomes. Tänane klassikaline eetika praktiliselt kaob uue darvinistliku eetikateaduse ning tegeliku moraali ja õigusruumi vahele. Peagi teevad bioloogid aga ka juba puhta platsi sotsioloogias, kommunikatsiooniteadustes, majandusteaduses, geograafias, politoloogias,  suures osas filosoofiast, kriminoloogias. Näiteks, ÜRO on inimõigused sisuliselt laest võtnud, tuginedes mingile XVII sajandi valgustusfilosoofiale. Ühishuvide asemel üksikisiku huvide tähtsustamine oli Teise maailmasõja järel küll inimlikult mõistetav, kuid nüüdisajal toimib individualistlik alusprintsiip kõigi kahjuks. Samas, arvutusmudelite ja mänguteooriast tuntud vangi dilemma turniiride abil on optimeeritud karistused pettuse eest,  mis maksimeerivad üheaegselt nii üksikisiku tulu kui ka ühiskasu. Muuseas, arvatakse ka, et evolutsioon on optimaalse karistusmäära programmeerinud meie emotsioonidesse ehk nn õiglustundesse.

Darvinismi varjukülg – liikide väljasuremine

Mis saab siis tänastest moraliseerivatest ja teleoloogilistest sotsiaalteadlastest? Nende ülesandeks jääb vaimne meelelahutus, kus  oluline on verbaalne veenmisoskus. Tuleviku sotsiaalteadlased ei konkureeri, niisiis, Marika Mikelsaarega teadusgrantidele, vaid konkureerivad hoopis Aidi Vallikuga kulka toetusele. Seda muinasjutuvestjaks taandumise saatust ongi sotsiaalteadlased tegelikult alateadlikult kartnud juba „Liikide tekkimise” ilmumisest saadik – sest kui mingid liigid tekivad, siis teised peavadki kaduma. Leebe oleks arvata, et darvinistlik Jumal on julm. Tegelikult on  Jumalal meist kõigist lihtsalt täiesti-täiesti kama. Inimese elul pole aga mitte mingit sügavat mõtet. Kuid kell lööb ka bioloogidele, sest ega keegi ometi arva, et see pleekinud sturmades paksude prillidega ullikeste seltskond tõesti kogu maailmateaduse üle võtab. Bioloogidel on ju teadupärast matemaatikaga raskusi. Matemaatikud aga on viimase paarikümne aastaga bioloogiateooria tegelikult üle võtnud. 

Tänapäeval võib vähegi haritud matemaatik tulla suvalisse bioloogiateooria harusse, jalaga ukse lahti lüüa ja teha puhta töö. Veel veidi ja ka bioloogia jääb pelgalt kõrvaliseks teedevõrguks matemaatika kirsasaabaste all. Bioloogid võivad siis endale elatist taotleda KIKi keskkonnateadlikkuse programmist ja nädalavahetusel linnarahvale metsaussikesi tutvustada. Vaevalt et matemaatikud ka Darwinit viitsivad mäletada, kes ometi pani aluse sellele kõikehõlmavale  teaduspiruka ümberjaotamisele. Darwin oli ju kõigest isehakanud bioloog, kes tambitakse teaduse sillutisse.

Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd 12. veebruar 2009

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming