Diogenese latern:Digitaalne tulevik II

Ilmar Vene

  Muidugi saab arvutist kätte ka teoloogilise sisuga tekste ja muud eksootikat, aga eelkõige selleks, et veenduksime masina suutluse lõputuses.

 

 

Võib-olla leidub lugejaid, kes tunnevad Goethet ka ateistina; eks olnud tal juba eluajal pisikesi ebameeldivusi oma “paganluse” pärast ja hiljemgi on teaduslikud ateistid püüdnud teda progressi teenima panna. Ühe raamatukogu seinal rippus suurtarkus: “Kellel on teadus, see ei vaja religiooni. Goethe.” Tegemist on esimese poolega suurmehe mõttesalmist, mis vagurasse proosasse tõlgituna kõlaks: “Kellel on teadus ja kunst, see ei vaja religiooni; kellel teadust ja kunsti ei ole, sellel olgu religioon.”

Siinse täpsustuse sihiks pole üldsegi väita, et Goethe tegelikult religiooni kaitses või koguni kuulutas; niimoodi toimides jäljendaksime teaduslikke ateiste, kes jätsid mõttesalmist alles vaid esimese, endile tarviliku poole. Kõige õigem oleks, kui luuletajat tõlgendaksime valgustusajastu universalismi vaimus. Tollal nimelt oli ka religioon ikka veel vaimsuse koostisosa; Voltaire ei võidelnud mitte religiooni ja isegi mitte kristluse, vaid ainult kristluse nime all ülbitsenud ebausu vastu. Paraku oli kristlus pikki sajandeid esinenud kui mitte ainulise, siis vähemalt ainuõige õpetusena ja seda ei saadud talle andestada. Juba kristlust eitavad valgustajad lubavad endale meeleldi liialdusi, järgmisel aastasajal aga ilmub kristluse ja ülejäänud vaimsuse vahele põhimõtteline piir: oli vaimunähtus mingil moel “paplusega” seotud, siis ei saanud mingist täisväärtuslikkusest enam juttugi olla. Sellest, kui ägedalt säärast hoiakut õhutati, kõneleb meie praegune perioodika, milles isegi kõige teadjamad kasutavad sõna “usumees”. Viimasega antakse märku, et tegemist on iseäratsejaga, kes meie, normaalinimeste mõtlemisviisi seisukohalt ei tule arvesse. Põhimõtteline piir varasema sõnalis-religioosse ja praeguse arvulis-loodusteadusliku vaimsuse vahel on üks halvemaid ilmalikustumisega kaasunud nähtusi. Halbus seisneb selles, et mõistvale ärakuulamisele ei saa loota ka kõige elementaarsemaid tõsiasju sõnastades. Üks selliseid elementaarsusi leidub näiteks Uku Masingul: “Ateismiaineline poleemika on ikka taandunud küsimusele, kas Jumalat tuleb kutsuda “jumalaks” või peab kasutama mõnd teist nime? Kuidas suudaksime seda mõttekest mõista, kui piisab juba sõna “jumal” kasutamisest, et kõiki ülejäänud sõnu tähelepanust ilma jätta?”

Valgustusajastul nii teravat vahet veel ei tehtud, religioon polnud väljatõugatu seisundis ja seepärast võis Goethe seda nimetada teaduse ja kunsti kõrval. Aga kaks viimast sajandit on meid kõigest usundiga seostuvast sedavõrd võõrutanud, et kõige kohasem tundub mõttesalmi äraseletav ümberjutustus. Goethe ütleb: pole midagi halba selles, kui teadusele või kunstile pühendunud inimene ei jõua pöörata piisavat tähelepanu religioonile; ta ju nõndagi on kogu aeg ametis koguvaimsuse, seega siis ka religiooni edendamisega. Aga teadusele ja kunstile pühendunud inimesed moodustavad tühise vähemuse, sellal kui seos vaimsusega peab olema igaühel. Ja seepärast nondel, kes on kõrgemate vaimunähtustega seotud kõigest kaudselt, olgu mingi kõigutamatult kindel vaimne aluspõhi, olgu religioon!

Arvutitega seob seda juttu universaalsus, arvuti kasutajal on nad kõik: teadus, kunst ja isegi religioon. Ajuti tundub juba, et kogu haridus saab seisneda ainult arvuti kasutamise oskuses. Milleks koormata end kõikvõimalike pisiväärtustega, kui need on arvutit kasutada oskajale iga hetk saadaval? Säärane hoiak levib paratamatult ja selle esinemist tõendab massimeedia. Suutluse tohutu kasv toob kaasa, et pisioskusi hakatakse eeldama kui endastmõistetavust ja nii ilmub ka ebakõlasid. Selles mõttes mõjus kõnekalt telesaade, millega tutvustati Saksamaal kiitust pälvinud kooliõpetajat. “Saab siis tänapäeval midagi teha ilma arvutita? ” küsis pedagoog muuhulgas. Hiljem aga kurtis ta laste halva lugemisoskuse üle ja rääkis, mida kõike on puuduse korvamiseks ette võetud. Lugemisoskus näib olevat küsimusi, mis püsib juba aastaid päevakorras.

See siiski kuulub pisiasjade hulka, mis mõjuvad eelkõige humoristlikult, sellal kui arvuti näol on tegemist vägagi tõsise ilminguga. Sellisena ta siis koos oma ebakõladega peaks väärima ka lähemat peatumist. Konkreetsemalt ennustada ei saa muidugi midagi, küll aga on meil võimalik pöörata tähelepanu elementaarseile, vankumatult kehtivatele tõsiasjadele. Saame näiteks selgitada, milles näha arvuti tähendust kõige üldisemas mõttes. Kõige üldisemalt märgib arvuti arvulis-loodusteadusliku mõtlemise võitu sõnalise vaimsuse üle. Aru ja arv kuuluvad eesti keeles ühte; niisiis tohiksime mõningase ümardamisega väita, et arukus on endale allutanud sõnalised uitlemised. Midagi suisa halba ei näi sellises võidus olevat. Küsida võiks ainult, kas teadmine masina vägevusest ei mõju viimati pärssivalt meie võimete arendamisele. Tegemist on küsimusega, mis eksitas juba druiide; nondele nimelt olevat tundunud, et kirjalike talletuste lubamise korral loobutakse mäletamisvõime arendamisest ja inimese vaimne suutlus käib alla.

Me teame, et druiidide tarkus ei leidnud kuigivõrd järgijaid. Kirjutatud kõne, olles kord ilmunud, valitseb maailma tänini. Täpselt samuti võib olla kindel selles, et arvutid mitte kuhugi ei kao; nad saavad ainult täiustuda. Me ei tea, missuguse täiuseastmeni jõutakse, ja see ei lase konkreetsemat laadi ettekuulutusi teha, kuid seda rohkem vääriksid meenutamist mõned üldisemat laadi tõsiasjad. Kõigepealt tuleks pidada meeles, et uusaja sümboolseid algusi väljendub F. Baconi tõdemuses: teadmine on jõud. Üleüldiselt tuntakse nendingut sellepärast, et tähises on tagantjärele ära tuntud üks uusaja võtmesõnu; eks ilmunud hiljem Newtoni mehhaaniline maailmapilt, milles JÕUD toimib kesksena. Lõpuks veel tõsiasi uusimast ajast: valdav osa praegusist teaduslikest saavutusist olevat alguse saanud uuringuist, mida viidi läbi kodumaa kaitsevõime, seega siis JÕU kasvatamise sihiga.

Oleks täiesti väär võtta ennist toodud juttu kõigil aegadel kehtinuna. Aristoteles on rääkinud meile kõigile omasest uudishimust, aga tal polnud mõtteski väita, et teadmishimu rahuldamine teeb meid tugevamaks. Ja kuni püsis tema seisukohtadel rajanev maailmapilt, jäi JÕUD muutumatult põlualuseks. Ametlik jälestus kuulus isegi rahale, kuna oli teada, et selle peibutused mõjuvad hukutavalt inimese nõndagi rikutud loomusele. Seda lepitamatum oldi kõigi mitteabstraktsete, see tähendab vahetult avalduvate jõudude suhtes. Loodusteadused ei saanud keskajal areneda juba sellepärast, et JÕU päritolu nähti esmajoones tumedana. Erinevus nõia ja alkeemiku vahel seisnes selles, et esimene käsutas JÕUDU vaimsemal, teine aga ainelisemal viisil. Muidugi oli alkeemikul võimalus kuulutada, et huvi Jumalalt pärinevate ainete vastu tuleb pidada kiiduväärseks, aga miskipärast jäädi seda laadi kuulutamistele kuni uusajani kurdiks. Oli kellelgi mingi ebatavalisem suutlus, siis see arvati tingimata pärinevaks Selle Maailma Vürstilt.

Uusaeg algab tolle Vürsti taandumisest tagaplaanile, jääb veel ainult maailm. Nõiaprotsessidest mööda vaadata muidugi ei tohi: keskaegne vaim ja uusaegne mõistuspärasus heitsid mõneks ajaks ühte ja tulemuseks kujunesid uusaja sündimisvalud. Kuid pärast nende möödumist pühenduti selle (Jumalalt pärineva) maailma tundmaõppimisele üha täielikumalt. JÕUD, mis varem oli käibinud teadmise, inimloomuse õilsaima osa vastandina, kuulutati teadmisega samaseks. Arvuti on loodusteadusliku arengu kroon; pidagem siis meeles, et ta ennekõike toimib JÕU kandjana.

Muidugi saab arvutist kätte ka teoloogilise sisuga tekste ja muud eksootikat, aga viimane on eelkõige selleks, et veenduksime masina suutluse lõputuses. Arvuti peafunktsiooniks jääb ikka JÕUDU kasvatavate teadmiste vahendamine. Mida teavitatum inimene on, seda hõlpsamini allutab ta endale vähem teavitatuid. Sotsiaalses plaanis see tähendab ebavõrdsuse võimendumist. Kellel on palju, sellele antakse juurde; kellel on vähe, sellelt võetakse viimane. Ennist öeldu peab paika ka avaramas plaanis. Konkurents muutub ägedamaks, viimases aga kuulub eelisseisund suuremale. Suurtesse sulandumisega tõstavad väikesed oma konkurentsivõimet.

On kolmaski tendents, mida peab tingimata arvestama: privaatsfääri ahenemine. Pole juhus, et juba praegu väärtustatakse nii kõrgelt konfidentsiaalsust. Aga täiel häälel hakatakse eraelu ülistama alles siis, kui meid kõiki on koos naha ja karvadega arvutisse pandud. Mõistagi ei puudu üleüldisel kontrollil ka meeldivused: ülerahvastuse oludes tuleb kasuks, kui teatakse koordinaate iga isiku kohta. Ühtaegu tõstaks täiuseni viidud kontroll meie kõlblust. Juba aastatuhandeid tagasi edendati täiustumishimulisi õppureid soovitusega: kujutle, et mingi täiuseni jõudnud mees, kes ise jääb nähtamatuks, sind lakkamatult jälgib. Ja sajandeid hiljem arvati, et selliseid soovitusi pole vaja: me ju nõndagi, tundus “usumeestele”, oleme lakkamatult jälgiva Jumala pilgu all. Aga see kõik piirdus kujutluslikkusega. Alles pärast seda, kui inimjumalikkus on meid seadnud arvuti pideva kontrolli alla, tuleb pettekujutlusist loobuda ja täiuslikult elama hakata.

Ehk aitab sellele täiustumisele kaasa ka suurim, mida digitaalne tulevik üldse võib tuua: robotistumine. Sõna kõlab ju ebameeldivuseni naljakalt ja seepärast oleks ehk parem rääkida inimese tehniseerumisest, kuid kuni õigema tähise ilmumiseni jäägem vana määratluse juurde ja mööngem rahustuse korras, et robotistumine pole muud kui inimese taandamine loodusteaduslikkusele: kõik mõõdetav jäetakse alles, mõõdetamatu aga kuulutatakse olematuks. Põhjus, miks me seda laadi kuulutamisi kaldume ikka veel udujutuna võtma, seisneb selles, et keel, sõnalise vaimsuse alus, on veel täielikult allutamata. Arvatakse, et tõlgid muutuvad ülearuseks umbes viiekümne aasta pärast. Kui see peaks vastama tõele ja kui tõlkimismasinad täiuseni jõuavad, siis järgnevalt tohiksime kujutleda, kuidas masin määrab kindlaks põhjendatud ja alusetud sõnad. Viimased teadagi kuuluvad kaotamisele; ja see ei tohiks raskusi valmistada, kuna me kujutlusega õigest ja valest keelest oleme juba ammu harjunud. Esimese ja otsustava sammu võib lugeda teostunuks, kui masina poolt normeeritud keel on õigeks tunnistatud ja omaks võetud; pärast seda saab veel järgneda ainult masinale lähendumine. Siin ilmneb inimese halenaljakas kurbloolus: inimene ütleb lahti Jumalast, et siis endale masin luua ja seda jumalaks pidada. Õnneks kuuluvad kõnealused võimalused määratlematusse saabuvikku. Pidagem alati meeles, et tuleviku digitaalsus tähendab ühtaegu virtuaalsust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht