Distantsi paatos

Ilmar Vene

Kuidas saada iseseisvamaks autori suhtes, kelle kõik laused, vaimuhaige pomisemised kaasa arvatud, on kullakaaluga arvele võetud?

Pikaldane eellugu on tulnud raamatule kasuks; peaaegu tahaks öelda, et küsitavusi tõstatab selles eestikeelses, vaatlusele tulevas üllitises ainult üliinimlike võimetega autor Friedrich Nietzsche. Kõikvõimalikke täiendusi saaks muidugi teha ka käesoleval juhul. Mispärast on “sotsialistide-rämps” (Socialisten-Gesindel) tõlgitud “sotsialistlikuks inimrämpsuks”? Ilmselt sellepärast, et viimane variant kõlab niiöelda suupärasemalt; tõlkija, sarnaselt meie kõigiga, näib olevat arvanud, et ebaloomulikud liitsõnad ja  sidekriipsulised moodustised peaksid käiku minema alles viimases järjekorras. “Sotsialistlikud maailmasüsteemid” ja muud tobedused on ju vahepeal olnud, aga meil pole alust karta, et tõsimeelne lugeja need Nietzsche aega üle kannaks; ta teab, et tollal käibis “sotsialism” ebamäärase üldnimena. Üheksateistkümnenda sajandi algupoole kõneldi veel “sän-simonistidest” ja erandjuhtudel isegi “uuskristlastest” (Saint-Simoni sotsialistlik programmteos kandis pealkirja – väga täpset pealkirja! – “Uus ristiusk”), sajandi teisel poolel ilmus “Kommunistide Liit” ja lõpliku, tänini käibiva nimekujuna, läksid käiku “sotsiaaldemokraadid”. Nietzsche sellest onomatoloogilisest mitmekesisusest ei hoolinud; tema silmis olid kõik nood rühmitused kristluse sünnitis ning sellisena põlastusväärseim kõigest põlatavast.

Seda laadi täiendusi leiduks ka kommenteeriva osa hindamisel. Juba esimest märkust lugedes saaksime lisada, et zoroastrismile omistatav vanus (ca kakskümmend viis sajandit) on viimasel ajal tublisti juurde võtnud. Aga kellel oleks sellistest tarkustest kasu? Sest kuidas sajandite arvuga ka manipuleerida – meie enam-vähem täielik teadmatus selles küsimuses jääb ikka ühesuguseks.

 

Mispärast on Nietzsche kujunenud nii kõmuliseks

Arvustavamal toonil tohib ehk rääkida ainult tegijate pinguldatud respektist, iseseisvuse vähesusest, kuigi läbinisti arusaadav peaks olema ka see viimasena mainitu. Kuidas saada iseseisvamaks autori suhtes, kelle kõik laused, vaimuhaige pomisemised kaasa arvatud, on kullakaaluga arvele võetud? Sellest siis vaoshoitus ja ettevaatus; Jaanus Sooväli on küll rääkinud Nietzsche vahekorrast kristlusega, kuid selle vahekorra üldistatuma tõlgendamiseni ei jõuta. Aga alles viimseni viidud üldistus laseks meil mõista, mispärast on Nietzsche maine mõtlejana kujunenud nii kõmuliseks; saaksime näiteks aru, miks ta Nõukogude Liidus pidi omandama peaaegu ainulise seisundi. Kas antikristlus siis polnud Nõukogude Liidus ametlik ideoloogia? Olnuks Nietzsche tõeline antikristlane, siis ta ju sobinuks ideoloogiliste autoriteetide hulka. Kuid just selle antikristlusega on väga isevärki lood; Thomas Mann koguni arvas, et mingist vastasseisust selle sõna tavapärases tähenduses ei saa kõnealusel juhul üldse rääkida. Tema seisukoht oli: “Meeleheitele viidud inimese julmusega ei rääkinud Nietzsche mitte ainult kristlusest vaid ka muudest nähtustest, mis talle tundusid austusväärseina, nt Richard Wagnerist, muusikast üldse ja moraalist”¹. Nietzsche seostamist kristluse ja religiooniga on pidanud kohaseks teisedki autorid. Jacob Burckhardt, kellele on adresseeritud Nietzsche viimane kiri ja kes selle kirjaga käes läks Franz Overbecki poole, et too haige Nietzsche Itaaliast “ära tooks”, arvas juba kümmekond aastat enne kõnealuse kirja saamist: Apostel oli Nietzsche juba siin (s. t Baseli ülikoolis) töötamise ajal, aga nüüd on ta end jüngriteta messiaks ülendanud. See näiliselt vähepakkuv hinnang muutub palju sisukamaks, kui lugemisel teha mõtteline täiendus: kõrgemat inimtüüpi jutlustav apostel on Nietzsche olnud algusest peale, aga sealtpeale, kui ta Zarathustrana hakkas inimkonna arengule uut suunda andma, tohib temas juba messiat näha. A. Gide’il polnud Nietzschega vahetuid kokkupuuteid, kuid hoolika lugejana jõudis temagi kokkuvõtteni: “Nietzsche oli Kristusele kiivas, kiivas kuni hulluseni. /—/ Ta kirjutab “Antikristuse” ja oma viimases teoses “Ecce homo” esineb ta võiduka rivaalina, kes on Kristuse õpetuse asendanud oma õpetusega”².

Sellised kokkuvõtted pole ehk väga selgepiirilised, kuid suuremat selgust, kui tegemist on Nietzsche formaadis prohvetiga, me tõenäoliselt ei saavutagi. Selles aga, et ta oli pigem prohvet kui mõtleja, ei maksa kahelda. Tõelise prohvetina ta lausa pelgas mõtlemist; on ju igal tõelisel kuulutajal kindlapiiriline sõnum, mida mõistuspärane lähenemine saab ainult hägustada. Öeldu paikapidavust peaks kinnitama ka käesolev raamat. Oletame, et Nietzschel on õigus: olgu demokraatia ning seda võrsutanud kristlus tõepoolest kõige-kõige jubedamad asjad maailmas. Kuidas peaks mõistuspärasust hindav mõtleja sellele äratundmisele reageerima? Loomulikult huvitub ta otsekohe maadest, mida ristiusk pole oma hukatusliku mõjuga rikkunud; tohib ju eeldada, et sealne rikkumatus pakub tõendeid, mis veenavad kristluse hukatuslikkuses. Aga just seda pole Nietzschel mõtteski; kõigest vihjamisi antakse mõista, et tulevik kuuluvat riikidele, kus seisuslikud vahed olevat kuuldavasti veel õige teravad (nt Jaapan või Venemaa), ja sellega autori huvi kristlusest rüvetamata maailma vastu piirdub.

Niisama vaistlikult hoidub Nietzsche oma sõnumi positiivse poole arendamisest; saame vaid kuulda, et autori eriline poolehoid kuulub isiksustele nagu Julius Caesar või Napoleon, kuid rääkida oma lemmikuist lähemalt ta ei kavatse. Ja muidugi tuleb see talle kasuks. Sest mõtelgem korraks: kas ei lähtu Julius Caesarist viimati tsesarism, s.t antiikne demokraatia? Ja kes oleks demokraatia võidukäiku edendanud rohkem Napoleonist? Tuleks seega tõdeda, et just nood, kel enim sarnasust üliinimesega, on demokraatia katku levitanud kõige tõhusamalt.

Erilise teravusega hakkab preesterlik ühekülgsus silma käesolevas raamatus. Jutud Pauluse nägemuse osatähtsusest ja usust sealpoolsusse (s.t asjad, mis apostli elu tervenisti täitsid) lükkab Nietzsche tagasi juba lävelt. Kehtima jääb ainult üks: Nietzsche õpetab õiget võimutahet, Paulus aga õpetas õige võimutahte vastandit; niisiis – häda Paulusele!

Aga kui Nietzsche tegelik sõnum oli tõepoolest nii kitsuke ja muutumatu, siis mida arvata hõlmamatust mitmekesisusest, milleni on jõudnud prohveti tõlgendajad? Põhjus avaldub antud juhul kaheselt. Esimesena tuleb arvesse, et Nietzsche sai oma sõnumist teadlikuks alles järk-järgult. Pikaldase selginemise esimeseks silmahakkavaks väljenduseks kujuneb gümnasist Nietzsche huvi Theognise (aristokraatia ülistaja ning pööbli põlgaja) vastu. Täheldagem sedagi, et Theognis kuulub kreeka kirjanduse arhailisse, s.t mandumisest veel puutumata perioodi. Kultuur, mida kujundas määravalt “kõrgem inimtüüp” (Nietzsche sõnumi koondtähis), algas Homerosest ja tipnes Aischyloses; Sokrates oma mõistusliku ühekülgsusega juhatab sisse mandumise, kuulutades niimoodi ette kristluse tulevast ülemvalitsust. Kogu selle allakäigu vastu suundubki Nietzsche paljastav tegevus; juba “Tragöödia sünnis” antakse teada: XIX sajandi tõelus saab mõjuda ainult masendavalt, aga õnneks kuulub sellesse aega ka Richard Wagner, kes ehk suudab meid taas lähendada ajastule, millele Aischylos andis lõpetava sära. Muidugi ajas seda laadi klassikaline filoloogia kõik lugejad hämmingusse ja siitpeale sai Nietzsche teadlikuks oma “ajakohatusest”. Veelgi hiljem aga, pärast Zarathustra nägemuslikku ilmumist, hakkas ta täie selgusega nägema oma sõnumit tervikuna, toda, mille tuntuima tähisena käibib “üliinimene”.

Nietzsche tahtis olla vähemuse filosoof

Paraku ei ole see sõnum (nüüd tuleb eelmainitud kahese põhjuse teine pool) mõistuspäraselt väljendatav. Hoopis mõistetavamalt mõjub üldkujutlus, mille Marx oli XIX sajandi eurooplastele selgeks teinud ja mida me kõik tänini üksmeelselt jagame: “klasside” ilmumise aegadel on ettevõtlik vähemus valdava osa rikkusist  endile kiskunud, et siis hiljem ilmajäänud enamust tugevama õigusega valitseda. Nietzsche seevastu tahtis olla vähemuse filosoof, tema meelest pidi õigus alati olema vähemusel. Mispärast on Pilatus Uues Testamendis ainus austusväärne figuur? Kõik määrab juba see, et ta esindab Rooma kõrgkihti. Isegi tölnerid ja variserid, saame raamatust teada, peaksid mingil määral lugupidamist väärima. Kuidas saaks üldse teisiti olla, kui neid Uues Testamendis, pööbellikkuse ja enamluse käsiraamatus, halvustatakse?

Aga missugusena kujutleda üldisimat kokkuvõtet, kui kiitus “kõrgemale inimtüübile” avardada sotsiaalseks? Kas ei tuleks viimati möönda, et orjade hiigelmass on suursuguste orjapidajate õblukest pealiskihti alati ahistanud? Seda laadi otseütlemistest pole Nietzsche arutlusis hõngugi; vihjed vähemuse õilsusele ja traagilisele elujaatusele korduvad lõputult, kuid viimseni minev üldistus jääb tegemata.

Ometi piisas täielikult ka neist vihjetest. Isegi Nõukogude Liidu ideoloogid said aru õigesti: Nietzsche, erinevalt meist kõigist, on Marxi antipood; tema kujutluses pole inimkonna ajaloo vältel kannatanud mitte laiad hulgad, vaid hoopis “suursuguste” kõrgkihtide esindajad. Nietzsche oli mõtleja, kelle tundmisviis vastandub enamuse omale, ning sellisena jääb ta alati “ajakohatuks”.

Küllap tohib selles näha ka põhjust, miks Nietzsche õpetuse tuumast üldse ei hoolita. Küll aga tunnistatakse üksmeelselt tema sõnumi ehedust, mis ju tõesti on leidnud väljenduse igal tema leheküljel. Polnuks see nõnda, siis ta poleks eales saanud rääkida “distantsi paatosest”, sellest, mis võtab tema õpetuse kokku kõige lakoonilisemalt: alguses oli ebavõrdsus. Meil teadagi läheb veidi aega, enne kui seda võõrsõnalist paatost tunda suudame, sellal kui tema täitis tolle paatosega kõik oma elupäevad. Kuni distants oli muutunud jäägituks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming