Dawkins heitleb jumalaga

Juhan Javoiš

Eeskätt tähistatakse sõnaga „jumal” harmooniat, kooskõla inimese (või mõne muu „jumala looma”) ja tema keskkonna vahel. Ilmselt just see on algpõhjus, miks mõiste on üldse tekkinud, mõiste essentsiaalne sisu, tuum.  Richard Dawkins, Luul jumalast. Tõlkinud Kaia-Leena Lass, toimetanud Mari Kolk. Kujundanud Kersti Tormis. Valgus, 2011. 391 lk.  Eks ole kummaline see kähmlus küsimuse ümber, kas jumal on olemas. Üks leer väidab, et jumal on kõikvõimas, teine, et mingit jumalat üldse polegi. Kummalisel kombel pole vahepealne mõtteviis – jumalat on, aga natukene – kuigi populaarne. Ometi näikse just see vahepealne variant kõige tõenäolisem. Samasugune oleks olukord, kui küsime kahelt õuest tulnud inimeselt, et kas täna väljas tuult kah on. Nemad aga kukuksid kirglikult vaidlema: üks väidab, et absoluutne tuulevaikus, teine, et lihtsalt meeletu torm. Kusjuures mõlemad on targad ja väga lugupeetud mehed! Eks oleks ju veider, kui kumbki ei tunnistaks tegelikkust: puhus puhanguti, ütleme, keskmiselt viis meetrit sekundis.     

  

Pimesi eitamine on samasugune religioon nagu pimesi jaatamine. Kui sisestada Google’i otsingumootorisse mõiste „god”, saame üle miljardi vaste. Kui sisestada seesama mõiste prestiižsemaisse teadusajakirjanduse andmebaasi ISI Web of Science, saame vasteid ligi 30 000. Igaüks meist tunneb vähemalt ühte toredat ja nutikat inimest, kes tõsimeeli väidab jumala olemasolu. Ometi leidub väga suur protsent inimesi, kes väidavad, et säärast loodusnähtust nagu jumal EI OLE OLEMAS. Kui see ei ole kaasaja suurim skisofreenia, siis mis see  üldse on?       

Palju mõistlikum kui pimesi eitada, oleks tunnistada objektiivse füüsikalise loodusnähtuse olemasolu ja üritada see kaardistada, püüda jõuda jälile selle olemusele ning vaagida seejärel, milline sellega seotud uskumustest on mõistlik ja milline pigem anakronism. Säärasel igas maailmanurgas agaralt käibel mõistel nagu jumal on tähendusi või tähendusvarjundeid mõistagi rohkem kui üks. Tundub siiski, et üks neist on n-ö tuum, algne tähendus, mille  tõttu mõiste on üldse tekkinud ning peaasjalikult kasutuses, teised aga n-ö pealiskasvud, hiljem külge siginenud lisatähendused. Jumal on justkui iidvana sammaldunud kivirahn, mis on piisavalt kindel ja püsiv, et selle turjale on aastatuhandete jooksul end mõnusasti sisse seadnud terve ökosüsteem kõiksugu eluta ja elusaid olevusi ja mutukaid.       

Jumala tuum: eluslooduse kooskõla keskkonnaga       

Eeskätt tähistatakse sõnaga „jumal” harmooniat, kooskõla inimese (või mõne muu „jumala looma”) ja tema keskkonna vahel. Ilmselt just see on algpõhjus, miks mõiste on üldse tekkinud,  mõiste essentsiaalne sisu, tuum. Läbi mõtleva inimese aastamiljonite-pikkuse ajaloo on ärksamad pead paratamatult olnud sunnitud tõdema, et inimese ja teistegi elusolendite eest hoolitseb järjekindlalt kellegi nähtamatu käsi, mingi nähtamatu ülivõimas agent, kes on iga viimsegi mutuka elukorralduse seadnud kaunisse harmooniasse tema keskkonnaga. Isegi sipelgas teab täpselt, kuidas ehitada koostöös tuhandete kolleegidega arhitektuuriliselt laitmatu,  lausa geniaalne elamu – kuigi tema peakolu on nagu kärbsemust ja vaevalt et insenerimõistus sinna mahub. Rääkimata lugematutest muudest elukatest, või ka kaasinimestest, kogukonnakaaslastest, keda jumala mõiste leiutanud hüpoteetiline ürginimene aeg-ajalt imestusega silmitsema jäi.     

Parimagi tahtmise juures ei saanud see meie eellane eirata, et keegi inimesestki mõõtmatult nutikam geenius kuskil hoolitseb elusolendite eest. Nähtamatu aedniku vaev ja hool pidi talle küll üüratu tunduma! Eks tundu meile tänapäevalgi, alustades lihtsast talumehest ja lõpetades osavaimate molekulaarbioloogidega.     

Jumala mõiste harmoonia aspekti  väljendab hulk levinud igapäevakõne väljendeid, nagu „jumal annaks et …!”, „jumal tänatud, et …!”, „kui jumal tahab, tulen sest supist edukalt välja …!”, „vaid allah teab, mis meile kõige parem on!”, „oleks teil sinepiivakesegi jagu usku, te käiks vee peal!”, „kes muu kui jumal on loonud maailma nii kauniks!”. Samuti palvetamine üldiselt: eks ole ju tegu sisuliselt keskendumisprotsessiga, mille abil püütakse leida ja võimendada oma mõttetegevuse ja  kogu füüsise harmooniat elukeskkonnaga. Kraapida kokku selle jäänused ja ehitada neist üles midagi kasulikku isegi kõige lootusetumates olukordades.   

Nimetatud harmoonia eest, väljendugu see kas või mõnes hingematvalt kaunis suvehommikus, oleme mõistagi tänu võlgu looduslikule valikule, mis on miljardite aastate jooksul meie ümbert järjekindlalt välja „puhastanud” vähem kohaseid genotüüpe. Inimeste puhul kas või näiteks sääraseid, keda päiksepaisteline  suvehommik külmaks jättis. Nagu näha, pole universum kaugeltki kõle ja jumalatu paik, kus aatomid suvaliselt ja kiretult ringi uitavad. On täiesti olemas ja füüsikalise tõsiasjana eksisteeriv tegus jumal, kes igaüht meist isiklikult armastab ja meile kõigest südamest head soovib. Ja kuidas veel – lugematute elude hinnaga! Kunagi, kui eluslooduse ajalugu on selgemaks saanud, on võimalik nende elude hulk igaühe puhul üsna täpselt välja arvutada, leppides muidugi kokku, kas paigutame meie eest hukkunud indiviidide piiri gameedi, sügoodi vm tasemele. Tulemused veenavad ilmselt ka kõige nõudlikumat, et ta on jumala silmis äärmiselt kõrgelt väärtustatud olend.       

Jumal pole kõikvõimas 

Igaüks teab enda või tuttavate seast näiteid, kuidas tõeliselt rasketel hetkedel annab säärane harmoonia-jumal inimesele lausa üleinimliku  jõu. Ent peame tahes-tahtmata möönma, et hoolimata kogu oma püüdlikkusest pole see jumal kaugeltki kõikvõimas. Kui lähteasend on vilets, võib esimene tsunami, katk, purjus autojuht või lahtine tellis katusel suruda ta selili nagu kärbse. Küll suudab ta meid justkui imeväel suunata tsunamiohu ajal mäe otsa (vt Erik Puura blogist juttu „Loomade imelikust käitumisest enne keskkonnakatastroofe”), katku ajal maapakku, ja kahtlastest ehitistest või isikutest lihtsalt kaarega mööda.       

Kentsakat näidet lugesin kunagi Delfi uudistest: „Tundmatu Tai mees üritas loomaaias elavat lõvi oma usku pöörata ning tungis selleks tema puuri. Mees hüppas lõvipuuri ja … hüüdis kahele puu all olevale lõvile mitu korda: „Jeesus päästab teid!”. „Tulge ja hammustage mind!” hüüdis ta, käed õhus. Suur isane lõvi tuli ja hammustaski meest paremast jalast, enne kui loomaia töötajad veekahurite ja uinutusannusega lõvi mehest lahutasid. Ajalehtede sõnul olid lõvid just hommikul söönud, seetõttu tundsid nad mehe vastu ka vähe huvi.” Selle mehe jumal ei suutnud üle hüpata inimese ja lõvi semantilisest barjäärist. Kui mees oleks samal moel lähenenud oma liigikaaslastele, olgu või paadunud kurjategijatele, oleks tema  söakus ja vankumatu usk ehk isegi imet teinud – ja ühtlasi veennud pealtvaatajaid selles, et jumala abiga võib liigutada mägesid. Nagu on suutnud Jeanne D’Arc, Mahatma Gandhi ja hulk teisi pühakuid läbi ajaloo.       

Väites jumala kõikvõimsa olevat, irvitame sisuliselt miljonite süütult kannatanute üle. Võtame või holokausti või eestlaste küüditamised. Võtame või veebruaris Haapsalus hukkunud  lastekodulapsed, kelle kohta Õhtuleht avaldas nukra reportaaži pealkirjaga „Jumal, kus sa olid, kui need lapsukesed hukkusid?”. See poleks mitte üksnes äärmiselt ebaviisakas vaid ka lihtsalt rumal! Ent sama rumal, lausa lapsik oleks mööda vaadata jumala tohutust võimekusest ja armastusest, kui ta meid kõiki alatasa kraedpidi kõikvõimaliku s… seest välja tirib. Viimasel ajal on asjad harmoonia-jumalaga veidi nirumaks kiskunud, peamiselt keskkonna  kiirete muutuste tõttu, millega meie genoom ei jõua kaugeltki sammu pidada. Tulemuseks on võõrandumine ja stress koos kõikvõimalike kaasnevate psüühikahädadega. Ega teiste liikide käsi kergemini ei käi, paljud neist surevad inimese laamendamise tõttu lihtsalt välja. Võib öelda, et jumal on viimasel ajal veidi kokku kuivanud. Vahest kõige tabavamalt iseloomustab seda tendentsi ühe Tartu muusiku laulusalm: „God created man – Man killed god – Man created  robot – Robot killed man.”   

Sisseharjunud ateist võib muidugi küsida, et miks peaksime loodusliku valiku loodud harmooniat nimetama just sõnaga „jumal”. Mingit kohustust mõistagi olla ei tohiks. Kuid eks sama hea oleks näiteks küsida, miks peaksime tarvitama sõna „puu”, kui on olemas palju moodsamad sõnad „floeem”, „ksüleem”, „transpiratsioon”  ja „fotosüntees”. Või seda, miks kasutame endiselt mõistet „auto”, kui teadlased on ometi välja öelnud, et auto koosneb mootorist, veermikust ja kerest. Julgen arvata, et „jumala” mõiste on vähemalt sama vana ja oluline kui „puu” mõiste, millest loobumist ometi keegi ei jutlusta.   

Ajuviirus   

Jumala kui ürgse kivirahnu läbi kombanud, vaatlen veidi ka samblakihti tema turjal. Vahest kõige levinumat liiki selles mikrokoosluses võiks tähistada märksõnaga „ajuviirus”. Pean silmas meeme või programmijuppe, mille on üksikisiku mõtteilma sokutanud ühiskond, mitmesugused huvirühmad või konkreetsed kaaslased selleks, et nimetatud isik käituks nende  suhtes altruistlikumalt, ennastsalgavamalt, n-ö hoolivamalt.   

Kui jumala mõiste tuum kajastub religioonides eelkõige kõiki inimesi ja muid mutukaid  tingimusteta armastava olendina, siis kõnealuse sambliku puhul on tegu pigem karmi karistaja-jumalaga. Või vähemalt säärasega, kes seab oma armastusele rangeid tingimusi. „Sina ei pea mitte minu varandust ihkama,” ütleb meile ligimene jumala suu läbi, „muidu põled põrgus!”. „Sina ei pea mitte tapma,” ütleb meile arhailine ühiskond, mille isepäiste liikmete kõvad peakolud profaanjurisdiktsiooni kidurad argumendid veel häirimatult  ühest kõrvast sisse ja teisest välja oleks lasknud, „muidu oled suures jamas ise ja on sinu järglased veel mitu põlve takkajärele”. Sääraste manipulatsioonide jõud võib olla teinekord uskumatult tugev – aga taas, tõdegem, kaugel kõikvõimsusest. 

