Demokraatiat vabandab vaid see, et teda pole olemas

PEETER SELG

Erik Kuehnelt-Leddihn, Demokraatia analüüs. EYS Veljesto Kirjastus, Tartu.

Nõndanimetatud professionaalsed poliitikud on demokraatia võimalikkuse tingimus tänapäeval, kus vanakreekalik otselõugamismudel ei tule kõne alla (välja arvatud netikommentaarides). Millegipärast arvatakse, et demokraatliku poliitilise süsteemi eriomaseks tunnuseks on võimu kuulumine rahvale. (?Demokraatia? sõna etümoloogiagi justkui viitaks sellele.) Teisisõnu: võim on rahva käes ja ainult puhttehnilistel ja efektiivsust silmas pidavatel kaalutlustel on poliitikud need, kes teostavad rahva tahet riigijuhtimise küsimuses. Kokkuvõttes rahvas kontrollib olukorda, tema tahe maksab ning poliitilis-filosoofiline debatt keerleb ainult selle ümber, kuidas peaksid olema korraldatud ühiskonna institutsioonid, et seda tahet paremini realiseerida. Demokraatia puhul peab diskursus jääma avatuks, poliitiline süsteem peab kuni oma (filosoofiliste) aluspõhimõteteni olema väljavahetatav, kui seda peaks soovima rahvas. Kui Jürgen Habermas kritiseeris John Rawlsi tolle eest, et viimase teoorias jääb kokkuvõttes siiski filosoofi otsustada, milline on õiglane institutsionaalne korraldus, reageeris alati reserveeritud ja akadeemiline Rawls sellele üpriski emotsionaalselt. Loomulikult ta tõrjus tolle süüdistuse ning rõhutas, et tema kontseptsioonis on algusest peale otsustajad ?sina ja mina? ning ?kõik kodanikud?. Sest mis saab ühele vabadust ja võrdsust jutlustavale demokraatlikule teoreetikule olla suurem etteheide, kui et otsustab tema, mitte rahvas. Selletõttu on demokraatliku teooria loogiline staatus paradoksaalne: sa pead suutma öelda midagi mõistlikku, ent samas peaks see ütlus tulema justkui rahva suust ? sinu hääl peab olema ka ?jumala hääl?, sest muidu pole see legitiimne. Rawls ei väsinud rõhutamast, et poliitilises filosoofias pole eksperte.

Tasub aga meenutada, et ütluses ?vox populi vox Dei? on Jumal juba mõnda aega surnud. Demokraatia on sekulariseerunud. Rahvas lihtsalt pole piisavalt mõistlik adumaks moodsa riigi väga keerukat toimimismehhanismi. Seetõttu on riigimeestest saanud poliitikud. Poliitikal aga ei pruugi olla midagi pistmist seaduste väljalaskega, administratiivsete meetmetega jne. Riigijuhtimine võib olla poliitika tagajärg, kõrvalnähe, vahel isegi tõhus strateegia, mitte kunagi aga eesmärk. Kes need asjad segi ajab, kaotab poliitikas üsna pea. Poliitika eesmärk on valijate häälte kogumine ja demokraatia on re?iim, kus see käib vabaturu põhimõttel; ning on loomulik, et mitte pakutava kauba kvaliteet (erakonna programm), vaid marketing, reklaam ja presentatsioon otsustavad ostja (valija) eelistuse. Sellepärast pole demagoogia, manipulatsioon, populism, labaste reklaamivõtete kasutamine mitte demokraatia väärnähtused, vaid võimalikkuse tingimused. Allapoole vööd kampaaniad arenenud demokraatiamaades kehastavad äratundmist, et see on ainus võimalus ?rahvast võimu juurde tuua?. Ja ainus põhjus, miks võimukoalitsioon ei saa teostada poliitikat täielikult ilma riigijuhtimiseta, on too, et vahelejäämise korral läheks võibolla mitmeid kordi kulukamaks selle pahameeleallika kustutamine valija ?havimälust?. (Põhjus on niisiis puhttehniline). Vahelejäämise eest hoolitseb esmajärjekorras opositsiooni marketing, mis tol hetkel on täielikult keskendunud ?paljastuste? müügile, kuna ei pea riigi juhtimist isegi mitte teesklema. Loomulikult võib olla poliitikuid, kes isegi siiralt (mitte oma töö huvides) sooviksid siinkohal vastu vaielda, aga samas ei maksa unustada, et võib olla isegi ajakirjanikke, kes tõesti usuvad, et nad teenivad avalikkuse huve; või ärimehi, kes leiavad, et firma eesmärgiks on inimeste vajaduste rahuldamine.

Nii või teisiti ei kipu selline ühiskonnaelu pilt meeldima Erik Kuehnelt-Leddihnile, demokraatliku võrdsusprintsiibi ägedale kriitikule, liberalismi ja demokraatliku egalitarismi kokkuühendamise kompromissitule vastalisele. Tema vasteestindatud ?Demokraatia analüüs? võiks olla kohustuslik käsiraamat igale poliitikule, kuna aitab luua demokraatia põhivoorustes seeläbi suuremat selgust, et esitab neid demokraatia põhipuudustena. Iseenesest on ju see suuresti tundevarjundi küsimus, kas me kirume toda, et riigi saatuse otsustavad rahva valitud diletandid, või tunneme rõõmu selle üle, et valimiste salajasuse tõttu ei saa meid vastutusele võtta ?meie tahte? teostajate tekitatud jamade eest.

Põhimõtteliselt juhib raamat tähelepanu asjadele, mida enam-vähem kõik teavad, kui nad teema vastu huvi on tundud ja järele mõelnud, ent mis enamasti maha vaikitakse, olgu põhjused poliitilised või ajendatud tõsiseltvõetava alternatiivi puudumisest. Me kõik ju teame, et inimesed pole võrdsed, kuid ometi oleksime täiesti sallimatud kõikvõimalike poliitiliste privileegide andmise vastu näiteks andekamatele või teenekamatele. See kujutaks ohtu demokraatiale. Me ju kõik teame ka seda, et nn. tõelist demokraatiat, kus valitseks rahvas, mitte enamus, ei ole kunagi olnud ega saagi olema. Me kõik teame ka, et valimisturul moodustavad enamuse vakantsest kapitalist nende inimeste hääled, kel puudub enam-vähem igasugune ettekujutus ühiskonna ja riigi põhistruktuurist. Millegipärast tahab Kuehnelt-Leddihn, et riiki valitseksid mitte poliitikud, vaid riigimehed, kes peaksid eelkõige mõtlema riigile, mitte järgmistele valimistele. See tähendaks aga demokraatia likvideerimist. Või õigem oleks ütelda: demokraatia lõppu kuulutab Kuehnelt-Leddihn juba ette, sest ?demokraatia on ilusa-ilma-ühiskonnakorraldus ja ilusale ilmale järgneb paratamatult kunagi halb ilm?. Demokraatia lõpp ei ole aga tema jaoks sama, mis tõeline demokraatia alternatiiv. Lõpp tähendaks seda, et ?ilm? läheks nii koledaks ? olgu siis näiteks mõne majanduskrahhi või terroriakti läbi ?, et ?rahva tahtel? saaksid võimule poliitilised jõud, mis ei kõrvaldaks mitte ainult demokraatia, vaid ka liberaalsed vabadused ja õigusriigi põhimõtted, mis pole kumbki demokraatiaga paratamatult seotud. (Tuntuim näide on muidugi natside võimulesaamine 1933. aastal.)

Tõelise alternatiivina näeks Kuehnelt-Leddihn ikkagi mõistuse, kogemuse, teadmise jm. autoriteedi kehtestamist populaarsuse üle, olgu selle põhimõtte konkreetsed teostused millised tahes (monarhia, mandarinaat). Ainult et siin põrkume klassikalise probleemiga: kes suudab garanteerida, et kõikvõimalike kutsesobivustestide, kompetentsuseksamite ja mõistuse foorumite kaudu koostatud valitsejaskond ei korrumpeeru sama ruttu kui valimiskampaania kaudu moodustatud poliitikute kamarilja? Kui me ei usu Sokratese kombel, et inimene teeb alati seda, mis on õige, kui ta teab, mis on õige, siis ei ole mõistuse valitsuse puhul mingit garantiid, et mõistus ka tõesti valitseks. Oleks inimene mõistlik, saaks teda ka mõistlikult valitseda või, mis teeb sama välja, teda ei oleks vajagi valitseda. Seni aga jäägu demokraatlik diskursus avatuks. Ning sama olulised kui konstruktiivsed ettepanekud selle süsteemi sees on ka destruktiivsed programmid selle süsteemi kõrvaldamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming