Eesmärk pühitseb plagiaadi

Mart Niineste

Teadmisega, et haakrist on süütu iidne päikese sümbol pole tänapäeval meie kultuuriruumis midagi pihta hakata, sest leidus üks väikeste vuntsidega kapral, kes muutis mõne aasta ja mõnekümne miljoni elu hinnaga selle tähenduse täiesti teiseks. Sümbolite ja nüüd ka vormide kaaperdamine või nende oma mütoloogiasse lülitamine teeb tegelikult jätkuvalt muret. Umbes kümne aasta eest ammendusid Euroopas neonatsismi senised väljundid skinhead’i välimus ja oma sõnumiga punkmuusika. Kõlapinna viimasedki nurgad olid hõivatud ning stereotüüp pigem negatiivne, uuele põlvkonnale vähekutsuv. Sündis nipster, muidu moodsat hipsterielu elav noor, hingelt aga neonats. Ajakohaste elutavade – vanamoodsa mööbliga kohvikust veganismini – jagamise varjust toimub neile ka oma märgi külgepanek või suisa ülevõtmine. Aktiivne kaader määrab fooni ning teatud kriitilise massi korral saab selle väärtustest norm, mis teistsuguseid enam ligi ei tõmba. Ka ei maksa unustada, et tänapäeval laialt levinud meeste undercut on kolmekümnendate soengute uusversioon, abiks moodsasse ühiskonda sulandumisel seegi. Tuntud nonkonformistlikest plakatitest liigub neonatside seas omi versioone. Lääne vasak­liikumised on ka kurtnud meeleavalduste võitlevama osa, Black Blocki musta riietuse ja taktikate ülevõtmise pärast. Eesmärk pühitseb plagiaadi. Põhimõtteliselt võtab nipsterimentaliteedi kokku väljend „vsjo naše” selle nõukaaegses kõnekeeles tiblamentaliteeti iseloomustanud tähenduses.

Kuid peamised tunnused on siiski pehme jõud, kahetimõistetavus ning iroonia. Üks mõnus näide nipsterlikust oskusest vastuolude peale mängida on ansamblit Death In June ümbritsev. Selle nimega (surm juunis) viidatakse Pikkade nugade ööle, kui tapeti Ernst Röhm ja SA paika pandi. Lisaks on bänd kasutanud SS-diviisi Totenkopf sümboolika variatsioone oma kujundustes. Seejuures on bändi liider Douglas Pearce avalikult homoseksuaal ja loometee algusaastetel kalduti pigem vasakule. Võta nüüd kinni, eksju? On võetud küll, poleemikat leiab võrgust küllaga. Mujal maailmas vastumeeleavaldusi ning ärakeelamist kogenud bänd on käinud ka Tallinnas. Üks mu nähtuse­põhiselt asjast huvitatud tuttav käis kohal ja pärast nentis, et mingi Jüri Böhmi moodi sõjaväelaigulistes vanamees huikus kitarri saatel, polnud huvitav.

Või võtkem vintage’i-lembust laiemalt kui soengut. Nii lihtne on vana kooli disaini ja moe varjus pidada lugu selle sünniperioodi varjukülgedest. Viiekümnendad on kuldajastu? Kui, siis šovinistliku ja rassistliku maailmapildi viimane läikehetk. Stiilikultus annab võimaluse individualismiks laiemas kontekstis, selfiküllaseks suhtlusmeediaeluks, laseb esineda moodsa ühiskonna pealtnäha sileda liikmena, kuid jätab selle varjus võimaluse elada oma väärtushinnangutega konflikti minemata. Vastupidi – pigem annab väline külg sisemisele õigustuse. Konksukoht on, kas maailmas toimuv raputab lõpuks piisavalt, et oma maailmavaatega kooskõlas info võitlev jagamine hakkaks lisaks muule sotsiaalmeedia­elule ka toimima.

Subkultuurikeskse lähenemisega võrreldes on nipsterlus salakavalam. Sel võib olla pikk apoliitiline peiteperiood inimsuhete tasandil, see ei tähenda enda äratuntavat stigmatiseerimist-vormirõivastamist ehk klassikalise natsi-skinhead’i välimust ja käitumisstereotüüpe. Kujutage ette kas või juudikütt Hans Landat Christopher Waltzi suurepärases kehastuses Quentin Tarantino „Vääritutes tõbrastes“, kui muidu pilti selgeks ei saa, mis klassis mängib nipster oma mängu. See pole enam tänavademokraatia pesapallikurikatega, vaid soliidne salongivestlus.

Mis puutub nipsterlus meie muusikaellu? Ega õnneks eriti ei puutugi. Rassistliku ja ksenofoobilise sõnumiga RAC-skeene on meil toiminud ligi paarkümmend aastat, kuid kõnetanud oma muusikalise ühekülgsuse ja küündimatuse tõttu otseselt vahest mõndsada inimest. Ja põhjustanud pisut meediakära, kui mõni pubi on neile kontserdiks ulualust andnud.

Kuid kuna meil siin puudub natsikuritegude täiskomplekti kogemus, erinevalt kommunistide omadest, ei kipu ühiskond neonatsismi ilminguid üheselt mõistma ega kohtlema. Erinevalt muust maailmast ei anna seotus mõne selle liini bändiga põhjust muusiku paariastaatuseks. Nimesid nimetamata mainin Poola bändi, kes jättis tuuri Riias pooleli, kui kuulis Tallinna kontserdile korraldaja leitud kaasesineja taustast, ning Eesti ansamblit, kelle Euroopa tuuri keeras esinemiskohtadesse saadetud valesüüdistustega tuksi trummari armukade tuttav. Nii käivad asjad mujal. Ma ei kohusta kedagi selle looga alustama nipsterijahti või ütlema lahti asjadest, mis meeldivad, ainult sellepärast, et mõni moekas neonats fännab sama. Olgu see lugu lihtsalt mõtlemiskoht, et koos maailmaga muutuvad ka selle äärmused, vähemalt vormiliselt.