Tabavalt on jumalat kui moraali osa kirjeldanud elukunstnik ja katoliiklane Mart Sander: „… meie ajastul, mil me kõik naudime kahe tuhande aastase kristliku maailma vilju ilma kristliku maailma kohustustele allumata, on väga lihtne unustada, et kogu tänapäevane sotsiaalja hoolekandesüsteem (ja laiemalt, kogu inimeste võrdsuse ja isikupuutumatuse printsiip) on välja töötatud ja funktsioneerima pandud katoliku kiriku poolt. Orbudekodud (nagu ka vaestemajad, seegid jm) on kauges ajaloos asutatud kaitsmaks neid ühiskonna heidikuid, kes Vana-Rooma aegadel ülemklasside lõbustamiseks huntide ette oleks visatud.” („Kirik, pedofiilia ja Harry Potter”, Eesti Ekspress 1. IV 2010). Ilmselt pole moraal õnneks siiski midagi säärast, mis on meile kasulik üksnes naabrite puhul. Inimene on ilmselt moraalseks kohastunud  (Matt Ridley on seda kaunilt ja põhjalikult kirjeldanud eesti keeleski ilmunud raamatus „Vooruse lätted”). Üks näide on ristisõjad: vaprate meeste sõttasundimisel oli oma roll ilmselt ühiskondlikul ajupesul, ent võimalus adra tagant kaugetesse maadesse kuulsust ja vara koguma ning geene levitama reisida ajas elevile ilmselt ka igaühe isikliku harmoonia-jumala.       

Kõiksuse jumal ja teised       

Jumala-rahnu päikesesoojal seljal ajab võrseid veel hulk kontseptsioone ja kontseptsioonikesi. Leidub näiteks grupp seltsimehi, kelle arvates on jumal kõikjal. Et kõiksus ongi jumal. Säärase kontseptsiooni pikemast lahkamisest päästab  meid selle sisuline mõttetus. Mõistel pole just kuigi suurt kasutusväärtust, kui maailmas ei leidu midagi, mis selle mõiste alla ei käiks. Jumalal, kes ühe käega õnnistab Eesti kaitseväge, teise käega saadab juute gaasikambrisse, kolmandaga tiirutab planeete taevas ning neljandaga korraldab kvantide ja kvadronite omavahelist sahmerdamist, ei saa olla meiega mingit isiklikku sidet. Ta on küll mingil määral etteaimatav, tänu füüsikute usinusele üha rohkem,  ent tema peale lootma jääda oleks enesepett. Pigem on põhjust mõelda stiilis: mis käki ta järgmisena kokku keerab? Tema kohta sobib hästi filmist „Terminaator 2” mällu sööbinud Jamaica maffiamehe usutunnistus: „What i believe in, is that shit happens”.     

Albert Einstein olla levinud müüdi kohaselt uskunud säärast kõik-ühes-jumalat. Täpsemal  vaatlusel ilmselt siiski mitte. Einstein on jumala kohta öelnud nii palju ja huvitavat, et tema religiooni lahkamine nõuaks eraldi artiklit. Kuid tundub, et see, mida ta tegelikult jumaldas, ei olnud mitte universum iseenesest, vaid pigem inimlapse salapärane võime ja kirg seda universumit tundma õppida. Sisuliselt ikkagi seesama jumala mõiste tuum, harmoonia-jumal, keegi kes on õpetanud meid küsima, uurima, imestama, vaimustuma.     

Darwin köögis     

Väga levinud on jumala kontseptsioon, mille kohaselt tema vältimatu omadus on üleloomulikkus, ta peab oskama teha imesid (loe: omama võimeid, mida pole veel füüsikaseadustena modelleeritud). Tsirkusekülastaja loogika, kui järele mõelda. Tundmatu tekitab teadagi rohkem aukartust kui tuttav: me ei tea, mida hullu ta järgmisena teha võib, mis võlumõõga selja tagant haarab. Pimedus tekitab rohkem  kõhedust kui valgus – inimene on päevaloom. Säärase müstika-jumala uskujaid võib tõesti ärritada teaduse edukäik, kes nende paleust pidevalt taanduma sunnivad. Müstika-jumal näib eriti tänapäeval olevat justkui kits aedikus, kelle tara ihne peremees järjest koomale tõmbab, kuni lõpuks leiab, et vaese looma võiks üldse pannile panna.     

Samas ämbris sipleb suuresti kaasaja kirik. Kirikuteed rohtuvad, sest kirik on muutunud mitte uute teadmiste kogumise, vaid nende eest põgenemise paigaks. Herilaseparvena tormasid  kirikutegelased kallale ka Darwinile, kel, piltlikult öeldes, õnnestus esimesena pääseda jumala kööki. Vanameister (pean silmas Darwinit, mitte jumalat) võis olla tõeliselt löödud. Kujutlegem mõnda eliitrestorani, mille crème brûlée’d kiidetakse taevani. Kui nüüd ühel eriti agaral gurmaanil õnnestub näpata retsept, eks aja ju otse nutma, kui kaaslastelt tänamise asemel tänitamist kuulma pead!   

Loomulikult ei saa üleloomulik ealeski otsa. Mida rohkem me teada saame, seda suurem on selle kokkupuutepind teadmatusega, nagu on tabavalt märkinud Rein Kuresoo. Nii et kes jagab Newtoni ja Einsteini merekaldal kivikestega mängimise vaimustust, siis – see meri on lõputu. Hoolimata pidevast taandumisest. Paanikaks, needmiseks ja kirikuvanneteks pole põhjust: kits pannile ei jõua, tara liigutamisega tema rohumaa tegelikult hoopiski suureneb.       

Dawkinsi juurde 

Miks ma seda kõike siin heietan, kui pealkirja järgi peaksin lahkama hoopis Richard Dawkinsi hiljuti eestindatud bestsellerit? Aga sellepärast, et just sääraste mõtetega Dawkinsi raamatu kätte võtsingi. Lootuses leida neile kinnitust. Leidsin sammalt. Ohtralt, kaunist, lausa kunstipäraselt neljasajale herbaarlehele säetud sammalt. Vana kooli naturalisti järjepidevuse ja hoolega on Dawkins lahti harutanud jumala-rahnu pealiskasvu, mullast puhastanud ja vaatamiseks laiali sättinud kõik juurekesed ja risoomid. Lagedale tiritakse ja paljaks kistakse eelkõige karistav ja aeg-ajalt lausa verdtarretavaid kuritöid korda saatev ajuviirus-jumal, aga ka hulk teisi „isehakanud” jumalaid ja jumalakesi. Tautoloogilisel kõiksuse jumalal kästakse esimeses peatükis („Väljateenitud lugupidamine”) lihtsalt viisakalt eest astuda, nagu tuntud anekdoodis: „Sa, vanake, hoia nurka, kohe läheb löömiseks!”.         

Raamatu vahe keel ja lausa niitev argument on siiralt vaimustav! Kivi, tuuma, jumala mõiste algolemuseni pole ometi jõutud. Oma raamatu alguses (eestikeelses väljaandes leheküljel 28) defineerib Dawkins nn  teistliku jumala, kelle olematuse tõestamisele kogu ülejäänud raamatu pühendab (teistel jumalakestel, nagu öeldud, paluti nurka hoida). Teistliku jumala tunnustena on loetletud järgmised: ta (1) vastab palvetele, (2) andestab ja karistab patte, (3) osaleb maapealses elus, saates korda imetegusid (loe: senitundmatut), (4) premeerib heategusid, (5) teab, kunas me teeme pattu või head, või isegi mõtleme neist tegudest. Eranditult kõik need omadused on  olemas jumala arhetüübil, nagu ta on defineeritud siinse kirjatüki alguses: jumalal, kelle all mõistame loodusliku valiku loodud kooskõla elusolendite ja nende keskkonna vahel. Veel kaht sõna kasutab Dawkins oma teistliku sparringupartneri vastu: „üleloomulik” ja „isikuline”, kuid jätab need targu korralikult defineerimata. See on tegelikult vältimatu: need mõisted ei olegi antud kontekstis loogilisel viisil defineeritavad. Sõna „üleloomulik”  kasutusvälja üle oli eespool juba juttu, kuid kui teha katset seda loodusteadlasena tõsimeeli defineerida, kerkib silme ette agar rohutirts, kes üritab iseendast kõrgemale hüpata – absurd par excellence! Ega mõistega „isikuline” lihtsam ole. Sõna isik tähistab loodusteadlasele eelkõige inimest, mõningate teadustöödes ka looma, igal juhul „luust ja lihast” loodusliku valiku produkti. Samas kinnitavad ilmselt isegi kõige ortodokssemad kirikuisad, et jumal ei  ole (või vähemalt ei pruugi olla) meiesugune materiaalne elukas, vaid pigem printsiip, midagi käegakatsumatut. Seega võib need kaks sõna lihtsalt arutelust kõrvale heita kui sisutud segadusekülvajad. 

Väike vale 

Kas tõesti olid Dawkinsi hambad liiga nürid, et koor läbi närida ja ivani jõuda? Temal, kes on loodusliku valiku teemaga sedavõrd sina peal, kui vähesed siin ilmas üldse kunagi on olnud! Temal, kes on inimkonnale serveerinud hulga sedavõrd maailmapilti avardavaid kontseptsioone (isekas geen, meem, laiendatud fenotüüp,  pime kellassepp – kui nimetada esimesena pähetulevad!) ning süüvinud religiooni teemasse põhjalikult juba hulgas oma töödes enne nimetatud tähtteost. 

Kindlasti mitte. Milles siis asi? Vastuse leiab tegelikult juba raamatu esimeselt leheküljelt. Tegu on nimelt eneseabiõpikuga: „… on palju neid, keda on kasvatatud ühe või teise religiooni vaimus ning kes on seetõttu õnnetud … tunnevad ebamäärast ihalust oma vanemate religioonist lahti öelda … kuid ei mõista, et see on tõesti tegelikult võimalik. Kui sina oled üks neist, siis on see raamat mõeldud just sulle.” Niisiis, eneseabiõpik hädasolijatele. Selle eesmärk ei saagi olla objektiivne tõde autori parima suutlikkuse järgi, vaid pigem tubli süst meelekindluse glükoosi neile, kes oma raskes võitluses alla jääma kipuvad. Veelgi enam neile, kes pole veel osanud end vabaks võitlema  hakatagi, kes ei näe tapeedikihi all ust, mida avada ei pruugigi olla keeruline ja mis võib lasta tuppa palju päikest. Inimestele nagu kiriku kooripoiss, kes, hambad ristis, kannatlikult talub seksuaalset väärkohtlemist käärkambris, sest talle öeldakse, et „jumal näeb, et see hea on”. Inimestele, nagu peategelane Tanel Toomi lühifilmis „Pihtimus”, kes läbi mõrvade ja painava hingepiina on lõpuks õppinud valetama endale ja teistele, nii nagu „jumalale”  meeldib ja nagu kõik tema ümber teevad. Või ka leebemalt – inimestele, nagu mu Hollandi juhendaja, kes nutika ökoloogi ning usina kalvinistina tegi ära vaat et poole labori töö – ja pidi ometi sundima ennast mitte mõtlema loodusliku valiku teemadel, millest tema eriala puhul on ilmselt väga koormav üle või ümber hiilida! Või inimestele nagu Dawkinsi poolt kohtu alla antud paavst, kes näikse labast kambakraatiat ekslikult pidavat jumala tahteks. Päris kindlasti  ka paljudele eestlastele, kes mõelda ei viitsi, vaid jätavad lihtsalt „ukse irvakile”, kobisedes midagi stiilis: „Noh, ma ei ole just usklik, aga arvan küll, et kuskil on olemas mingid kõrgemad jõud …” Millest kõrgemad? Keskkooli füüsikaõpikust?   

Tegelikult ei kutsu Dawkins üles mitte loobuma usust jumalasse – sisuliselt oma loodusest antud voorustesse –, vaid jumala lugematutest pettepiltidest, mida manavad üle maailma sajad tuhanded šarlatanid, mis on raiutud tuhandetesse kaanonitesse ja mida lihtsalt teadmatusest sunnivad suurema või väiksema vägivallaga oma lastele ja õpilastele  peale ka miljonid heatahtlikud täiskasvanud. Igaühel neist on oma enam või vähem piiratud jumalavalem ning oh, kui kerge ununema juba Newtoni poolt toonitatud tõdemus: me ei tohiks olla nii ülbed, et kirjutame jumalale ette, milline ta peab olema. 

Aga eesmärk pühendab abinõu: selleks, et meie postmodernistlikus üksteisest üle röökivas maailmas abivajajateni üldse kohale jõuda, tuli seekord koos pesuveega välja visata ka laps. Too ilmselt ei pahandanud: vaevalt et Dawkinsi kirjanduslik liialdus kellelegi kurja teeb, kellegi  maailma mõra lööb. Võib-olla ei puudunud Dawkinsi kahtlemata tänuväärse teose taga heade soovide kõrval ka kas või killuke lihtsalt lusti. See pole sugugi võimatu! Kuigi täiskasvanud teavad hästi, et jõuluvana on ehtne, pakub mõnele kõurikule endiselt lõbu laste nähes naabrimehel habe eest kiskuda ja laia naeruga röögatada: jõuluvana POLE OLEMAS!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming