Edasi lükata!

Tiit Hennoste

Lehed kirjutavad. Mina loen.        Kätte on jõudnud aeg, mil venekeelsed gümnaasiumid peaksid hakkama minema üle eesti keelele. Otsus on vastu võetud aastaid tagasi ja asja aetud ka hea mitu aastat. Nüüd organiseeruvad koolid nagu püssist lastud ja teatavad, et nemad ei suuda ja riik on jätnud kõik tegemata. Kogu üleminek on aastaid arendatud hiiglaslik potjomkinlus, kuulutab keskerakondliku poliitikataeva uus komeet Yana Toom. Ja vana tegija Mihhail Stalnuhhin siirdub Narva koolijuhtidele õpetussõnu jagama, sest on vaja hoiatada inimesi ministeeriumiametnike  ebaõige käitumise eest. Eesmärk on lihtne: see asi tuleb igal juhul edasi lükata. Ülikool tahab taas ühendada endaga põllumajandusülikooli, aga põllumajandusülikool ei taha. Üks leiab, et ühinemine võiks anda sünergiat ja hoida kokku administratiivkulusid, teine on kindel, et see ei tee õppejõude targemaks ega too neid juurde. Asi tuleks järjekordselt edasi lükata.    

   

Hinnad muudkui tõusevad ja tõusevad. Hinnatõusu vedru ei ole Eestis ja meie seda mõjutada ei saa, kuulutavad kõik asjatundjad ja muud asjaomased isikud. Hinnatõusu polsterdamine ostja tagumiku huvides on küll tehtav Eestis, aga seda ei luba võimupartei  maailmavaade. Kas ei saaks lihtsalt tõsta natukene palka? Kindlasti mitte, see viiks uuesti majanduskriisini, kuulutavad needsamad asjade tundjad. Palgatõus tuleks kindlasti edasi lükata. 

Sel kevadel kirjutati viimane klassikaline kirjandieksam Eesti gümnaasiumides. Tulevast  aastast tuleb käiku uus emakeele riigieksam, mis koosneb teksti mõistmisest ja lühemast kirjandist. Seda on ette valmistatud, läbi arutatud ja katsetanud pikalt. Ja nagu võibki oodata, ilmuvad lehtedesse leheküljepikkused kirjatööd. Kirjand on see, mis näitab meie laste mõtlemist, kirjaoskust ja mida kõike veel. Eksamikorraldus on läbi mõtlemata. Lapsed ei tule toime. Õpetajad ei tule toime. Keegi pole õpetajatele midagi seletanud.  Mida teha? Loomulikult, uuele eksamile üleminek tuleb edasi lükata.     

Valimised on läbi, aga teatavasti Eesti  poliitikas ei ole aega, mil valimised on läbi. Niipea kui ühed on läbi, alustab parteide propagandamasin uute valimiste kaudset ettevalmistamist. Seekord saime teada, et e-valimised olid esimest korda tõsiseltvõetavad, sest sel viisil hääletas veerand inimestest. Ja kohe saime teada ka midagi hoopis muud: e-valimised on kehv kaup. Probleeme on hulgi: turvalisus on olematu, hind on kõrge, hääletajatest ei jää jälgi jne. Ameerikas on  igatahes nii. E-valimiste sisseviimine tuleks kaugele edasi lükata. 

Riigikontroll leiab oma auditis, et perearstisüsteem on tõsiselt haige. Teda tuleks süsteemselt ja hoolega ravida, enne kui hädad eskaleeruvad. Kui õigel ajal õigeid otsuseid ei tehta, siis jõuame varsti olukorda, et see süsteem vajab erakorralist abi. Mida leidis parlamendi sotsiaalkomisjon? Asi pole üldse nii hull. Mida siis teha? Otse nad ei ütle, aga aimata juba võib …         

Loed ja loed ning nagu refrään hakkab ajus toksima korduv fraas: edasi lükata, edasi lükata, edasi lükata. Jutt pole sellest, kuidas  päevi beebipillide abil edasi lükata, nagu pakub Google kõige levinuma vastena fraasile „edasi lükata”. Jutt on ühiskonna probleemidest. Jutt pole pisiasjadest, vaid suurtest põhimõttelistest küsimustest. Jutt pole ühelgi puhul järsku pähe sadanud sündmusest selles maailmas, vaid aastaid tehtud ja mõeldud asjadest.   

Igasugustes teraapiates antakse edasilükkamise vältimiseks kümneid soovitusi. Näiteks: kirjuta vajalikud asjad üles, et mitte unustada; jaga suured projektid osadeks ja pane igale osale oma tähtaeg; tee iga päev midagi ära; alusta kõige ebameeldivamast osast jne.       

Ja iga nõustaja võib öelda kolm lihtsat ja ammu tuntud edasilükkamise põhjust: organiseerimatus, hirm ja perfektsionism. Igaüks võib ise mõelda, mitu põhjust ja millised on nendel juhtumitel olulisimad. Ja igaüks võib mõelda, mis on nendes juhtumites põhjus ja mis lihtsalt meediale välja pakutud ajend. Või enesepettuse tagajärg.         

PS. Maailma vallutavad üha enam autopommid, enesetaputerroristid ja inimröövid. Seni polnud eestlased sellesse möllu otseselt sattunud, kuni nüüd rööviti jalgrattamatkajad Liibanonis. Maailm ei huvitunud sellest peaaegu üldse, vaid Soome meedia pakkus midagi enamat kui pisiuudise. Aga pikapeale kadus teema ka Eesti lehtede pildilt. Need  protsessid kestavad kaua, hoiatab ministeerium. Aegamisi tekib kurb ja piinav küsimus, kas siin ei hakka tiksuma sama refrään: edasi lükata …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming