Darwinist, teaduslikust ehk skeptilisest mõtlemisest ja ideede levikust

Toomas Tiivel

Richard Dawkins, The Greatest Show On Earth. The Evidence for Evolution. Bantam Press, 2009. 470 lk. Kogu 2009. aasta on maailm tähistanud Charles Darwini 200. sünniaastapäeva ja ka tema peateose „Liikide tekkimine” („The Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life”) ilmumisest möödus 24. novembril 150 aastat. On põhjust mõtiskleda, kuivõrd siis see 150 aastat tagasi ilmunud teos on muutnud meie arusaamu maailmast ja sellest, kuidas siin kõik on arenenud? Kui aktuaalsed  need probleemid praegu on? Kas ja kuivõrd kehtib Darwini ettekujutus praegu, milles see on muutunud? Tollal olid need kahtlemata revolutsioonilised ideed. Kuid kas tänapäeval, kui teame vaieldamatult eluslooduse evolutsioonist palju rohkem, on need üldlevinud arusaamad?

Richard Dawkins ise kirjutab oma värske nende tähtsündmuste puhuks kirjutatud raamatu eessõnas: „Tõestusmaterjali evolutsiooni  kohta koguneb iga aastaga üha enam ja enam. Paradoksina tuleb aga tunnistada, et puudulikult informeeritud opositsioon, kes eitab evolutsiooni, on endiselt tugev. See raamat on mu isiklik kokkuvõte neist tõendeist, mis teevad evolutsiooniteooriast teadusliku fakti, sellise, nagu faktid teaduses seda on”.     

Dawkinsi taust

Clinton Richard Dawkins elab ja töötab Oxfordis, ta on tänapäeva maailma üks tuntumaid evolutsioonibiolooge ja teaduskirjanikke (sündinud 26. märtsil 1941. aastal Nairobis). Dawkins on kirjutanud palju, kümneid raamatuid, peamiselt evolutsioonist. Tema esimene bestseller „The Selfish Gene” („Isekas geen”) ilmus  juba aastal 1976 ja on teinud läbi kaks edukat kordustrükki. Seal ta populariseeris geenikeskset evolutsiooni mõistmist, väites, et kogu elusloodus areneb replitseeruvate ühikute (geenide) valikulise ellujäämise tõttu, ning tõi käibele ka meemi mõiste. Meem on geeni kultuuriline ekvivalent, mida võiks määratleda sarnaselt eluslooduse geeniga, kui ideed, mis levib. Seda kopeeritakse (tihti ebatäpselt), see muutub, seguneb teiste ideede-meemidega,  mille tulemusena tekivad uued meemid. Mõned meemidest vallutavad maailma. Seda nii negatiivses kui positiivses mõttes. Eesti keelde on tõlgitud üks Dawkinsi aastal 1995 ilmunud raamat „River out of Eden” („Jõgi Eedenist”, Ilmamaa, 2000). Dawkinsi järgi on usk, mis ei põhine tõestusel ja mis ei võimalda ega salli kahtlemist, üks maailma suurtest kurjuse allikatest. Dawkins on paadunud darvinist.

Kui inglise bioloogi, Charles  Darwini kaasaegset Thomas H. Huxley’t on kutsutud „Darwini buldogiks”, siis Dawkins on „Darwini rotveiler”. Evolutsiooni selgitamine sarnaneb Dawkinsi järgi paljuski mõrva uurimisega. Tunnistajaid ei olnud, kuid see ei tähenda, et ei oleks võimalik taastada kõige tõenäolisemat sündmuste kulgu. Detektiivide käsutuses on hulganisti tõendeid. Edasine sõltub juba nende oskustest seoste leidmisel. Paljudes valdkondades, mida Dawkins kirjeldab ka oma värskelt ilmunud raamatus, on tänapäeval võimalik teha ka teaduslikke katseid. See aga tähendab, et need on korratavad ega ole võimalikud ainult ühes kohas ja tehtuna ainult ühe inimese poolt – üks oluline mingi seisukoha või teooria teaduslikkuse kriteerium.       

Evolutsiooniteooria peajooned

Mis on muutunud 150 aasta jooksul? Evolutsiooniteooria on arenenud enne ja pärast Darwinit, selle uurijate ja kujundajate hulgas oli ja on nii tema pooldajaid kui ka oponente nagu Jean Baptiste de Lamarck, Alfred Russell Wallace, Thomas H. Huxley, Karl Ernst von Baer, August Weismann, Lev Berg, Theodosius Dobžanski  ja palju teisi. Kindlasti on muutunud palju. Geneetika ja embrüoloogia saavutuste tõttu on paljuski mõistetavamaks saanud organismide individuaalse arengu detailid, on täpselt kirjeldatud mitmete organismide genoomide järjestust, lisandunud on uut paleontoloogilist materjali jne, jne. See nimekiri on väga pikk. Kuidas on seda kõike kajastanud Richard Dawkins?  Raamatus on peatükkide kaupa käsitletud enam-vähem kõiki neid valdkondi, mille suhtes on evolutsiooni eitajad olnud kriitilised, mis on vaieldavad, kuid mille kohta saame igal aastal järjest enam uut informatsiooni. Huvitaval kombel on erinevalt Darwini ajast kõrgemate kirikutegelaste hulgas vähe evolutsiooni eitajaid, palju on neid aga kohalike, kooliharidusele suure mõjuga tegelaste hulgas.

Ulatuslik valdkond, millele nii Darwin kui  ka Dawkins on pidanud vajalikuks tähelepanu pöörata, on loomade ja taimede kodustamine, kus valikut ei teosta mitte loodus, vaid inimene ja seda siis kunstliku valiku teel. Muutused on siin populatsioonide geenide komplektis, mis omakorda muudavad konkreetsete indiviidide väljanägemist. Näited on mitmed tera- ja köögiviljad ning ka koduloomad. Kui kiiresti need muutused toimuvad ja kui ulatuslikud need on? Kui varem arvati, et näiteks koertel (kõigil  vägagi erinevatel koeratõugudel) on ühised eellased nii šaakalite, huntide kui koiottidega, siis viimased molekulaarbioloogilised andmed viitavad üheselt vaid huntidele, täpsemalt nendele huntide eellaste populatsioonidele, kes olid saavutanud juba kontakti inimeste eellastega. Aretamine võib viia mingi tunnuse poolest üliarenenud indiviidideni, olgu need siis koduloomad, toalilled või sportlased, kuid kuna nad on suures sõltuvuses oma aretajast,  on nad väga ühekülgsed ega ole olude muutumisel konkurentsivõimelised ning väga tihti ei jää ka ellu. Samu jooni on ka looduse koosevolutsioneerumises ehk selles, kuidas näiteks taimede õite ehituse ja putukate kehaehituse arengus võib leida samaaegseid ning teineteisest tingitud protsesse. Nii on ka mimikri, kaitse- ja rünnakuvärvuse tekkega – valijad on teised liigid, kellega ollakse tihedates seostes (kiskja-saakloom,  parasiit-peremees, toiduallikas-tolmendaja jt).

Darwini geniaalsus seisnes paljuski oskuses näha looduses „valiku tegijat”, kus valida võib automaatselt selle järgi, millised isendid (geenide komplektid) jäävad ellu ja annavad järglasi, kes annavad omakorda järglasi. Teisisõnu ei toimu mittejuhuslik juhuslikult muutuva pärilikkuse materjali ellujäämine sugugi mitte juhuslikult. Evolutsioon toimub ajas. Kui mitmete  loomatõugude aretamine võtab aega näiteks sajandi, siis looduses on need protsessid palju aeglasemad. Maakera on umbes 4,6 miljardit aastat vana, meie ja teiste imetajate eellased jalutasid Maal juba umbes 200 miljonit aastat (2 miljonit sajandit) tagasi. Millised tõendid on teadusel pakkuda neil ammustel aegadel toimunu kohta? Värskemast ajaloost puude aastaringide võrdlemine, ka liustikes on säilinud jäljed muutustest maakera kliimas, samuti  geoloogilistes kihistustes, mille vanust on tänapäeval üsnagi täpselt võimalik radioaktiivsete markerite järgi dateerida. Lisaks veel tohutu paleontoloogiline materjal. Kui pakkuda välja hüpoteetiline eellane, siis peaks olema võimalik näidata ka vahevorme, mille kaudu on kujunenud tänapäevased organismid ja liigid. Sellised vahevormid on Dawkinsi meelest boonuseks niigi tõestust leidnud evolutsiooni faktile. Sensatsioon oleks näiteks  küüliku leid eelkambriumi aegsetest kivististest, mis on üle 540 miljoni aasta vana. Seda leidu aga paraku ei ole ja ilmselt ei tule ka.   

Võimatud ja võimalikud vahevormid

Evolutsiooni eitajad on küsinud ka kurioosumeid: kui näiteks känguru ja tarakani eellased saab viia väga ammusesse aega tagasi, miks pole siis vahevorme? Või krokodilli ja pardi vahevormi, kes oleks osalt part, osaliselt krokodill. Eks see veidi anekdootlik ole, aga kui hundikoera isaks võiks pidada koera ja emaks hunti ning hobueeslil vastavalt hobust ja eeslit,  siis eestikeelne nimetus sipelgasiil ei puutu evolutsiooniliselt ei siili ega sipelgasse, kuigi ka neil oli väga ammu ühine eellane. Süstemaatilised rühmad on kas kladistilised, mille puhul eeldatakse ühist eellast, või mittekladistilised, kunstlikumad. Nii on linnud kladistiline ühise eellasega klass, reptiilid ja kalad aga mitte. Vahelülidega seondub paljuski ka süstemaatika ehk see, kuhu rühma me mingid elusolendid paigutame. Näiteks on  klassikud vaielnud selle üle, kas silmud (sõõrsuud) on kalad või mitte. Kaladeks, mis ei ole nagu reptiilidki homogeenne rühm, peetakse kõiki keelikloomi, kes ei ole oma arengus veest maale siirdunud. Selle tõttu on näiteks hamster ja kilu mitmes mõttes lähedasemad sugulased kui kilu ja jõesilm, olgugi et peame mõlemaid viimaseid kaladeks.

Praeguste teadusandmete kohaselt on inimesel ja šimpansil ühised eellased. Kui Darwini  ajal 150 aastat tagasi oli see mitmeti geniaalne hüpotees, siis praeguseks on teadlased ka siin leidnud tohutul hulgal vahevorme, mida ignoreerida on raske, et mitte öelda võimatu. Vale oleks öelda, et üks on arenenud teisest, mida aga tihti kahjuks tehakse. See on evolutsiooni äärmiselt lihtsustatud mõistmine. Meil on ühised eellased. Täpselt samuti ei ole ühegi tänapäevase liigi eellane teine tänapäevane liik. Väidetavalt on inimese ja šimpansi genoomis  98% samu geene. See ei tähenda mitte seda, et need kaks liiki oleksidki samad, küsimus on geenides, s.t teatud pärilikkusinformatsiooni ühikutes, mis on identsed.

Võidurelvastumisest

Üks moodus, millega teadlased hindavad liikide sarnasust, on molekulaarne kell. See ei ole pendliga kell ega ka stopper. Sellega ei hinnata mitte ainult ajalist distantsi, vaid ka muutuste arvu, mis on geenides toimunud selle aja jooksul. Paljude liikide ja teiste organismirühmade sugupuud on selle meetodiga saanud olulist täiendust ja kinnitust. Näiteks, et protsessid looduses ei ole efektiivsed  absoluutses mõttes, toob Dawkins metsas ja üksikult kasvavate puude näite. Ei ole eriti praktiline kasvatada pikka tüve, kui ümbruses pole teisi puid. Puude keskkond on mets, kus on nii sama liiki kui ka teist liiki puid, kes on omavahel konkurendid. Seal ei ole riiklikke lepitajaid või ametiühinguid, kelle abil kokku leppida, et kasvame edaspidi vaid viis meetrit kõrgeks, mis oleks ju kõigile esmapilgul kasulik. Paljuski samasugune on ka kiskjate ja nende  saakloomade ajalooline areng ehk evolutsiooniline võidurelvastumine, kus mõlemal on välja arenenud kas suure kiirusega liikumine, vastupidavus või mõni muu nipp, millega saavutada edu. Peened ja pikad jalad annavad kiiruse, kuid need ka murduvad kergesti. Küsimus on, millistes tingimustes millised tunnused on kasulikud. Kulukas spetsialiseerumine on sageli viinud liikide väljasuremiseni. Ka ei ole oluline absoluutne kiirus, tugevus või vastupidavus.  Näitena toob Dawkins juhtumi, kus kaks tervisejooksjat kohtavad metsas karu. Üks pistab jooksu, teine hakkab paremaid jooksukingi jalga panema. See, kes jooksu pistab, küsib teiselt: „Oled sa hull? Ega sa ei arva, et saad karu eest ära joosta?”. – „Ei, kuid nendega jooksen ma sinust kiiremini.”

Mälu on mitmetel tasanditel. DNA säilitab liigimälu, selle, et kassidel sünniksid ikka kassid ja männiseemnest kasvaks mänd. Organismide  immuunsüsteem on teine mälu, mis kaitseb lihtsustatult öeldes konkreetseid organisme haiguste eest. Kolmas on meie tavapärane mälu, mis baseerub närvisüsteemis ja tänu millele mäletame oma minevikku. Neljas on kultuurimälu, mille tõttu me näiteks teame, mida olulist on teinud ja loonud Charles Darwin. Läbiv joon Dawkinsi mõttemaailmas, muidugi ka kõnealuses raamatus, on loodusliku valiku tõstmine pjedestaalile ja sealjuures hästi kõrgele. Ka küsimusele, kuidas ja millal tekkis elu, vastab ta, et elu tekkis siis, kui algas looduslik valik. Kui sellise raamatu oleksid kirjutanud näiteks Dawkinsiga sama kaliibri teadlased nagu paleontoloog Stephen Jay Gould, Tartut mitu korda külastanud arengubioloog Scott Gilbert (vt Eesti Loodus 2004, nr 2), teadus- ja religioonifilosoof Daniel C. Dennett (raamatu „Breaking  the Spell” autor) või evolutsioonibioloog Neil Shubin (raamatu „Your Inner Fish” autor), oleks tulemus kindlasti mõnevõrra teine.     

Teooria kehtivusest 

Kuid mis on siis viimastel aastatel uut evolutsiooniteoorias endas, mis Dawkinsi ja paljude teiste arvates on leidnud tõestuse, kuid mis kahtlemata ei ole mingi dogmaatiline süsteem? Vastates kaks aastat tagasi ajakirjas Horisont ilmunud intervjuus küsimusele, mida olulist on lisandunud viimastel aastatel evolutsiooniteooriale, tõdes Eesti üks paremaid Darwini teooria tundjaid bioloog Mart Viikmaa järgmist: „Otsekoheselt vastates mitte midagi.  Ma ei arva, et uued avastused evolutsiooni geneetiliste mehhanismide vallas on teooriat muutnud. Viimased suured vaidlused teooria küsimustes käisid evolutsionistide vahel 1970.-1980. aastatel. Need olid dispuudid gradualismi ja saltatsionismi ning selektsionismi ja neutralismi teemadel”. Esimesena mainitud probleemide ringi avasid USA paleontoloogid Niles Eldredge ja Stephen Jay Gould (eesti keeles on ilmunud tema raamat „Vääriti mõõdetud  inimene”, Varrak, 2001), väites, et darvinistlik kujutlus evolutsioonist kui pidevast järkjärgulisest muutumisest on ekslik. Nende kontseptsiooni, mida nad nimetasid katkendlikuks tasakaaluks (punctuated equilibrium), järgi toimuvad evolutsioonilised muutused hüppeliselt lühikesel liigitekke perioodil, mille järel saabub tasakaaluseisund kuni uue hüppeni.

Teine ja üsnagi äge vaidlus tekkis umbes samal ajal, kui geneetik Motoo Kimura väitis,  et suurema osa molekulaargeneetilise evolutsiooni põhjus on juhuslik geneetiline triiv, aga mitte looduslik valik. Seega on paljud liikide erinevused valikuliselt neutraalsed. Üsna palju räägib Dawkins organismide individuaalsest arengust. Evolutsioonilise arengubioloogia, millelt loodetakse olulist täiendust evolutsiooniteooriale juba lähiaastatel, põhiprintsiip on, et evolutsioon toimub organismi kasvu reguleerivate pärilike muutuste  kaudu. Geenid loovad organismi kasvades uusi morfoloogilisi struktuure. Seega tuleb selleks, et saada aru evolutsioonist ehk bioloogilise mitmekesisuse tekkeloost, mõista kõigepealt organismi arengut. Et mõista, kuidas uimest saab jalg, tuleb uurida geenide ekspressiooni uime ja jala kasvamisel ning selle evolutsioonilisi muutusi. Kui evolutsiooni alus on geenide ümberkombineerumine, siis see toimub organismi kasvu reguleerivates geenides.

Enamikul  juhtudel on arenguprogrammi instruktsioonid genoomis ning keskkond loob neile väljendumise võimalused. Ent on olemas mõned olukorrad, kus keskkonna mõju võib olla olulisem kui genoomi informatsioon (näiteks see, kuidas määrab mitmete roomajate sugu või liblikaliikide tiivamustreid temperatuur). Sellistel puhkudel on genoom evolutsioneerunud nii, et see võib anda teatud võimaluste spektri, kuid selle, milline võimalus realiseerub, määrab  keskkond ja kogu areng ei ole munarakus jäigalt ette määratud. Seega ei ole viljastatud munarakus olemas jäika ja universaalset arenguplaani, on geneetiline informatsioon, rakkude vahetud interaktsioonid ja koosareng nii molekulaarsel kui rakulisel tasemel. Areng on kulgenud nii, nagu see on kord alanud. Lindudel on kõikidel suled, kas nad siis on lennuvõimelised või mitte. Imetajatel sulgi pole, kuigi võiks ju arvata, et kui nad „loodud”  oleksid, miks jäeti nad siis ilusatest ja vajalikest sulgedest ilma?     

Kulukas signaliseerimine

Darwini teooria täiendusi on tegelikult palju. Räägitakse eri tasemel valikust, grupivalikust, sugulisest valikust jt. Üks kuluka signaliseerimise  printsiip, mille autorit Amotz Zahavit oli hiljuti võimalus kuulata ka Tartus, seisneb järgnevas. Oma „Liikide tekkimises” on Darwin loodusliku valiku printsiibi põhjal veenvalt ära seletanud, kuidas on tekkinud head ja kasulikud omadused ja tunnused, mis aitavad nende omanikel tõhusamalt toimida, ellu jääda ning rohkem järglasi saada. Lisaks neile kasulikele kubiseb elusloodus aga ka ebaotstarbekamatest või lausa kahjulikest tunnustest, mis on  nende omanikele ellujäämisel pigem tüliks. Mis kasu on uhkest, kuid arutust toretsemisest (kirkad ja kulukad ornamendid ning värvid, keerulised pulmarituaalid – ellujäämise seisukohalt parajalt mõttetud)? Need nähtused viisid Darwini sugulise valiku teooria formuleerimiseni, kuigi see, mis kasu saavad emased kulukate sootunnustega paarilisi valides, jäi Darwinile mõistatuseks.

Murdepunkt selle seletamises saabus 1980. aastatel, kui Iisraeli  zooloog Amotz Zahavi esitas põhjenduse, mis on levinud eluslooduses ja sarnaneb rabavalt ka inimühiskonnas levinud pillamise ja raiskamisega. Asja põhiolemus on oma kvaliteedi kulukas reklaamis: kulutamine mõttetule ja ebapraktilisele toretsemisele on oluline signaal ressursside omamise kohta. See on signaal nii vastassugupoolele, potentsiaalsetele konkurentidele, liitlastele kui ka vaenlastele. Samas on prestiižne raiskamine kulukatele  ornamentidele, ehitistele, rituaalidele viinud nii mõnegi loomaliigi väljasuremiseni. Mitmed kadunud kultuurid kinnitavad, et inimene ei ole siin mingi erand. Spetsiifiline, kuid väga tuttav lugu. 

Mida uskuda, milles kahelda?

Mis aga ühendab neid ja teisigi evolutsiooniteoreetikuid, on kreatsionismi (loomisusu/teaduse) jätkuv ja enamasti üsna kategooriline eitamine. Kreatsionism on tänapäeval eriti levinud US As. Selle voolu poolehoidjad nõuavad vahetevahel ka darvinismi, eriti selle  inimese põlvnemist käsitleva osa kõrvaldamist koolidest. Aga, ega see US A ka meist eriti kaugel ei ole. Teaduslikke argumente kasutab moonutatult nn aruka disaini liikumine (intelligent disain), mille toetajad väidavad, et looduslik valik ei ole võimeline looma keeruka ehituse ja talitusega süsteeme, kuivõrd ta on pime. Kuskil oli (ja on?) arukas disainer, keda nad küll targu ei nimeta. Ilmekas on olnud US A rahvaküsitlus, millele viitab oma raamatus ka Dawkins. Selle järgi jagunesid vastanud oma seisukohtadelt järgmiselt. 1. Inimene on arenenud miljonite aastate jooksul vähem arenenud eluvormidest. Seda protsessi on juhtinud Jumal (seisukohta pooldas 36% vastanutest). 2. Inimene on arenenud miljonite aastate jooksul vähem arenenud eluvormidest (14%). 3. Jumal lõi inimese enam-vähem sellisena,  nagu ta on praegu, umbes 10 000 aastat tagasi (44%). Ülejäänud 6% ei osanud vastata.

Need protsendid ei ole US As eriti muutunud viimase kahekümne aasta jooksul. USAs on seega umbes 40–45% evolutsiooni eitajaid, kes usuvad, et maailmas pole selle loomisest peale eriti midagi muutunud. Suurbritannias tunnistab evolutsiooniteooriat umbes 48% inimesi. Kreatsionismi ehk seda, et Jumal lõi inimese  viimase 10 000 aasta vältel, usub 22% ja arukat disaini ehk seda, et mingi üleloomulik jõud (Jumal) juhtis paljude elusorganismide omaduste kujunemist, pooldab 17% küsitletutest. 12%-l seisukoht puudub. Eurobaromeeter on uurinud sama asja Euroopa riikides. Aastal 2005 oli elu evolutsioonilise arengu pooldajaid (küsimus oli, kas inimene on arenenud varem elanud loomaliikidest) kõige rohkem Põhjamaadel (üle 80%)  ja kõige vähem Türgis, Küprosel ja Leedus (alla 50%). Eesti oli 64%-ga Portugali ja Malta vahel 19. kohal. Seda, et inimesed elasid Maal samal ajal dinosaurustega, pooldas 9% Rootsi elanikke, iga viies eestimaalane ja 42% Türgi elanikke. Kurioossemaks teeb need arvud aga veel see, et keskmiselt 10% vastanutest ei olnud mingit arvamust ja nad vastasid „ei tea”. Sama küsitluse järgi usub iga viies vastanu,  et Maa teeb kuu ajaga tiiru ümber Päikese. Eks nende andmete ja endiselt vägagi üheülbalise ettekujutuse tõttu eluslooduse arengust on Richard Dawkins kirjutanud ka oma järjekordse raamatu. Richard Dawkins on olnud Oxfordi ülikooli teaduse populariseerimise professor (Professor for the Public Understanding of Science at Oxford University).

Kas siin ei ole üks mõtlemiskohti? Eestis justnagu pööratakse teaduse populariseerimisele tähelepanu, kuid see on ikkagi, arvestades lokkavat ebateadust ja nn vaba ajakirjandust, kuidagi nurgatagune värk. Kui populaarsed on ikkagi teadmised? Horoskoobid ja nõiduse käsiraamatud on palju soositumad rahvateadmiste allikad. Sealt saab tõe kohe kätte, maailm on lihtne ja mõelda pole vaja. Mida on siis vaja? Ja seda mitte ainult eluslooduse evolutsiooni paremaks mõistmiseks.  Enam skeptilist mõtlemist. Enam populaarselt ära seletatud teadust, teaduslike avastuste tausta, teaduse tegemist. Sellist kirjandust ilmub palju ja võõrkeeltes on see ka kättesaadav, vaja ainult huvi. Eesti keelde pole võimalik tõlkida kõike seda väärtuslikku, mis maailmas ilmub. Pealegi on konteksti tundmata ja ilma korraliku eestikeelsete tõlkija või toimetaja järelsõnata need raamatud tihti arusaamatumad kui nendes keeltes, kus on olemas ka  samade autorite eelnevad teosed ning ka nende oponentide kirjapandu. Parimad on loomulikult kohaliku kultuuri ja probleemidega kursis originaalteosed ja -õpikud. Keerulisem, kuid samas ka lihtsam on lugu kirjandusega auradest, imeravitsejatest, pendlivendadest, horoskoopidest, tulnukatest, parapsühholoogiast, müümise- ja õnnegurudest ja muust sellesarnasest.

Okultset kirjandust keelata pole mitte mingit mõtet. Samas  võiks ja peaks olema kättesaadav ka seda tasakaalustav muu. Selliseid otsijaid on mitmesuguseid, alates avatud meelega otsijatest, kes ei ole pühendunud okultsete väidete tõestamisele ega ümberlükkamisele, pehmetest skeptikutest, kes kalduvad pigem kahtlema kui pimesi uskuma, paadunud skeptikust, kes ei usu üldse okultsesse, kuni uskuva kahtlejani, kes küll kaldub uskuma, kuid kellel on mõningaid kahtlusi. Ühesõnaga väike skeptitsism on  vajalik. Loodetavasti ilmub peatselt Entsüklopeediakirjastusel töös olev Robert Todd Carrolli „Skeptiku sõnaraamat. Kogumik veidraid uskumusi, naljakaid pettusi ja ohtlikke pettekujutlusi”. Teadus areneb nagu kõik muugi siin maailmas! Enam skeptilist mõtlemist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming