Diogenese latern:Deemoneist lahti

Ilmar Vene

Otsestest ja kaugetest põhjustest  

Kannatlikum peatumine veenaks, et just üldised ja elukauged tõed toimivad kõige määravamalt. Aga kannatlikkusest tuleb üldreeglina puudu. Pealegi on vaheastmeid, mille kaudu elukauge pärispõhjus igapäevase tõeluseni jõuab, nõnda palju, et võib kahelda, kas neid ikka tohib ühendada tervikuks. Ja seepärast me usume meelsamini otsest ja üldarusaadavat põhjuslikkust. Ei ole meil vastuväiteid, kui soliidne õpetlane väidab, et Euroopa nõiajahtide põhjustajaks tuleb lugeda Augustinuse kahetsusväärset eksitust: oli ju kirikuisa seisukohal, et inimese hing võib magamise ajal kehast väljuda ja end uue kehalisusega rüütada. Kujutlus libahuntidest olevat niimoodi saanud teoreetilise põhjenduse jne. Kuidas mõjuks, kui keegi väidaks, et nõiajahtide algseimaks ja üldisimaks põhjuseks tuleb pidada kreekaliku mõtlemisviisi järjekindlusetust? Parimal juhul põhjustaks väide homeerilise naerulagina. Eks me tea, et kreeka filosoofias tuleb näha ilu ja tarkuse kandjat, nõmeda kristluse vastandit. Oleks ju hea, kui üldisemalt teataks, et kristlus rajaneb kreeka filosoofial, aga see on paraku ainult soovimine. Liiati saab väite põhjendatust hõlpsasti vaidlustada. Ja mitte ainult üldises teavitatuses pole asi; XIX sajandist peale, mil tõrjehoiak kristluse suhtes muutus ilmselgeks, võeti revideerimisele mõnigi harjumuspäraseks saanud kujutlus. Nii näiteks on U. von Wilamowitz-Moellendorff naeruvääristanud sääraseid, kes Platonis näevad kristluse alussammast. Selle peale saab vaid möönda, et kreeka kultuuris on tõesti hulgaliselt nähtusi, mis erinevad semiitlusest olemuslikult. Ja seepärast uurija, kes tunneb tarvidust väljendada oma semiitlusevastast hoiaku, saab seda hõlpsasti teha.

Niisiis pole autoriteetide arusaamades sageli üksmeelt ja see samuti kallutab meid üheselt kõlavate põhjuste eelistamisele. Üks väljendusrikkamaid ühesusi leidub vendade Croisset?de viieköitelises ?Kreeka kirjanduse ajaloos?: autorid väidavad, et kõige tõhusamalt kujundas õhtumaa arengulugu Anaxagorase väide, mille kohaselt maailma juhtivat mõistus (nous); jäänuks see esitamata, siis oleks natuurfilosoofide ettevalmistustöö võimendunud uusaegseks loodusuurimiseks ja keskaeg jäänuks ilmumata. Kui öeldule üldse midagi ette saab heita, siis ehk ainult ülemäärast selgust. Ja selles on põhjus, miks me ainuisikulisele põhjustajale eelistame ebaisikulist põhjuslikkust. Augustinus võis ju toimida nõiajahtide peaajendajana, aga soliidsemalt kõlab siiski, kui tõeliseks süüdlaseks arvata kristlus tervikuna. Samalaadset korrigeerimist võime täheldada ka nüüdisajal. Vastutus kommunistlike kuritegude pärast langeb eelkõige Stalinile, kuid üldisimaks süüdlaseks arvame ?kommunistliku ideoloogia?.

Muidugi oleks mõtleva inimese väärilisem küsida, kuidas sai too ideoloogia nii kõikvõimsaks? Ja siis juba selguks, et põhjust tuleb näha kristluse põhjalikus ettevalmistustöös. Endastmõistetavust pole nimetatud tõsiasjast veel saanud ja see ei räägi meie omandamisvõime kasuks. Igatahes ei peetud isegi nõukogude ajal patuks, kui autor oma ühiskonnateaduste tutvustuse lõpetas vihjega: tolle taevariigi, millest inimkond on sajandeid unistanud, teeme teoks maal. Meid ju, nagu Jaan Kross ?Vahelugemistes? on kirjutanud, innustab inimkonna surematuse rõõmustav taju. Erinev arusaam surematusest ongi, mis kaht maailmapilti lahutab. Kristlus õpetab: inimene peab elama nõnda, et tema surematu hing pääseks Jumala juurde. Selle peale ilmalaps vastab: surematut hinge pole, küll aga, nagu teadis juba Aristoteles, tuleb surematuks pidada üksikisendeid ühendavat ja lõputult uuenevat liiki. Milleks siis üldse Jumalat appi kutsuda? On inimene oma elu mööda saatnud vääriliselt, siis mälestus temast jääb igaveses inimkonnas püsima ja see ongi tõeline surematus.

Mispärast pidi kujutluslik surematus asenduma ?tõelisega?, seda me siinkohal püüamegi selgitada. Pole kahtlust, et suuresti aitasid muundumisel kaasa väärnähtused, mida kristluse ajalugu pakub külluses; ja nõiajahile, millega uusaeg sisse juhatati, kuulub nende seas üks aukohti. Nõiajaht on trumpäss võitlevate ateistide käes.

Aga võitlemised meid praegu ei huvita; meie väidame täiesti tõsimeeli: nõiajahtide algseim ja üldisim põhjus seisneb kreekaliku mõtlemisviisi (mida teadagi mõjutasid Paabel ja muistne Iraan) järjekindlusetuses; kreeklased said nimelt aine ja (ainetu) vaimu dualismist, küsimusest, mille täit tähendust mõistis alles Leibniz, üle hämmastava kergusega. Näiteks valgus oli nende silmis juba vaimne. Kujutlege, et seisate hämaras heinaküünis, aga hämarust läbistav valguskiir ilmub juba vaimsusena; mida siis veel arvata nähtamatust hingusest või tuulest? Nii elulähedane arusaam ainetusest võimaldas ?vaimse substantsini? jõudmise vähimagi vaevata; olevus, kes on end rüütanud ainetusse ollusesse, ei tundunud usutamatu. Tuletagem meelde, kuidas ülestõusnud Kristus jüngrite nähes sööb, et nood veenduksid tema lihalikkuses. Pildike tõendab, missugusel määral oldi harjunud nonde vaimsest substantsist olenditega: isegi nende vahekord toiduga polnud kellelegi saladuseks.

Mispärast seda lähendamist, vaimu lähendamist ainele, tuleb pidada nii tähtsaks? Sellepärast, et vaimu vahekord ainega moodustab maailmapildi kujundamisel pearaskuse. Sõnaline mõtlemisviis annab ?olemusteks? igasuguseid vaimsusi, kuid pärast seda kerkib küsimus, kuidas nood ainetud ?olemused? ainelist maailma kujundavad? Tegemist on ju ületamatu dualismiga: ainetu ei saa ainet mõjutada. Ainukeseks vastuväiteks on ikka too aristoteleslik: inimteadvusse ilmub ideaalne vorm ja sellele annavad inimkäed ainelise kuju. Aga inimteadvusest ei piisa, kui soovitakse seletust kogu nähtava maailma juhtimisele; niisiis osutuvad vahendajad, adutavad olevused, kes tegelikult on ainetud, ütlemata otstarbekaiks. Saab ju nende abil näidata, kuidas vaim ainet mõjutab ja selle liikuma paneb.

Kogupildini jõudmaks tuleb arvestada ka kristluse tähtsaimat iseärasust: rõhuasetust sealpoolsusele. Teadmine Jumala olemasolust polnud küllaldane; oli tarvis mõista ka seda, kuidas Kõigekõrgem taevariiki ja maisust juhib. Niisiis koondati inglid juba esimesel aastatuhandel hierarhiateks ja samasugust korda taotleti isegi halbade inglite, s. t deemonite riigis. Aga üksmeeleni ei jõutud; leidus teolooge, kes olid veendunud, et ei leidu isegi mitte kaht deemonit, kes kuuluksid samale hierarhiaastmele. Lõpetuseks andis mõtestamistöö määratu mitmekesisuse. Deemonite karjad parvlesid säärases külluses, et isegi kloostreis polnud nende eest kaitset. Eriti meeldejäävalt on neist asjust jutustanud Heisterbachi Caesarius, kloostrielanik XIII sajandist. Teda lugenul pole raske mõista, millest õieti tulenes keskaja palju räägitud imedeusk. Kuidas olnuks võimalik huvituda nähtuse loomulikust põhjusest, kui kõige jaoks seisid käepärast deemonite, s. t ainetute olendite hulgad?

Aga siinkohal annab endast taas märku kreekalik mõistuspärasus: deemonid olid küll inimühiskonnas igal sammul tegevad, kuid nende puhtvaimne ja ainetu loomus seeläbi ei kadunud. Ja seepärast vajasid nad inimsoost vahendajaid. Ei aidanud midagi, et nad olid inimestest väekamad. Inimhing, millest ilmus tulevast inimest eostav seeme, oli alam kõigist vaimseist substantsidest ja ta ei suutnud võistelda ka madalaima deemoni substantsiga, kuid inimest eostada deemon sellegipoolest ei suutnud. Tal jäi vaid üle inimkujuliseks moonduda ja koguda eostavat seemet, et seda siis hiljem oma äranägemist mööda kasutada. Nii ilmub kurjuseketi viimane lüli: deemonitega liitu astunud inimesed.

Kõige ilmekamalt on need asjad selgeks räägitud ?Nõiavasaras? (?Malleus maleficarum?). Raamatu maine kuulub kindlalt kõige halvemate hulka ja mingi osa sellest halbusest jääb talle igaveseks külge, aga ühtaegu tuleb tunnistada, et tegemist on esinduslikkuseni õpetliku teosega. Esinduslikkusest tohib rääkida kahes suhtes. Kõigepealt näitab see kurikuulus raamat, milleni viis lõpuks kreekalik mõistuspärasus, kui sellega oli astunud liitu kerglus vaimu ja aine dualismi lahendamisel. Aga just seda pole kunagi soostutud täheldama. ?Nõiavasara? tõlgendused jagunevad kahte rühma. Esimeses  võetakse teost keskaja viimase raamatuna; tegemist on tõlgendajatega, kelle meelest ütleb kõik ära juba ?keskaegsus?. Aga leidub ka autoreid, kes toonitavad hoopis uusaegsust. Ja need on üha uuesti silmi pööritades küsinud: kuidas sai võimalikuks, et nõiandusest räägitakse nii mõistuspäraselt ja nõnda erudeeritult? Kes seda tõepoolest mõista tahab, söandagu tunnistada, et oleme vastamisi ühega sõnalise mõtlemise ootuspäraseist lõpptulemeist. See igatahes, kuidas vaim suunab ainet, on raamatus esile toodud ülima arusaadavusega: näeme, kuidas vaimne jõud paneb liikuma taevakehad, ja meile tehakse selgeks viis moodust, millega deemonid võivad nurjata koituse.

Esinduslikkuse teise tahuna tuleks mainida elueitust: ?Nõiavasar? on raamat, milles ehtkristlik tõrjehoiak elu jätkamise suhtes tuleb viimast korda esile täies hiilguses. Sugulisusel, mida Lawrence ja muud XX sajandi prohvetid pidasid pühaks, pole pühaduse hõngugi; vastupidi, valdav osa kurjast, niihästi mehe kui naise puhul, lähtub sugulistest kihkudest. Naise elus on sugulisuse osakaal suurem ja see seletab, miks nõiandust tuleb võtta naissoo pärisalana.

Kübeme kaupa pakub raamat uusaegsust ka praeguses mõttes. Näiteks teose esimeses osas tehakse poleemilisi vihjeid vastastele ja nendest selgub, et tollalgi leidus inimesi, kes pidasid kurjuse eest vastutavaks ainult deemoneid: nõidades nähti abituid töövahendeid. Teisal omistatakse selline arusaam ?mõningatele õpetlastele?. Koguni üks ebamäärane üldistus tuleb ette: räägitakse tagasipöördumisest vana õpetuse juurde, mille kohaselt nõidu üldse ei olevat. On väga kahju, et selle lõigu tõelise tähenduse selgitamine nõuaks väga suuri pingutusi.

Kuid pole välistatud, et põhjus kahetseda tegelikult puudub. Kõige tähtsamana ilmub ju kõnealusel juhul see, et kaheldi küll nõidade, kuid mitte kunagi deemonite olemasolus. See seletab, miks võitlus vaimsete pahategijatega kestis nii kaua. Viimased nõiad põletati alles XVIII  sajandi lõpupoole. Nii pikkamööda öeldi õhtumaal deemoneist lahti.