Dissidentlus

Maria Kristiina Soomre

Veneetsia Castello linnaosa vasakdemokraatide ja kommunistide kontorid. 2007. Alessandro volpin

Kui kolmkümmend aastat tagasi oli maailm enamiku jaoks meist must-valge, raudse eesriidega piiratud ja valik seetõttu lihtne – võimalust valida peaaegu polnudki, viisteist aastat tagasi tundus paljudele, et langenud eesriided on paljastanud ainsa ja vankumatu tõe, et must on tegelikult valge ja vastupidi –, siis ajapikku, kirju kapitalismi varjus, on meisse üha sügavamaid juuri ajamas ebamugav teadmine, et ajalugu ja sellega seoses ka meie kultuuriteadvust mõjutav baasinfo on subjektiivne ja poliitiline, amorfne nähtus. Vajadus ajaloole näkku vaadata, arhiive pahupidi pöörata, tõdesid avastada ja paika panna on täienenud sooviga seniseid teadmisi kriitiliselt hinnata, asetada need taustsüsteemi ja jälgida info tõlkimise võimalust läbi eri filtrite.

Osa kirjeldatud protsessist on ka tänasest Kumus avatud näitus “Dissidentluse biennaal ‘77”. See väljapanek on esimene neljaosalisest sarjast “Arhiivid tõlkes”. Näituse lähtepunktiks on üks fakt, 1977. aastal Veneetsias kuu aega väldanud kultuurifestival, mis oli pühendatud Ida-Euroopa kultuurilisele dissidentlusele. Selle otsene side Eestiga piirdub küll biennaali kunstinäitusel “Uus kunst Nõukogude Liidust. Mitteametlik vaatenurk” eksponeeritud nelja Ülo Soosteri maaliga, kuid käsitletud teemad on kindlasti ka meie kontekstis olulised. Kolmekümne aasta tagune sündmus asetub näitusel nii ajaloolisse koordinaatteljestikku, kultuurilisse ja poliitilisse raami kui reaalsete mälestuste filtrisse.

Veneetsia biennaal on vähemalt kunstimaailmale väga oluline, vana ja väärikas institutsioon, mis ei ole küll kunagi põhjustanud revolutsioonilisi kunstimuutusi, on aga alati olnud keskne kaasaegse kunsti rahvusvaheline foorum. Vähesed teadvustavad aga, et tegemist on tegelikult sama organisatsiooniga, mis korraldab näiteks ka meile tänavu nii tähendusrikkaks saanud Veneetsia filmifestivali. Kujutavale kunstile, filmile, muusikale ja teatrile lisaks on biennaali tegevusalade sekka aja jooksul tulnud veel tants ja arhitektuur, kuid kolmkümmend aastat tagasi olid just esimesena nimetatud valdkonnad “Dissidentluse biennaali” programmi kandvad lülid. Neile lisandusid veel ühiskonnateadlaste, ajaloolaste, kirjandusuurijate, reaalteadlaste ja usuinimeste korraldatud teoreetilised sektsioonid.

Nendele, kes tunnevad 1970ndate rahvusvahelist olustikku paremini, ei tule sellise sündmuse toimumine ilmselt liigse üllatusena – oli ju idabloki teisitimõtlejate ja inimõiguste küsimus eriti 1975. aasta Helsingi lepete järgses õhustikus Ida-Lääne suhete üks peateema. Kitsalt kunstist rääkides: mitteametliku nõukogude kunsti näitusi läänes, tegelikult juba 1960ndate keskpaigast saadik, ei jõua üles lugedagi, meenutagem kas või meie kohalike klassikute esinemisi välismaal, alates legendaarsetest posti teel saadetud graafilistest lehtedest kuni ametliku osalemiseni ülevaatenäitustel. 1970ndate teine pool seoses massilise emigratsiooniga ja põrandaaluse kunsti brändistamisega oli näitusetegevuselt eriti tihe. Miks siis üldse pöörata tähelepanu sellele ühele, kultuuriloos täiesti unustatud sündmusele?

Esiteks muidugi just seetõttu, et sellest biennaalist teatakse väljaspool Itaaliat üsna vähe, info on jäänud itaaliakeelsesse kultuuriruumi pidama (ja sealgi kitsa erialaringiga piirdunud). Niisiis, fakt vajab teadvustamist. Teiseks, “Dissidentluse biennaal” ja sellele eelnenud teised poliitilised näitused, näiteks 1975. aasta “Vabadus Tšiilile!” kajastavad Veneetsia biennaali ajaloo üht aktiivsemat etappi, mil institutsioon tegi läbi suuri muutusi. Nimetatud sündmused ei olnud nimelt “biennaalid” traditsioonilises mõttes: rahvuspaviljonide, avatud programmide ja muu selletaolisega. Nii “Dissidentluse biennaal” kui teised sellised üritused 1970ndate keskel olid sotsiaalse alatooniga temaatilised kuraatoriprojektid kunstibiennaalide vaheaastatel. Seega on üritusel oma ajalooline roll. Kolmandaks, oma totaalsuses (analüüsiti temaatiliste konverentside, näituste, kontsertide ja filmiprogrammi kaudu kindlasti väga suur osa mitteametlikuna käsitletavast idabloki, põhiliselt nõukogude ja Tšehhoslovakkia kultuurist) on see üritus väga kõnekas näide külma sõja aegsest Lääne huvist (või kohati ka huvitusest) raudse eesriide taga toimuva vastu. See sündmus peegeldab oma aega: enamgi veel kui külma sõja aegseid Ida-Lääne pingeid, illustreerib see Itaalia sisepoliitilisi võimusuhteid. Kui palju me seda aega aga tegelikult tunneme, kui vaatenurka vahetada ja kohalike lugude kõrval ka üle läänepiiri piiluda?

Mõistmaks Veneetsias toimunud dissi­dentluse biennaali, peame pisutki tundma Itaalia poliitilist ajalugu: probleeme vasak-paremteljel, rahutute seitsmekümnendate tausta. Nagu tõdes biennaali kunstinäitust arvustanud Ameerika Ühendriikide kriitik: “See, et 1977. aasta biennaali ettevõtmised koondatakse poliitilise agenda alla, on ootuspärane riigis, kus rohigi ei kasva, ilma et selle poliitilist tähendust luubi alla ei võetaks.” Sama loomulik oli muidugi ka see, et sotsialismileer Nõukogude Liidu juhtimisel biennaali ettevõtmisi boikoteeris ja aktiivset vastupropagandat tegi. Niisiis – mitte poliitiline kultuur (mõeldes näiteks nonkonformistliku kunsti valdavale programmilisele apoliitilisusele), küll aga kultuur kui poliitika.

Dissidentlus oli loomulikult üdini provokatiivne teemapüstitus, seda muidugi teadliku poliitilise programmina. Mitmed biennaalist osavõtnud – nii lääne intellektuaalid kui idablokist emigreerunud teisitimõtlejad – arutlesid aga ürituse käigus tuliselt selle mõiste olemuse ja paikapidavuse üle kultuuri kontekstis. Tõdeti, et probleemid on tihti palju keerulisemad kui sõna- ja mõttevabaduse piiramine, teisitimõtlejate seas on palju väga erinevate tõekspidamistega isiksusi, ühisjooni pelgalt vastandumise tõttu totalitaarsele režiimile on raske välja tuua. On ju selge, et skemaatilist must-valget maailmapilti nõukogudeaegsetest teisitimõtlejatest ja režiimile vastandujatest rääkides rakendada ei saa – valik oli mõnes mõttes palju keerulisem ja strateegia mitmepalgelisem, eriti kultuurivaldkonnas tegutsejate puhul. Nagu rõhutati ka Veneetsias: dissidentlust ei peaks käsitlema kui üksnes poliitilist positsiooni, eelkõige on see moraalne valik. Ehk siis – ei ole mõtet luua “riigikukutajate hierarhiaid”, rääkida dissidentlusest hinnangulise kriteeriumina, analüüsimata nende valiku konteksti.

Täna on aga oluline seda temaatikat taas teadvustada, sest iseenesest ei olegi maailm meie ümber ju nii palju muutunud, kui sooviksime. Teisitimõtlemist tundub kohati raske tolereerida ka näiliselt vaba demokraatia tingimustes. Kultuuri roll poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes, ning seda aktiivse agendina, mitte niivõrd tavapärase sõprussidemete sillutajana, võiks ärevate aegade kätte jõudes ehk taas au sisse tõusta. Poliitika võib küll olla räpane mäng ja kõrvaltvaataja positsioon tunduda üllam, aga seegi on moraalne valik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming