Dragan Klaic: teie põhiseadus vapustas mind

BERK VAHER

Intervjuu Euroopa Kunstipärandi Foorumi presidendi, kultuuripoliitiku, teatriloolase ja endise Amsterdami Teatriinstituudi direktori Dragan Klaiciga, kes oli peaesineja 23. aprillil Tartu kultuurikonverentsil ?Mis on atraktiivne kultuur??

Alustagem tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise küsimusega. Eestis on väideldud selle üle, kas koondada kultuurielu suurtesse linnadesse või panustada rohkem regionaalsesse arengusse; ja samamoodi on linnades (nagu Tartus) väideldud, kas eelistada suurte kultuurikeskuste rajamist või linnaosade elu hoogustamist. Milline on suhtumine Euroopas?

Üht kindlat suhtumist pole, on palju erinevaid lähenemisi. Tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise vahel tuleb leida tasakaal, mis arvestab Eesti asjaolusid, näiteks asustuse hõredust väljaspool linnu. Inimestel, kes elavad külades ja väikeasulates, on õigus kultuuritegevusele ? kuid võimalus selleks ei pea ilmtingimata olema nende ukse all. Kui infrastruktuurid ja transport arenevad, on inimesed ka valmis külastama kultuuriasutusi, mis ei asu kilomeetri raadiuses, kõndimiskauguses. Kindlasti ei toeta ma suuri kultuurikeskusi. See on väga anakronistlik idee, mis ei toimi kusagil Euroopas. Need suured keskused, mis rajati 1960ndate algul Prantsusmaal, on näide kultuuri mäkdonaldiseerumisest. Kus iganes on sellised keskused edukad olnud, siis ikka sellepärast, et nad vastanduvad sellele mudelile, mitte ei järgi seda. See, et galerii, raamatukogu, kontserdisaal, teatrisaal, nõupidamisruum on kõik ühe katuse all, enam ei toimi. On kas ühine interdistsiplinaarne keskkond või eraldi seisvad asutused. Mõttekas on korraldada kultuuriüritusi seal, kus inimesed juba nagunii käivad. Tartu on eriline, kuna siin on palju tudengeid. Neil on oma noortekultuur. Nii et see, mis toimib Tartus, ei pruugi toimida mujal Eestis. Oluline on ka see, kes maksab. Euroopas võtavad kohalikud omavalitsused järk-järgult suuremaid kohustusi kohaliku kultuurikeskkonna arendamisel. Kohalikud omavalitsused teavad paremini, mida siin vaja on.

Veel üks diskussiooniteema on olnud ?ehitised vs. inimesed? ? kummasse rohkem investeerida? Mõnikord tundub, et ettevõtjatele ja poliitikutele on kultuur liiga ?pehme? ja nad püüavad seda enda jaoks ?kõvemaks? teha, panustades ehitistesse.

Poliitikud kalduvad üleüldse panustama infrastruktuuri, millessegi, mis püsib kaua ja mille üle nad saavad uhked olla. See on hea ? niikaua kui ehitiste suurus ja tüüp vastab funktsioonile ning raha jääb piisavalt üle ka programmile ja haldajatele. Sotsialismis ei eksisteerinud haldajaid omaette kategooriana ja seetõttu lagunesid mitmed hooned kiiresti ? need olid lohakalt ehitatud ja neid ei hallatud korralikult. Nii et proportsioonis peavad olema algne ja püsiv investeering. Milline valitsus ei investeeriks inimestesse? Arvutioskus on ka kultuuriline, mitte ainult tehnoloogiline investeering. Kuid panustada tuleb ka noortesse talentidesse, kes on oma loominguga võimelised ehitisi käigus hoidma. Väikeriigis on kultuur alati kallis. Suurel määral ei saa majanduskasvule loota, sest polegi seda suurt määra ? pooleteise miljoniga riigis on iga investeering kultuuri väikesemahuline.

Tartus teeb muret tendents, et planeeritakse uusi kultuuriehitisi, samas kui ei suudeta hoida, uuendada ja sisustada mitmeid vanu. Need kõdunevad, ehkki on muinsusväärtusega; näiteks esimene teatrimaja, mis on küll tehniliselt aegunud ega ole teatrimajana kasutatav?

Siis võib sinna panna mälestustahvli ja rajada sinna teistsuguse teatri. Hooneid on mõtet säilitada, kui neil on linnapildis arhitektuuriline funktsioon ja kunstiline väärtus, kuid investeerimine neisse kui toimivaisse kultuuriobjektidesse võib olla tülikas. Muidugi tuleb panustada kollektiivse mälu püsimisse. Ka mälestustahvel, mis räägib olnust, on oluline panus. Vanade majade renoveerimine võib maksta rohkem kui uute ehitamine ? ehkki mitte alati. Raskeks teeb olukorra see, et tavaliselt tuleb muuta hoonete funktsiooni. Olin aastaid seotud nelja XVII sajandi suurkaupmehe-elamu renoveerimisega Amsterdami kanali ääres, et arendada need välja teatriinstituudi ruumideks, kuhu mahuksid raamatukogu, muud kogud, muuseumi ekspositsioonid, kontorid, nõupidamisruumid, külalistetoad, kohvik? See oli väga pikk protsess, keerukas ja paljude dilemmadega. Kuid selle käigus õnnestus saavutada väga madal ruutmeetrihind, kuna me taastasime ajaloolise hoonekompleksi ja andsime sellele kultuurilise rakenduse, mis meelitab inimesi ligi. Tartus on nii palju vanu ehitisi, neid kõiki tasuks säilitada. Kuid kuidas igale neist mingi tänapäevane rakendus anda? Ja kui tahta vana südalinna säilitada, võib küll ehitada uusi hooneid, kuid need peavad vanadega kokku sobima. Funktsionaalse mõtlemise kõrvale on linnaplaneerimises vaja ka kontekstuaalset mõtlemist.

Kuidas peaksid linnavõimud sekkuma, kui omanik maja käest ära on lasknud?

Linnavõimud saavad kehtestada oma standardid, kuid olgem realistlikud: need standardid on küllap üsnagi madalad; omanikel polnud nõukogude ajal mingeid kohustusi ? ei saa eeldada, et inimesed hetkega miljoneid investeeriksid. Linnavõimud võivad niisiis standardid kehtestada, kuid peavad olema abiks kohaste rakenduste leidmisel hoonetele ja andma ka rahalist tuge, näiteks pikaajalise soodsaintressilise laenukavaga, et investeering neisse hooneisse oleks ahvatlev. Aastatega nende hoonete hind turul ainult kasvab.

Me kõnelesime kollektiivse mälu säilitamisest ja noorte talentide toetamisest. Kui raha on vähe, siis kumba eelistada?

Ma ei taha kunagi täienisti üht teisele eelistada, vaid taotlen maksimaalset sünergiat. Võib panustada noortesse annetesse, kes ühismälu elus hoiavad. Ei piisa ainult hoonete toetamisest, tuleb ka mõelda inimestele, kes seal käima hakkavaid ? miks nad peaksid, kui seal midagi ei toimu? Ka kõige rikkam riik ei suuda hallata kogu oma kultuuripärandit. Ka Hollandis tuli 10 ? 15 aastat oodata, et saada raha muinsuste renoveerimiseks. Muidugi tehakse kogu aeg tohutuid investeeringuid, kuid palju on ikka ootamas. Ja juba lisanduvad uued, industriaalajastu arhitektuurimälestised, millele tuleb leida optimaalne rakendus, kas siis kultuuriasutuste või spordisaalide või kortermajadena. Kui arhitektuurimälestisele õnnestub leida tänapäevane dünaamiline sisu, ärkab kogu piirkond ellu.

Kultuurifondide puhul on ka dilemma jaotajate osas: kas kaasata pigem spetsialiste ja eksperte või siis administraatoreid ja poliitikuid? Kultuuriinimeste puhul tulevad mängu isiklikud suhted, esteetilised eelistused?

?ning administraatorite ja poliitikute puhul sekkuvad poliitilised eelistused või siis ükskõiksus ja teadmatus. Mina ei näe siin dilemmat. Kultuurilisi otsuseid peavad tegema kultuurieksperdid. Eesmärgid ja kriteeriumid aga tuleks määrata poliitilises protsessis, kuhu kuulub ka avalik arutelu. Kui eesmärgid ja protseduurid on selged, siis peaksid eksperdid saama sõltumatult otsustada. Muidugi ei ole väikeses riigis kerge sõltumatuid eksperte leida ning võtab aega, enne kui areneb välja otsustamise eetika, harjumus huvide konflikti vältida. Otsustamine eeldab ka, et otsustajad on võimelised oma tegevuse aluseid avalikkusele selgitama. Kui avalikkuse huvide kaitse ja kontroll otsustusprotsessi üle on tagatud, võib ka eksperte usaldada. Poliitikud võivad protsessi hõlbustada, kuid neil ei pruugi olla piisavalt teadmisi, et langetada kultuurilisi otsuseid.

Mil määral peaksid võimuorganid toetama noortekultuuri ja kogu alternatiivkultuuri; mil määral riskivad alternatiivkultuuri esindajad oma usutavusega, kui ametlikest fondidest toetust taotlevad?

Ei näe usutavuseprobleemi, ühiskonna liikmetena on neil samasugune õigus toetust taotleda kui kõigil. Ma isegi ei kasutaks terminit ?alternatiivkultuur? ? mille suhtes alternatiivne? Siis peaks eksisteerima mingisugune sidus peavool, tõenäoliselt siis kommertskultuur, mis domineerib. Kuid otsustajad peaksid hoomama võrdselt kogu kultuuri. Alati on osa noortekultuuri, mis seisab vastu institutsioonidele. See on spontaanne, mõneti kultuslik, sageli anarhistlik, kriitiline, kuid see ei tähenda, nagu ei peaks seda toetama. Tuleb luua sellele arengutingimused, mitte püüda seda likvideerida või ähvardada. Enamasti just selles kultuurikihis tekivad uued väärtused, mis kanduvad üle institutsioonidesse ja voolavad kultuuritööstusesse.

Andekad loovinimesed kujunevad ja arenevad mitteinstitutsionaalses kultuuris, et hiljem rajada oma institutsioonid. Paljud mu põlvkonnakaaslased eri maadel on just sellised: kasvasid 1960ndatel alternatiivses tudengikultuuris ning 1970ndatel ja 1980ndatel asusid juba institutsioone juhtima, kasutades oma oskusi ja väljaarendatud suhtevõrgustikke. See on väga oluline investeerida, kuid tulemused ei ilmne kohe. Tartusse tulevad inimesed õppima ja nelja aasta pärast on läinud. Kultuuriline investeering neisse ei pruugi midagi tagasi tuua. Niisiis tuleb taotleda, et need inimesed tunneksid vajadust kauemaks siia jääda.

Kas linnavõimud peaksid rohkem keskenduma turistide lõbustamisele või kohalike elanike vajaduste rahuldamisele?

Ilmtingimata kohalikele. Turismitööstuse suhtes on sageli ebarealistlikke ootusi. See ei saa palju sisse tuua, välja arvatud paikades, kus on tohutu kultuuripärand, paleed ja puha. Kui turistid joomise kõrvalt ka ooperipileti ostavad, ei saa neid ikkagi kultuurituristideks pidada. Tartus aga võib eeldada, et Bologna deklaratsiooni tulemusel on 2010. aastaks juba 25% tudengitest välistudengid ? see muudab linna kultuuripilti, kultuurilisi eelistusi. Ülikooli võib pidada Tartu suurimaks ettevõtteks, tähtsaimaks majanduslikuks jõuks. Linna perspektiivplaanides peaks kesksel kohal olema tihe koostöö ülikooliga.

Vanem põlvkond on veidi hirmul, et globaliseerumisprotsessis läheb eesti kultuur kaduma. Kuidas Euroopas sääraseid muresid leevendatakse?

See on keeruline, sest inimestel on palju eelarvamusi. Küsimus peaks olema mitte eesti kultuuri kaitsmises, vaid kasvatamises ja arendamises, et eesti kultuur leiaks tunnustamist ka maailmas. Ma olin tõesti üllatunud, kui ma lugesin teie põhiseadust. See vapustas mind sügavalt. Seal on kirjas, et riigi eesmärk on kaitsta rahvust ja keelt. Kui vale! Kui kohutavalt vale! See ei ole üldse riigi mõte. Riik on selle jaoks, et võimaldada inimestele rahulikku, turvalist ja õnnelikku elu, et nad saaksid ennast teostada. Ma mõistan ajalooliselt selliste murede põhjust. Kuid me võime siin vesteldes palju teed ära juua, mitte aga peatada globaliseerumist.

Vanemad inimesed on mures selle pärast, et noored viljelevad ameerikalikku hiphop-kultuuri. Kuid oma nooruses käisid nemad ju d?ässiklubides ja küllap nende vanemad muretsesid ka?

Muidugi. Kuid avalik võim peab endalt ikka küsima, mida teha, et tasakaalu säilitada. Võimud saavad valida, millist kultuuri toetada, et tagada valikute paljusust ? vältimaks inimeste kapseldumist ühte kultuurivalda. Teine oluline tasand on kultuuridevaheline suhtlus. Suur osa Eesti elanikkonnast on mitte-eestlased ja riik vastutab ka nende ees. Kindlasti tuleb vältida kultuurivähemuste getostumist. Kesksel kohal peaks olema mitte kultuuriidentiteedi säilitamine, vaid kultuuridevahelise suhtluspädevuse arendamine. Kultuur ei saa areneda isolatsioonis ? nii nagu majandus ei saa areneda suletud süsteemina. Need, kes peavad end rahvuskultuuri tulisemaiks kaitsjaiks, ei mõista, et nad on tegelikult selle kultuuri suurimad vaenlased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming