Donald Trump ja poliitika tagasitulek

ARO VELMET

Kai Kaljo. One Way to See America, 1998.

Kai Kaljo. One Way to See America, 1998.

I

Mõne aja eest diagnoosis Marek Tamm Memokraadis Eesti poliitilist olukorda kui „poliitikast väljumise poliitikat“.1 Selle määratlusega tähistas Tamm võimuerakondade „sihikindlat (võimalik, et ositi ebateadlikku) tegevust erinevate eluvaldkondade depolitiseerimisel“. Poliitilisi otsuseid ei arutatud enam kui eetilist, ideoloogilist või väärtuspõhist valikut, vaid kui administratiiv-tehnilisi samme, mida juhivad eksperdid, Exceli tabel või julgeolekukaalutlused. Selliseid küsimused nagu õpetajate palga suurus, integratsioonimehhanismid või tervishoiu rahastamine ei olnud enam maailmavaatelise debati teemad, vaid paratamatus. Õpetajate palk on niisugune nagu on, sest et rohkemaks pole raha. Tervishoid nõuab „efektiivsemat majandamist“, justkui oleks olemas üheselt defineeritav objektiivne arusaam „efektiivsusest“. Immigratsioonipoliitika jõujooned seavad paika ELi otsused, mitte kohapeal läbi vaieldud ühised väärtused.

Nagu Tamm oma artiklis ka mainis, pole tegu kaugeltki ainult Eesti nähtusega. Avalikku elu (eriti majanduse ja ühiskonna küsimusi) on lääneriikides ja USAs depolitiseeritud juba aastakümneid. Selle juured ulatuvad sõjajärgsetesse külma sõja aastatesse, mil see avaldus põhiliselt „kõikide teemade julgeolekustamises“ ja võimestas anglofoonses maailmas mänguteoreetikuid, tuumasõjastrateege ja teisi sõdalasi. Depolitiseerimine puhkes tõeliselt õitsele 1990ndatel, kui idabloki lagunemine tekitas tunde, et poliitilist alternatiivi turumajanduslikule liberaalsele demokraatiale pole olemas („ajaloo lõpp“). See omakorda andis lääneriikides võimu juurde majandusharidusega ekspertidele, kes olid turufundamentalismi juurutamist Kolmanda Maailma riikide restruktureerimisel juba mõned aastakümned harjutanud. Kolmandaks delegeeriti üha rohkem poliitikainstrumente rahvusvahelistele organisatsioonidele: kaubanduspoliitikat hakkasid määrama WTO reeglid, kahepoolsed lepingud ja rahvusvahelised arbitraažikohtud, fiskaalpoliitika anti eurotsooni loomisega suuresti üle ELile jne. Selles laines toimis ka Eesti poliitika, eriti kriisiaastatel, kui poliitilisi valikuid välditi ühtmoodi kõigi eelarvet kärpides ning tööturureforme majandusliku paratamatusena näidates.

Tulemuseks oli uus konsensus, kus peavooluparteid nagistasid siin-seal ühe või teise toetusemäära kallal, aga põhimõttelistes valikutes olid „kolmanda tee“ sotsiaaldemokraadid ja paremtsentristlikud parteid kõikjal läänes enam-vähem ühel meelel. Eesti laiapõhjalised koalitsioonid peegeldavad seda trendi, Märt Väljataga on toonaste Eesti sotsiaaldemokraatide strateegiat nimetanud katseks seista heade kommete eest ja „muuta radikaalselt turule orienteeritud poliitikat inimnäolisemaks“.2 Põhimõttelisemate erinevuste ilmnedes läks üldiselt nii, nagu läks Ivari Padari juhitud sotsidega kriisi ajal, ikka põhjendusega, et asjade seis nõuab teistsugust majanduspoliitikat. Hea näide reformismist „poliitika lõpu“ ajastul on Ühendriikide tervishoiureform (nn Obamacare), mis seisnes läbipaistmatule erakindlustussüsteemile subsiidiumide ja kindlustusbörside süsteemi otsa keevitamises, muutmata halvasti toimivat süsteemi struktuurselt. Reformi arhitektid põhjendasid seda kompromisslahendust „realismiga“: tegemist on parimate ekspertide välja töötatud lahendusega, mis antud olukorras võimalik. Selline oli siis demokraatide suur võit. Kontrastiks: 1960ndatel Lyndon B. Johnsoni läbi viidud nn suure ühiskonna (Great Society) reformid sünnitasid põhimõtteliselt teistsugusel, avalik-solidaarsel printsiibil tegutseva kindlustussüsteemi Medicare, mille kaudu saavad arstiabi USA pensionärid. Lähtuvalt ideoloogiast võib vaielda, kas Medicare oli hea reform, aga fakt on see, et tegemist oli süsteemi muutva poliitilise valikuga, mida põhjendati väärtustega, mitte „tegelike võimalustega“. Obamacare oli reform, mis loodi reaalsuse alusel, Medicare jaoks loodi uus reaalsus.

II

2016. aasta läheb ilmselt ajalukku kui depolitiseerimise kõrghetk ja lõpu algus. Michael Gove’i nüüdseks prohvetlikuks osutunud Brexiti-eelset hüüatust „rahval on ekspertidest kõrini“ võib põhjusega tõlgendada kui hirmuäratavat ja ohtlikku stiilinäidet „tõejärgsest“ maailmast, kus võib ka reaalsusega täielikult kokkupuute kaotanud argumente käsitleda legitiimsetena. Ent seda teesi võib vaadelda ka kui meeldetuletust, et ekspertide ülesanne on kirjeldada võimalikke valikuvariante, valiku tegemine peaks aga jääma poliitika meelevalda. Järgnevalt kirjeldan, kuidas tõusis USA presidendikampaanias esile üks „poliitikajärgse poliitika“ ohtlikumaid väljendusi, mida võiks nimetada poliitika kaubastamiseks, miks see võis maksta Clintonile valimised ning miks liberaalid ja progressiivsed jõud peavad Trumpi ajastul otsustavalt klassikalise poliitika ühisellu tagasi tooma.

Mida kujutab endast poliitika kaubastamine? See nähtus on viimastel aastatel poliitikas aina süvenenud: kodanikke ei käsitleta mitte dialoogipartnerite, vaid tarbijatena, kellel on selgelt defineeritud ja suhteliselt muutumatu valimiseelistus. Sellest loogikast lähtuvalt on parteide ülesanne pakkuda valijate eelistustele vastavaid lahendusi, mitte ehitada koalitsioone, kus valijate probleemid koondataks maailmavaateliseks võitluseks. Kui klassikaliselt on ideoloogiatöö ülesanne olnud näidata valijatele, et nende probleemid (näiteks tööpuudus) on ühtlasi ühiskonna probleemid, millele leiab maailmavaatelise lahenduse (näiteks ettevõtlusvabaduse suurendamine või tootmisvahendite ümberjaotamine), siis poliitikajärgses maailmas käsitlevad parteid valijat üha sagedamini kui šoppajat, kellele tuleb maha müüa talle sobiv toode (näiteks natuke suurem lastetoetus või kartulid ja kasehalud). Teistpidi väljendudes võiks poliitika eesmärk olla veenda valijat, et „teistsugune maailm on võimalik“, kuid poliitikajärgses maailmas müüakse talle arusaama, et „praegune olukord on tegelikult täpselt see, mida ma tahtsin“.

USA demokraatliku partei viimaste presidendivalimiste kampaania on poliitikajärgse kampaania klassikaline näide. Põhiline etteheide Hillary Clintonile tema enda vasaktiivalt on, et ta ei suutnud sõnastada selget ja usutavat ideoloogilist visiooni valijatele, kellel on ilmselgelt praegusest maailmast lõplikult kõrini. Sama järelduseni võis jõuda ka valijaküsitluste alusel, kus Clintonile heideti lisaks skandaalidele ette „sama vana Washingtoni jama“ pakkumist. Valimiste ajal oli vägagi populaarne Clintoni poliitikat kirjeldav Barack Obama 2008. aasta kampaanialoosungi „muutus, millesse võib uskuda“ paroodia: „sammsammuline muutus, millesse võib uskuda, kui arvesse võtta olemasoleva süsteemi piiranguid, poliitilist reaalsust ja üldist fiskaalolukorda“. See strateegia peaks Eesti valijatelegi tuttav olema, mäluvärskendamiseks tasub vaid korraks sosistada sõna „peenhäälestamine“.

Clinton pakkus välja hulga spetsiifilistele valijagruppidele suunatud lubadusi: tasuta kolledž vaesematele tudengitele, vanemapuhkus lastega peredele, relvakasutuse piiramine äärelinnade valgete naiste rõõmuks, immigratsioonireform latiinodest valijatele jne. Siin aga ilmnesid probleemid. Esiteks oli paljudel valijatel raske sobitada Clintoni uusi lubadusi tema varasemate seisukohavõttudega. Afroameeriklastel oli keeruline tõsiselt võtta poliitikut, kes avaldas küll toetust politseivägivalla ohvriks langenud mustanahaliste emadele, ent oli kaitsnud 1990ndatel oma abikaasa Bill Clintoni karistusõiguse reformi, mis põhjustas alusetult palju kahju just nimelt mustanahalistele kogukondadele.3 Majanduslikus kitsikuses tudengitel oli raske sobitada Clintoni lubadusi tema pikaajaliste Wall Streeti sidemetega. Vabakaubanduslepingute vastased ei uskunud, et Clinton oli oma vastuseisus Vaikse ookeani kaubandusleppele (TPP) siiras, kuna oli enne valimiskampaania algust seda jõuliselt toetanud. Teisisõnu ei nähtud Clintoni lubaduste taga selget maailmavaatelist veendumust, vaid pigem laveerimist, oskust pakkuda valijatele piisavalt palju küpsiseid, et võita nende hääl, seejuures aga põhimõttelised, süsteemsed poliitilised valikud „realismile“ viidates päevakorrast maha võtta. See kõigile-midagi-strateegia on toonud tsentriparteidele valimisvõidu aastakümneid. Meenutagem uusleiboriste Suurbritannias või Reformierakonda Eestis: 2000ndate keskpaigaks oli võimatu sõnastada, mida on esimeses sotsiaaldemokraatlikku või teises klassikaliselt liberaalset. Kuni see süsteem suurema osa valijaskonna puhul enam-vähem töötas, võis kaubastatud poliitikaga üsna kaugele ratsutada. Brexit ja Trumpi võit näitasid, et see pidu on nüüd läbi.

III

Kaubastatud poliitika teine oht väljendub avaliku arvamuse uuringute fetišeerimises. Eelmise aasta novembris esitas Harvardi ajaloolane ja New Yorkeri ajakirjanik Jill Lepore artiklis „Poliitika ja uus masinavärk“ provokatiivse küsimuse: „Gallupid muutusid prestiižseks, kuna väideti, et arvamusküsitlused tulevad demokraatiale kasuks. Aga mis siis, kui need tulevad sellele kahjuks?“4 Kuigi arvamusküsitluste korraldajate sõnul on tegemist neutraalse avaliku arvamuse peegeldamisega (omamoodi ekspertiisiga), on arvamusküsitlustel poliitika kaubastamist võimendav efekt ja need võivad kahjustada demokraatlikku dialoogi.

Esiteks elame me ajal, kui arvamusküsitluste valimisse ei satu mitte juhuslikud inimesed, vaid proportsionaalselt sagedamini need, kes on poliitikast huvitatud, käivad valimas ja loevad ajalehti. Lepore näitab oma artiklis, et kui 1980ndatel vastas küsitlejate kõnedele iga teine valija, siis praegu vastab vähem kui iga kümnes. Mittevastajate hulgas on aga rohkem poliitikast võõrandunuid, kellel on avalikust arvamusest niikuinii suva. Selle tulemusena jäävad suure osa inimeste eelistused avalikus arutelus lihtsalt kajastamata. Demokraatia korral peab aga tegelema kõigi kodanikega, mitte ainult nendega, kes käivad valimas. Vastasel korral … ütleme lihtsalt, et pole juhus, et Trumpi toetajate hulgas oli palju esmakordselt valinuid.5 Mõni ime, et arvamusküsitluste tulemused üldse paika ei pidanud.

Teiseks motiveerivad arvamusküsitlused käsitlema valijaid kui ostlejaid, kelle eelistused on paigas, muutumatud ja isegi demograafiliselt ennustatavad. Kui mingi demograafiline grupp on pandud paika kui x partei valija, eeldavad parteijuhid, et tegemist on fikseeritud eelistusega. See on ka Eestis tuttav fenomen: juba aastakümneid on kehtinud eeldus, et venekeelsed valijad toetavad Keskerakonda, mistõttu pole ülejäänud suured parteid vaevunud poliitikategemisel mitte-eestlaste huvidega arvestama. Samamoodi on USAs demokraadid arvestanud aastaid mustanahaliste, latiinode ja kõrgharidusega naiste toetusega ning keskendunud nende valimiskastide juurde saamisega. Parteid üritavad pakkuda väikesele hulgale valijatele seda, mida nad uuringute põhjal justkui tahavad, selle asemel et üritada luua uusi koalitsioone, kelle tahe formeerub poliitilise protsessi käigus. Ühedimensiooniliselt käsitlevad valijaid Eestis ja mujal ka need kommentaatorid, kes väidavad, taas arvamusküsitlustele toetudes, et Trumpi võit oli „valge mehe vastuhakk“ segatualettide, feminismi ja rassilise võrdsuse vastu, justkui oleks töölisklassi mehe rassism loodusseadus, mida ei väära ei hea ega kurjaga. Ometi oli 25% mustanahalise, geiõigusi toetava Barack Obama valijatest sellestsamast valgest töölisklassist.6 Ülemäärane arvamusküsitlustele toetumine sunnib poliitikuid pidevalt tarbijasignaalidele reageerima ja aktiivsete valijate väärtusi kinnitama. Tegelikult peaks poliitikategemine tähendama arutelu, mille käigus need ühised väärtused luuakse.

Trump ja Brexit lõid selle poliitikajärgse poliitika kildudeks. Nad näitasid, mis on võimalik, kui pakkuda arvamusküsitlusi eirates valijatele välja ideoloogiliselt selge, süsteemne muutus. Paraku pole Nigel Farage’i ja Donald Trumpi maailmavaatelised plaanid üksnes minu väärtusmaailma seisukohalt vastumeelsed, need on kohati ka täiesti ebademokraatlikud. (Lühidalt: pole keeruline kujutada ette ühiskonda, kus valitsevad radikaalselt egalitaarsed omandisuhted või kus tervishoid on täielikult erakätes, ent kus sellest hoolimata austatakse demokraatlikke norme, indiviidi autonoomiat ja võrdseid õiguseid. On aga raske ette kujutada, kuidas saaks ühiskonda, kus tapetakse terroristide sugulasi või diskrimineeritakse inimgruppe nende usutunnistuse põhjal, nimetada demokraatlikuks ja indiviidi õigusi austavaks.7) Ent peale rassismi, misogüünia ja ksenofoobia tegid Trump ja kompanii salongikõlbulikuks ka varemalt suletud debatid sotsiaalpoliitika, majanduspoliitika, kaubanduspoliitika ja muu selletaolise üle. Need küsimused, nagu näha, kõnetasid suurt osa valijaskonnast väga jõuliselt – asjaolu, mis ei üllatanud ilmselt Thomas Pikettyd jt ebavõrdsust uurivaid teadlasi põrmugi. Veelgi enam, Trump jt näitasid, et küsimused, mis tundusid alles aasta tagasi täiesti jaburad (Mehhiko piirile müüri ehitamine! Põhja-Ameerika vabakaubandusleppe tükkideks rebimine!), võivad äkitselt mobiliseerida rahvamasse. Teisisõnu: nad näitasid, kuidas valijaid kuulata, neid ümber veenda ja uues suunas mobiliseerida. See kõik võib tunduda küll meetilgana tõrvapotis, ent kui hästi läheb, motiveerib see läänemaailma „valgeid jõude“ järgmistel aastatel oma poliitikastrateegiat ümber mõtlema.

IV

Selles loos peitub ka teine õppetund meile kõigile, kes me suures poliitikas iga päev kaasa ei löö. Poliitika ei tule avalikku ellu tagasi iseenesest, see tuleb jõuga päevavalgusse tõmmata. Trumpi võidu järelkajas on kosta ka hääli, kes kutsuvad üles „mitte üle reageerima“, vaid „ootama ja vaatama“.8 Eestis on kirjutanud Edward Lucas, kui oluline on, et „kaotajad näitaksid üles suuremeelsust ja tsiviliseeritust“. Iivi Masso rahustab Postimehes: „kaheparteisüsteem, võimude lahusus, tugev õigussüsteem ja põhiseaduse püha staatus tagavad […], et üks juht ei saa [USAs] liberaalse demokraatia alustalasid nii lihtsalt kõigutada“.9 President Ilves kirjutab Foreign Policys, et „Eurooplased peavad hingama sügavalt, rahulikult välja“ ja mitte võtma Trumpi kampaanialubadusi tõsiselt, kuna riikidevahelised kokkulepped peavad tugevamini kui ühe tegelase suupruukimine.10

Need väited peegeldavad arusaama, et süsteem on tugevam kui poliitika, et institutsioonid on tugevamad kui inimesed, kes neid täidavad, ning et väljaspool valimisi pole kodanikel kaasarääkimiseks asja. Kõik need veendumused on ekslikud. Euroopa Liidu lepped tundusid kaljukindlad selle hetkeni, kui need Ühendkuningriigi referendumil kõrvale heideti. Põhiseaduse püha staatus ei takistanud Bushi administratsioonil viia läbi massiluureoperatsioone ega piinata sõjavange, miks peaks see takistama Trumpil toomast tagasi waterboarding’ut „ja palju hullematki“?11 Kui kodanikud on rahulolematud ja mõni kandidaat pakub neile paeluva lahenduse, siis võidakse institutsioonid ühe valimisõhtuga ümber kujundada. See ei ole demokraatia viga, see on demokraatia tugevus. See on mehhanism, mis tagab demokraatia paindlikkuse ja kohanemisvõime. Kui aga poliitiline mänguväli antakse täies mahus kätte demagoogidele ja autokraatidele, siis pole ka mõtet imestada, et võimule saavad demagoogid ja autokraadid.

Tahaks loota, et poliitilisele eliidile on Brexit ja Trumpi võit piisav raputus mõistmaks, et kaubastatud poliitika asemel on vaja pakkuda tõelist ideoloogiliselt põhjendatud alternatiivi, et retoorikal ja mobiliseerimisel on tõeline jõud, et ei saa loota institutsioonidele, kes kaitsevad üksinda liberaalset demokraatiat Trumpide vastu. Eelnevalt tsiteeritud valimisjärgsed kommentaarid ei ole aga just lootustandvad. Midagi pole teha, nii Eesti kui ka maailm vajab poliitikat, mis arvestab ekspertiisi ja teadusega (kliimamuutused on jätkuvalt eksistentsiaalne oht kogu inimkonnale), ent see peab olema olemuslikult poliitiline, käsitlema kodanikke mitte kui tarbijaid, vaid kui „ühiskondlikke loomi“, keda kuulates ja kellega koos arutades sünnivad uued, ühised eesmärgid ja alternatiivne elukorraldus. Kui eliit sellest aru ei saa, tuleb seda muutust ehitada altpoolt, rohujuuretasandilt, kasutades selleks kõiki demokraatlikke vahendeid. See, mis ühtedele on „ülereageerimine“, on teistele lihtsalt „poliitika“.

Kai Kaljo. One Way to See America, 1998.

Kai Kaljo. One Way to See America, 1998.

1 http://memokraat.ee/2012/06/poliitikast-valjumise-poliitika/

2 Märt Väljataga, Kas progressiivne populism on veel võimalik. – Sirp 16. IV 2010.

3 Karistusõigusereformide rolli mustanahaliste ameeriklaste diskrimineerimises on põhjalikult käsitlenud juurateadlane Michelle Alexander, The New Jim Crow: Mass Incarceration in the Age of Colorblindness. The New Press, New York 2010.

4 Jill Lepore, Politics and the New Machine. – The New Yorker 11. XI 2016.

5 http://www.reuters.com/article/us-usa-election-voters-poll-idUSKBN1332RY

6 http://nymag.com/daily/intelligencer/2016/11/trump-won-a-lot-of-white-working-class-obama-voters.html

7 http://www.washingtontimes.com/news/2016/mar/3/donald-trump-says-hed-force-us-military-commit-war/; http://www.nytimes.com/2016/11/18/us/politics/japanese-internment-muslim-registry.html

8 Edward Lucas, Ärge boikottige Trumpi. – Postimees 15. XI 2016.

9 Iivi Anna Masso, Jälle rumal rahvas. – Postimees 15. XI 2016.

10 https://foreignpolicy.com/2016/11/18/take-a-deep-breath-europe-baltics-trump-putin/

11 https://www.washingtonpost.com/politics/trump-says-torture-works-backs-waterboarding-and-much-worse/2016/02/17/4c9277be-d59c-11e5-b195-2e29a4e13425_story.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming