Miks siis ikkagi mitte eksperdid?

Toomas Varrak

Kommentaar Jüri Alliku artiklile "Ei saa me läbi bibliomeetriata". Jüri Alliku artikkel kinnitab veel kord seda, mis on niigi selge tema varasematest analoogilistest kirjutistest. Nimelt seda, et autori usk bibliomeetriasse teaduse ja selle tulemuste hindamisel on kõigutamatu. Nendest kirjutistest tikub jääma mulje, et tubli tüki oma tööajast istub ta ISI Web of Science’is ja uurib, keda kui palju tsiteeritakse ning arvutab, kui palju mingis teadusharus on tsiteeringuid vaja, et uuringu tulemust võiks pidada erakordseks teadussaavutuseks või loota, et see esitataks Nobeli preemia kandidaadiks. Ehkki ma ei jaga tema usku, ühe artiklis esitatud väitega olen siiski peaaegu sajaprotsendiliselt nõus. Vastuseks retoorilisele küsimusele, milline oleks parim teaduse ja teadlase hindamise süsteem, vastab ta: „Ma olen veendunud, et parima hinnangu saab anda ekspert või õigemini ekspertide rühm.” Kuid miks seda parimat süsteemi ei võiks praktiseerida, sellest libisetakse sujuvalt üle väitega, mida on raske tõsiselt võtta: on väga kallis! Muus osas meenutab artikli argumentatsioon demagoogiat, mis sobib rohkem poliitikule kui teadlasele. Pealegi ei puuduta see suures osas üldse vastust küsimusele, miks ei ole võimalik hakkama saada ilma bibliomeetriata. Nii nagu artikli pealkiri seda lubab. Milleks muuks kui demagoogiaks tuleb pidada väidet „mis kasu on ideest, mida selle avastaja hoiab luku taga oma lauasahtlis” või bibliomeetria kriitikutele omistatavat retoorilist küsimust „Miks ei ole … essee Vikerkaares või nekroloog Keeles ja Kirjanduses võrdsustatud artiklitega, mis ilmuvad sellistes ajakirjades nagu Daedalus või Isis?”. See sunnib küsima, mille poolest on näiteks nn 1.1 kategooria artikkel tõlkena eestikeelses Vikerkaares teadusliku kvaliteedi mõttes halvem kui ingliskeelsena Daedaluses? Mis on see põhjus, et eestikeelsena tuleb liigitada madalamasse kategooriasse? Võimalik, et Jüri Allik pole märganud Vikerkaares neidsamu 1.1 kategooria artikleid tõlgetena. Igatahes tema jaoks paistab eesti keeles kirjutatud ja avaldatud lugu olevat juba ette ja olemuslikult madalama teadusliku kvaliteediga kui võõrkeelne kirjutis. Või mida olemuslikult ühist näeb autor teadussaavutustel ja sportlikel saavutustel, kui ta kasutab sporti näitena bibliomeetria vajalikkuse sisuliseks põhjendamiseks? Spordis mõõdetakse küll paremust sentimeetrite või sekunditega, kuid pidada teaduslikult väärtuslikumaks tööd, mille tsiteerimissagedus on suurem, on, pehmelt öeldud, kahtlane juba sellepärast, et teaduse areng ei ole lineaarne. Spordis võivad konkurendi paremad tulemused sentimeetreis või meetreis motiveerida sportlast rohkem harjutama. Ka olen ma märganud, et nii mõnelegi inimesele on au ja elu küsimus omada just 1.1 kategooria artikleid. Kuid on kindel, et ükski tõsiseltvõetav teadlane ei tee oma tööd selle tsiteeritavust silmas pidades. Tal on selleks paremad põhjused. Seepärast võiks küsida, kellele on siis seda bibliomeetriat vaja. Pole kahtlust, vaja on kõrvaltvaatajaile ja kiibitsejaile, neile, kes ehitavad hierarhiaid, kelle lihtsustatud maailmapilt soovib kõik asjad paremusjärjestusse panna, ning eriti bürokraatidele, kes tahavad teadusraha enda kätte krabada ja selle kaudu teadust juhtida, sellest ise midagi teadmata.

„Nii nagu spordiski,” kirjutab autor „läheb teaduslik tulemus arvesse vaid siis, kui see on sisestatud ametlikku teadusringlusse.” Ametlik teadusringlus – see on huvitav termin. See lülitab teadusest välja kogu salajase riigikaitselise teadustegevuse, samuti selle, mis ei mahu kehtivasse paradigmasse või mis on orienteeritud rahvuskultuurile, aga ei mahu indekseeritud ajakirjadesse. Huvitav seegi, kas teaduskirjandus, mis on leidnud koha Eesti raamatukogudes, ei olegi ametlikus teadusringluses, kuna pole kättesaadav näiteks uusmeremaalasele; või kui ta on elektrooniliselt kättesaadav, kuid uusmeremaalane ei oska juhtumisi eesti keelt – on see on siis käibes või ei?

Jüri Alliku jaoks näitab bibliomeetrias esitatavate viidete arv teadustöö kvaliteeti. See ei pruugi nii kindel olla. Sama hästi võivad viited rääkida töö nõrkustest, sest kriitika nõuab samuti viitamist. Viide võib tekkida veel muudelgi põhjustel, millel kvaliteediga pole suurt midagi tegemist. Ning milles õieti seisneb teadusliku töö kvaliteet? Kas Adam Smithi uurimus rahvaste rikkusest on kõrgema või madalama kvaliteediga kui Karl Marxi „Kapital”? Või kuidas nendega võrreldes hinnata majanduse nobelistide Joseph Stiglitzi või Paul Krugmani tööde kvaliteeti? Kas kvaliteeti näitab töö tuntus (ja sellest tulenev viitamine) või mingid muud, sisulist laadi näitajad? Majandusajakiri The Economist (26.02.2011) on väitnud, et paljude XX sajandi majandusteadlaste tööd on enam tsiteeritud kui loetud ning neid tuntakse pigem autori nime ja publitseerimisaasta järgi.

Ja lõpuks, mida ütlevad sportlikud või bibliomeetrilised edetabelid üksitulemuse või uuringu väärtuse kohta? Kaia Kanepi on ATP jooksvas edetabelis kolmkümmend kohta Caroline Wozniackist tagapool. Kas see tähendab, et ta on kolmkümmend korda viletsam mängija ja tema hiljutine võit Wozniacki üle on sportliku saavutusena samavõrra tagasihoidlikuma tähtsusega kui Wozniacki võidud? Kas Eesti spordijuhid ja sponsorid peaksid sellest järeldusi tegema? Jüri Alliku loogikat järgides võiks Eesti teaduse, vähesed erandid välja arvatud, üldse kinni panna. Sest mujalt maailmast leiab bibliomeetria abil sama häid, aga kindlasti ka paremaid teadlasi kui siinsed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming