Demokraatia topeltstandardid

Ka Eestis on usaldamatus poliitiliste institutsioonide suhtes tugev ning pead on tõstmas kodanikuliikumine.

ERO LIIVIK

Võime vaid oletada, kui suure poliitilise maavärina Briti referendumi ootamatu tulemus Euroopa võimuladvikus põhjustas. Vapustuse epitsenter võib veelgi laieneda, kui USA presidendiks saab ekstsentriline republikaan Donald Trump. Kõigi nende arengute üheks silmatorkavaks tagajärjeks on pessimismi süvenemine demokraatia väljavaadete suhtes. Ajakirjanduses ilmuvad üha uued apokalüptilisest ajastuvaimust kantud kirjutised, milles maalitakse pilte, justkui oleksime sisenemas mingisse pimeduse tunnelisse. Hetkel demokraatia suhtes levivaid vaateid võib liigitada laias laastus kolmeks: realism, pragmatism ja naivism.

Realism ja pragmatismi levik

Endine Briti välisminister William Hague avaldas hiljuti ajalehes The Telegraph artikli pealkirjaga „Lääneriikide heaoluajastu liigub loojangule vastu ning vabadus on lõppemas.“1 Hague loetleb tema meelest ohtlikke valupunkte: Venemaa, Türgi, Lähis-Ida, Hiina, Trump ja Islamiriik. Autori arvates kahjustavad poliitikat ka sotsiaalmeedias vohav polariseerumine, pinnapealsus jne. Kirjutaja rõhutab, et Suurbritannia võiks suunanäitajana paljugi ära teha ning läänelikku heaolu võib päästa vaid selle organiseeritud kaitsmine. Hiljuti avaldatud nn Chilcoti raport Iraagi sõja kohta2 demonstreeris aga kujukalt, et neocon’ide plaanid edukast Lääne demokraatia „ekspordist“ pole mitte üksnes läbikukkumisele määratud, vaid on nüüdseks valusa bumerangina tabanud ka Euroopa Liitu ennast.

Tundub paraku, et Hague ei ole Chilcoti raporti järeldustega kursis. Loodetavasti Läänest demokraatiat enam tule ja mõõgaga kuhugi viima ei minda, kuna iga sellise ürituse tagajärjed oleksid hukatuslikud eelkõige Läänele endale. Näiteks Rein Müllerson on hoiatanud, et demokraatia arenguga peaks olema ettevaatlik ning arvesse tuleb võtta kohalikke faktoreid: ajalugu, majandust, ühiskonna arengut, religiooni rolli. Sellist suhtumist võiksime nimetada realismiks. Ei saa ühe mõõdupuuga läheneda kõikidele riikidele, ammugi mitte Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.

Teisalt on võimalik lähenemine, mida võiks nimetada pragmatismiks. Siin mööndakse samuti, et erineva korralduse ja väärtussüsteemiga riigid on sunnitud maailmas koos eksisteerima. Peamiseks mõõdupuuks on seejuures võime vastastikku kasulik olla. Heaks näiteks siin on Türgi. Türgi demokraatia ei sarnane kuigivõrd Skandinaavia või Saksa omaga, teisalt vajatakse seda partnerina laiemas geopoliitilises strateegias, mistõttu pigistatakse erisuste suhtes silm kinni. Robert Kaplan on sellist olukorda kunagi iseloomustanud järgmiselt: „Kui palju ka autoritaarne või hübriidrežiim vabadust ei piiraks, tuleb seda pidada legitiimseks, kui see suudab tagada kodanike turvalisuse ning soodustada majandusarengut. Ja need põhimõtted leiavadki üsna hõlpsat omaksvõttu maailmas, mida üha enam juhib riigipiirideta finantsturg.“3 Pragmatism oli see, kui sotside presidendikandidaat Eiki Nestor kinnitas toetust Türgi seaduslikule valitsusele, sest Türgi olevat meie pikaajaline liitlane NATOs; Türgi tihedam lõimimine Euroopaga oleks kasulik mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopale ja mõistagi ka Türgile endale.4

Naivism esindusdemokraatia suhtes

Lääne tüüpi demokraatia põhineb esindusel. Aeg-ajalt võib esindus olla isegi väga kaudne, kõrgel ja kaugel, nagu ELi puhul. Viimast on nimetatud ka eliidi ülevalt alla tehtud projektiks. Demokraatia puhul saab rahvas soovi korral oma esindajatest (rahumeelselt) loobuda, neid kas ümber valides või muul moel kohta kätte näidates. Briti referendumi puhul sai poliitiline ladvik karistada.5 Samas ei oska paljud Euroopa poliitikud kaotada: kui Erdogani tegevusest räägitakse pärast riigipöördekatset pragmatismi võtmes, siis üleskutsed stiilis „rumalatelt Briti vanainimestelt tuleks võtta õigus demokraatias osaleda“ mõjuvad naiivse emotsionaalse karjatusena.

Meeleolude pendeldamine ühiskonnas kuulub demos’e juurde. Demokraatia ei saa eksisteerida ilma massideta: parlamentarism eeldab valimisi, need omakorda valijate hulka. On paradoks, et kui poliitiline ladvik suudab meeleolusid juhtida, siis rahvast kiidetakse, kui aga läheb täbarasti, kiputakse peeglisse vaatamise asemel rumaluses süüdistama just rahvast. Professor Simon Tormey on kirjutanud, et poliitilise esindamise põhimõte ongi omadega kriisi jõudnud: toimub kodanikuliikumise elustumine ühes parteide toimimise ja ülesehituse muutumisega. Protesti roll muutub järjest tähtsamaks. Usaldamatus poliitiliste institutsioonide vastu on tugev ka Eestis.6 Kirjanik Tammsaare küsis juba 1919. aastal: „Millal on mõni rahvas mõnda valitsust usaldanud?“7 Skisofreeniline olukord, kui pragmatism seguneb naiivsusega, st lipitsemisega maailma autokraatide ees kaasneb piinlikkustunne, et kohalik rahvas ei kuula sõna ning haugub vastu.

1 http://www.telegraph.co.uk/news/2016/08/01/the-sun-may-be-setting-on-the-age-of-western-wealth-and-freedom/

2 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/iraagi-soja-voidud-ja-kaotused/

3 Robert Kaplan, Tulekul on anarhia (2001), lk 74.

4 http://uudised.err.ee/v/eesti/224b85b7-7b7b-4735-8cdb-03769a0e78ab/nestori-sonul-tuleb-toetada-turgi-seaduslikku-valitsust

5 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/euroopa-liit-oma-praegusel-kujul-vaariski-vastulooki/

6 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uuring-riigikogu-valitsuse-ja-peaministri-usaldussaldo-on-langenud-miinuspoolele?id=74819659

7 A. H. Tammsaare, Sic Transit (2004), lk 48.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht