Ebakindel elu avatud ühiskonnas

Siobhan Kattago

Karl Popper, Avatud ühiskond ja selle vaenlased I. Platoni lummus. Tõlkinud  Ene-Reet Soovik. Kujundanud Jüri Kaarma. Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 587 lk.  Karl Popper (1902–1994) sündis sellesse Euroopa juutide põlvkonda, kes pidid Saksamaalt ja Austriast välja rändama. Nii nagu Leo Strauss ja Hannah Arendt jõudis ka Popper  fašismi ja kommunismi ohtusid vaagides liberaalse demokraatia, üksikisiku vabaduse, kodanikuühiskonna ja õigusriigi vankumatu kaitsmiseni.   

Popperi vahest kõige tuntumaks panuseks on teadusfilosoofia, mida ta arendas Londoni majandusülikoolis ja Londoni ülikoolis õpetades. Kuid natsionaalsotsialismi tõus tema sünnimaal Austrias juhtis ta uurijakire teadusliku uurimisvabaduse kaitsmiselt maailmapoliitika teemadele. Nii nagu teaduslik avastamistöö nõuab avatust, loovust ja kriitilist meelt, nii vajab ka avatud ja õiglane ühiskond kriitilise mõtlemise vabadust.  Pärast 1937. aastal Uus-Meremaale emigreerumist hakkas Popper vaatlema laiemat ühiskonnapilti, avaldades „Historitsismi viletsuse” (1944, e. k 2000) ja kaheköitelise teose “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” (1945). Neis kolmes köites mõtiskletakse selle üle, kuidas inimlik soov tõsikindluse, utoopilise täiuse ja mugavate dogmade järele kristalliseerus XX sajandi totalitaarsetes ideoloogiates. Aga erinevalt Arendtist ei  arva Popper, nagu oleks totalitarism mingi eriomaselt moodne leiutis. Ta esitab hoopis julge väite, et totalitaarne mõtlemine algas juba ühe kõige kuulsama ja armastatuma Lääne filosoofiga. Raamatu esimese köite alapealkirja „Platoni lummus” on tabavalt kokku võetud arusaam, et totaalse süsteemi loogika algas Platonist ning jätkus Hegeli ja Marxiga. Need kolm mõtlejat ongi suletud ühiskonna valeprohvetid. 

Kuid enne kui puudutan Platoni nõidusliku võimu halastamatut kriitikat, tahan juhtida tähelepanu Popperi teose pealkirja esimesele poolele „Avatud ühiskond ja selle  vaenlased”. Popper ei käsitle avatud riiki või valitsust, vaid avatud ühiskonda. Lähtudes Immanuel Kanti esseest „Mis on valgustus”, väitleb ta dogma ja ebausu vastu, et kaitsta julgust ise mõtelda. Nii nagu Kanti silmis oli valgustuse juhtmõtteks sapere aude, väitis Popper, et „avatud ühiskonda saab üldistavalt kirjeldada kui kriitilist ehk ratsionaalset hoiakut”. Kriitilises hoiakus sisaldub „arusaam, et me peame alati elama ebatäiuslikus ühiskonnas”. Inimesed ei ole inglid, nad ei kuulu täiuslikku rassi, valitud rahva või valitud usukogukonna sekka. Me võime küll muutuda paremaks, aga jääme alati ebatäiuslikuks.” Filosoofia esitab teooriaid selle kohta, kuidas maailma asjad võivad käia, ja need teooriad muutuvad ohtlikuks, kui kujunevad dogmadeks ning vaigistavad kriitika. „Meie teooriad on meie enda leiutised; aga nad võivad olla kõigest puudulikul arutlusel  põhinevad arvamused, julged oletused, hüpoteesid. Nende põhjal me loome maailma: mitte reaalse maailma, vaid omaenda võrgud, millesse üritame reaalset maailma püüda.” Tõelise maailma ja nähtumuste maailma lõhe tuleb esmakordselt esile Platoni „Riigi” VII raamatu koopa allegoorias. Sestpeale on muutumatute vormide maailma vastandatud muutlike nähtumuste vallale. Soov jumalasarnase valitseja järele, kes  juhiks tavalised inimesed läbi teadmatuse ja anarhia, leidis väljenduse kujutluses valvuritest või filosoof-kuningast kui parimast valitsejast. Platoni „Riik” tõstatas küsimusi, mille üle me vaevame pead tänini: Kes peaks valitsema? Millise kasvatuse peaksid valitsejad saama? Milline on parim ja õiglaseim ühiskonnakord? Mis on õiglus? Seevastu Popperi meelest tuleks püstitada liberaalne küsimus: kes valvab valvurite järele? Kuidas peaksid  institutsioonid välistama võimu kuritarvitusi ja kuidas kõige paremini kaitsta üksikisiku vabadust? Platoni „Riigis” väljendub kujutlus elitaarsest valvurite klassist, tõuparandusest ja õilsate valede õigustamisest kõige kõrgemal tasandil, mis viib otsejoones Hegeli suure ajaloonarratiivi juurde ning Marxi arusaamani kommunismi ajaloolisest möödapääsmatusest.   

Kuigi elu avatud ühiskonnas on ebakindel selles mõttes, et me ei saa tulevikku ette aimata, siis sellest ei järeldu, et ebakindlus peab tooma kaasa moraalse relativismi. Popper  kirjutab oma autobiograafias: „Üks „Avatud ühiskonna” peamisi argumente on suunatud moraalse relativismi vastu. Tõsiasi, et moraalsed väärtused või printsiibid võivad omavahel vastuollu minna, ei muuda neid veel kehtetuks.” Just selles seisneb mu meelest Popperi tähendus XXI sajandi avatud ühiskonna jaoks. Enamik inimesi nõustub tema väitega, et utoopilised ideaalid viivad vägivallani ning tegelikkuse vägistamiseni  täiusliku teooria järgi. Aga kõige suurema väljakutse esitab meile probleem, kuidas lepitada ebakindlust (olgu majanduslikku, poliitilist, ühiskondlikku või isiklikku) moraalse vastutusega. Siin lähtub Popper kahest ajaloolisest teetähisest, mis võtavad kokku avatud ühiskonna idee – üks pärineb kristlusest ja teine Kantilt. Pühakiri ütleb: „Armasta oma ligimest”, mitte „Armasta oma hõimu”. Ligimesearmastuse lõppjärelduseks on kantiaanlik  arusaam inimväärikusest: „Tunnista alati, et inimesed on eesmärgid, ja ära kasuta neid kunagi pelkade vahenditena oma eesmärkide tarvis”. Liberaalse avatud ühiskonna vundamendiks on üksikisiku väärikus, mitte aga rahvuslik, usuline või ideoloogiline hõimukollektiiv.         

Kui suletud ühiskonnad on allutatud utoopilisele inseneritööle, siis avatud ühiskond tegeleb järkjärgulise insenerlusega. Eesmärgiks pole võitlus kollektiivsete ideaalide eest, vaid võitlus kannatuste ja ebaõiglusega,  et ühiskonda parandada ja kannatusi kahandada ning kaitsta indiviidi õigusi.       

Siit jõuamegi Popperi teose pealkirja teise poole, nimelt avatud ühiskonna vaenlaste juurde. Avatud ühiskonna kõige ohtlikumad vaenlased ei asu linnamüüride taga. Nendeks ei ole fašistid, kommunistid, fundamentalistid, terroristid ega lihtsalt teistsugused inimesed. Pigem on avatud ühiskonna  vaenlased temas endas: neiks on sallimatus, dogmatism, hirm, kadedusvimm ning vana kalduvus mingi suurema hüve nimel leida ratsionaalseid põhjendusi, millega eitada mõnede inimeste inimlikkust. Oleks hea, kui järgitaks Popperi sõnu, millega ta lõpetab „Avatud ühiskonna ja selle vaenlaste” avaköite: „Mida enam me püüame taastada traibalismi kangelasajastut, seda kindlamalt jõuame välja inkvisitsiooni, salapolitsei ja  romantiseeritud gangsterluseni. Alustades mõistuse ja tõe allasurumisest, lõpetame paratamatult kõige inimliku kõige brutaalsema ja vägivaldsema hävitamisega. …     

Peame minema teadmatusse, ebakindlusse ja turvatunde puudumisse, kasutades oma  mõistuseraasukest, et kavandada nii turvalisust kui ka vabadust nii hästi-halvasti, kui suudame”.

Eestindanud Märt Väljataga

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming