Eckharti huvitavusest

Urmas Petti

  “Jumaliku lohutuse raamat” köidab neid, kes mingilgi moel harrastavad Eckhartiga sarnast eluviisi.

 

Meister Eckhart, JUMALIKU LOHUTUSE RAAMAT. Tõlkinud Uku Masing. Johannes Esto Ühing, 2005. 96 lk.

 

Meister Eckharti “Jumaliku lohutuse raamat” on üsna stiilipuhas teos. Hilisantiik- ja keskajal üllitati ohtralt “lohutuskirjandust”, mille eesmärgiks oli seletada kannatuste põhjusi ning õpetada korralikult ja õigesti kannatama – või siis kannatustest vabanema. Tegemist on pika traditsiooniga, kuhu kuuluvad nii Cicero ja Seneca kui Ambrosius ja Hieronymus. Eriti mõjukas on selles seoses mõistagi Boethiuse “Consolatio Philosophiae”.  Just sellest eeskujust on otseselt ammutanud ka Eckharti das buoch der goetlichen trostung.1

Eckhart elas üsna segasel ja raskel ajal, mil Euroopat vapustasid nii looduskatastroofid kui poliitilised kataklüsmid nagu keisri- ja paavstivõimu nõrgenemine (1256 – 1273 “keisrita aeg”, 1309 – 1377 paavstide “Avignoni vangipõlv”). “Keskaja sügis”, kui kasutada Johan Huizinga kuulsat metafoori, tõi inimestele ohtralt kannatusi ja tekitas vajaduse kirjanduse järele, mis leevendaks ahistuse kogemusi.

Meister Eckhart on ilmselt üks tuntumaid toonaseid autoreid, mis ei tähenda, et tema elukäigust väga palju teataks. Oma rolli selles on mänginud asjaolu, et ta suri notoorse ketserina, kelle pärand jäi suuresti kuni XIX sajandini unustusse. Sündinud on Eckhart 1260. aasta paiku. Aga pärines ta nüüd rüütlite või talupoegade seisusest, kas sissekanne Pariisi ülikoolis õppimise ajast “Echardi de Hochheim” annab viite sünnikohale või on tegemist pärisnimega?2 Surmaaja kohta on ainus allikas paavst Johannes XXII kiri Kölni peapiiskopile Heinrich II von Virneburgile 30. aprillist 1328, millest võib välja lugeda, et Eckhart on juba surnud.

Meister Eckharti esitletakse tavaliselt kui müstikut, aga see on õige ja eksitav üheaegselt. Selliste müstikutega nagu Clairvaux Bernhard või Thomas a Kempis või ka kuulsad XVI sajandi Hispaania müstikud on Eckharti mõtetel üsna vähe kokkupuutepunkte. Oma aja mõttes oli see dominiiklasest munk eelkõige ikkagi professionaalne teoloog ehk skolastik, kes õpetas nii kloostris kui ülikoolis. Skolastikat ja müstikat ei saa mõistagi keskajal vastandada, isegi nende eristamine on vahel üsna keeruline. Igal juhul polnud Eckhart aga ka lihtsalt teoloog, kes ratio’le toetuva kõnelusega püüab midagi öelda Jumala kohta.  Ta oli teoloog, kelle jumalatunnetuses kuulus filosoofiale väga oluline koht. Jumal on Eckharti jaoks Augustinusele toetudes tõe allikas ja juur nii filosoofiale kui teoloogiale. Samas ei tähenda see nivelleerimist, sest Moosese õpetus on Eckhartile usaldusväärne (credibile), Aristotelese õpetus tõenäoline (probabile sive verisimile), Kristuse õpetus aga tõde (veritas). Eckharti teoloogia harrastamise viimne eesmärk oli mõistagi müstiline: Jumala täielik taipamine, see õndsakstegev kaemus, visio beatifica, nagu oli sõnastanud juba Aquino Thomas.

Võib-olla just seepärast, et Eckharti on raske paigutada tänapäevasesse skeemi müstika-teoloogia-filosoofia, on tema loomingut tõlgendatud väga avaralt. Teda on peetud anonüümseks budistiks või hinduistlikuks joogiks, marksismi ja ateismi advokaadiks, selle traditsiooni eelkäijaks, mis Saksa mõtlemises ulatub Nicolaus Cusanusest Hegeli ja Heideggerini, või isegi tõelise aarialase inkarnatsiooniks, nagu väitis Alfred Rosenberg. Eckharti on peetud ka väga tänapäevaseks mõtlejaks, kelle arutlused jumalusest kõnelemise võimalikkuse teemal sarnanevad postmodernse debatiga selle üle, mil määral saab arukalt maailmast kõnelda. Eckharti saksakeelsetes jutlustes on leitud teadlikkust väga tänapäevastest probleemidest nagu keele inkonsistentsus, tähenduse kaheldav olemus või kontseptuaalse mõtlemise kasutus.3

Ilmselt püüdis Eckhart tõepoolest omal moel loobuda keskaja teoloogiat valitsenud metafüüsikast. Üks tema lemmiktsitaate pärineb Augustinuselt ja kõlab tõlkes umbes nõnda: “Mida Jumala kohta öeldakse, pole tõsi, ja mida tema kohta ei öelda, on tõsi.” Eckhart esindas seega negatiivset ehk apofaatilist teoloogiat (Jumalat ei saa mõista selle kaudu, mis ta on, vaid üksnes selle kaudu, mis ta ei ole), mis tänase päevani populaarne idakirikus ja mis vastandub lääne kristluse ülekaalukalt afirmatiivsele ehk katafaatilisele teoloogiale (Jumalat saab arukalt mõista asjadest, mille põhjus ta on). Eckhart eristas selleks Jumalat kristliku ortodoksia mõttes ja jumalust (Gottheit), mis on kõige oleva alus (Abgrunt) ja “mittemiski” samaaegselt. Jumalus on nimetu, ühtsus ja ainsus, kus nimed on keelatud, sest need loovad eristusi. Jumalus on radikaalset erinev kõigest, mida me võime nimetada. Jumalus on mitte-eetiline ala, sõna otseses mõttes hea ja kurja vahel. Kui jumalus oleks õiglane, hea ja halastav, alluks ta teatud paratamatusele: ta peaks mingeid asju tegema või teatud viisil olema, mis rööviks temalt suveräänsuse. Jumala headuse kontseptualiseerimise eitamine ei tähenda aga, nagu poleks Jumal hea, vaid et sellest tuleb teisiti mõelda. Eckhart tsiteerib siinkohal jällegi Augustinust: “Jumal on tark ilma tarkuseta, hea ilma headuseta, vägev vägevuseta.” Jumalus on kõrb, steriilsus, vaikne ruum, kus keelel pole kohta. – Vastandina Jumalale, kes on allikas, fertiilsus, sõna ja kõne. Ent just jumalusest pärineb kõik.

Üleliia selged Eckharti mõtted ei ole ning probleemi teeb veelgi suuremaks tema kakskeelsus.4  Jultumust, et ta kõrgetest tõdedest kõneleb lihtrahva keeles, mis vältimatult peab tekitama eksiarvamusi, heideti talle ka ette. Kõige sellega arvestades pole kuigi suur üllatus, et Eckharti vahetu mõju oma kaasajas piirdus peamiselt epigoonlusega. Ametlikku tunnustust, mis meie hinnangu järgi talle kuulunuks, Eckhart omas ajas ei pälvinud. Samas oli kaasaegsetel põhjusi, miks nad Eckharti mõtetega polnud valmis lõpuni kaasa minema, ning tema kriitikute hulgas oli nii konservatiive kui uuendusmeelseid, nagu näiteks William Ockham konkureerivast frantsisklaste ordust. Ockham käis muide Eckhartiga umbes samal ajal Avignonis paavstile oma vaadetest aru andmas, aga oma saatusekaaslase vaateid nimetas ta lihtsalt absurdseiks.

Ma jäin mõtlema, et tegelikult pole Eckharti “Jumaliku lohutuse raamatust” sugugi raske aru saada, võrreldes tema mitmete teiste tekstidega. Aga mul on raske ette kujutada, kes seda tänapäeval loeks tõelise kaasaelamisega, mitte lihtsalt uudishimust vanade asjade vastu või tunnetatud sunnist harida ennast pidevalt igas valdkonnas. Köitev oleks see lugemine vist ikkagi üksnes sellele, kes mingil moel harrastab Eckhartiga sarnast eluviisi, tegeleb meditatsiooni ja kontemplatsiooniga, üritab ühineda eimiskiga. Ja kellele kannatuse olemasolu on probleem. Teisi see vist ei saagi huvitada ja puudutada. Aga eks ajad või ju jälle muutuda ja siis on hea, kui see tekst riiulist võtta.

 

1Donald F. Duclow, “My suffering is God”: Meister Eckhart’s Book of Divine Consolation. –  Theological Studies 44 (1983), lk  570 – 586.

2Vt näit Udo Kern, Eckhart, in: Theologische Realenzyklopädie, Band IX, Berlin/New York: Walter de Gruyter 1981, lk 258 – 264.

3Vt näit. Ian Almond, Negative Theology, Derrida and the Critique of Presence: A Poststructuralist Reading of Meister Eckhart. – The Heythrop Journal, 40 (1999), lk 150 – 165.

4Stephan Grotz, Zwei Sprachen und das eine Wort: Zur Identität von Meister Eckharts Werk. – Vivarium, 41/1 (2003), lk 47 – 83.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming