Eesnimed – puhas poliitika

Kaarel Tarand

Ernsti ja Adele populaarsuse kasv eestlaste eesnimedena mõõdab televisiooni ja filmikunsti kaalu rahvuslikus kasvatuses.

Väide, et nimi ei riku meest, on kehv rahvatarkus, sest see võib kehtida ainult steriilses või poliitiliselt pikka aega täiesti neutraalses, ideoloogiavabas keskkonnas. Aga kas sellist aegruumi on Eesti ajaloos kunagi olnud? Teadaolevalt mitte. Ikka on puhunud tuuled idast või läänest ja nime järgi on inimesi omadeks ja võõrasteks liigitatud. Lastele nime valivad lapsevanemadki on ju ikka seisnud poliitilise kaalutluse ees – eriti iseloomulik oli XX sajandi alguse levinud komme panna lapsele üks eesti ja üks saksa eesnimi. Ikka selleks, et läheb elu, kuidas läheb, kas võidab „rahvuslaste asi” või jääb peale vana ilmakord, ei tekiks nime pärast lapsele kultuuriruumis takistusi. Mida aeg edasi, seda enam on nimeloomes ja -panekus kõrgkultuuri sekkumist. Sellest ei pääse edaspidigi.

 

Urmas ja Merike

„Merike näib olevat J. Mägiste poolt 1929. a. esitatud naisenimi. Autor viitab O. Kalda (1921) inspiratsioonile nimega Meri. /—/ Üksikuid Merikesi registreeriti juba 1933. a. alates, 1939-1940 tõusis kasutussagedus järsku 3–6%-ni. Tõeliseks „laiatarbenimeks” sai Merike kuuekümnendail aastail 20%-ga.” (Edgar Rajandi, Raamat nimedest, Tallinn 1966, lk 130).

Vaid mõni harv kirjanik saavutab elus selle, et tema peategelase nimi läheb sedavõrd jõuliselt üldpruuki. Kes oma tegelastele juba laiatarbe kasutuses olevad nimed valivad, näiteks Andres ja Krõõt, nende puhul aga ei saa kuigi hästi kindlaks teha, kas nad ristisid lapse mõne kirjandusliku kangelase või hoopis naabripere järgi.

Mehenime Urmas levikulugu kattub ligilähedaselt Merike omaga. Rajandi kirjutab (lk 170): „Soome nimi Urmas, samuti käesoleva sajandi looming, on K. Vilkuna arvates assonantsnimi pisut vanemale mehenimele Armas ja tuli sealt kalendrisse alles 1929. a. Samal aastal võttis J. Mägiste selle „Eestipäraste isikunimede” esitrükki. /—/ Sünniregistrisse ulatas neljanda aastakümne lõpul (Tartus 1939). /—/ Urmas muutus „laiatarbenimeks” viiekümnendail aastail ja on praegu ülevabariigiliselt eelisjärjekorras teine mehenimi (41%).”

Karl August Hindrey romaan „Urmas ja Merike” ilmus 1935-1936 ning sai veelkordse suure avaliku tähelepanu laine osaliseks aasta hiljem, kui riigivanem Päts raamatut auhinnata võttis. Tõendusmaterjali selle kohta, millistel motiividel keegi Eestis 1930ndate lõpust lapsi Urmasteks ja Merikesteks ristima hakkas, pole asjaosalistelt enam võimalik koguda, kuid kirjandus inspireerijana võiks talle kõne alla küll. Kui Aita ja Vambola ning Uudu ja Meeta levikut saab üsna ühemõtteliselt seostada Andres Saali teostega, siis miks ei peaks see Hindrey puhul võimalik olema?

Muidugi on, ent sellegi väite spekulatiivsuse aste on tilluke, võrreldes hüpoteesiga, et igal ajal, äreval või raskel ajal eriti, näidatakse nimevalikuga ka meelsust. „Urmas ja Merike” on meie kaugema ajaloo ilukirjanduslike käsitluste hulgas eriline, kuna peavaenlaseks pole seal Eestile läänest ega lõunast, vaid idast pealetungijad. Urmas on mees, kes nõuab iga muinasmaakonna kompromissimeeste meelehärmiks Jaroslavilt Tartu tingimusteta ja kiiret tagasivõtmist ning venelaste igaveseks ajaks maalt väljaajamist. Urmas on venevastane, mis sest, et soodsal hetkel on temagi idakaubanduse pealt kopsakat tulu teeninud. Aga ta ei raja oma maakonna majanduslikku tulevikku idasuhetele ega transiidile. Vastupidi. Ta ületab kas või volitusi ja tegutseb üksi, kuni teised, vanemad ja tähtsamad, muudkui arutavad ja laveerida püüavad, et liigse agressiivsuse tõttu idasuhted ometi kannatada ei saaks. Urmas seab julgeoleku ikka ärist ettepoole.

Hindrey oli küll ettenägelik mees, kuid vaevalt oskas ta oodata romaani kirjutades seal kirjeldatud põhiskeemi nii kiiret kordumist reaalses maailmas, nagu see 1939.-40. aastal juhtus. Hoiatuskirjandus oli tema romaan siiski oma sünnihetkel ja eks ta ole praegugi. Ja ses mõttes on isegi üllatav, et nüüd, mil Hindrey romaan Eesti Päevalehe ja Akadeemia ühissarjas „Eesti lugu” on uustrükini jõudnud, pole ükski punameelne Hindreyd ja tema kangelasi postuumselt russofoobideks ja noortele halbadeks eeskujudeks arvustanud.

Meie praeguse vabaduse ajajärgul peab siseministeerium nimepaneku üle täpset arvet. Aastatel 1992–2004 oli Merike nimede populaarsustabelis 293. (13 aastaga 40 korda) ja Urmas 323. (32 korda), seega pandi neid nimesid 2-3 korda aastas. Võrdluseks, populaarseim perioodi nimi Martin esines samal ajal 1860 ja Anna 1213 korda. Urma ja Merike lähtekoht on nullilähedane ehk küllaltki hea jälgimaks, kas Hindrey uustrükil on 70 aasta tagusega võrreldav mõju lapsevanemate nimevalikule.

 

Meelis

Viimati kehtinud põhikooli riiklik õppekava pakkus 4.–6. klassi õpilaste kohustusliku kirjanduse valikus sellise loendi eesti autoreid: Kreutzwald, Jaik, Roht, Luts, Parijõgi, Rannap, Jõgisalu, E. Raud, Pervik, Rannamaa, Truu, Tungal, Põldma, Toomet või teised. Enn Kippel ja tema 1941. aastal uue okupatsioonivõimuga kollaboreerumise vaimus avaldatud „Meelis” paigutuvad tahtmise korral küll jaotusesse „ja teised”, kuid siiski paneb imestama, et tõepoolest paljudes koolides veel praegugi 6. klassi lapsed „Meelist” kohustuslikus korras lugema ja käsitlema peavad. Tegemist pole ju mitte ainult ideoloogilise, vaid ka muidu üpris kehva kirjandusega. Õigustuseks ei saa siin olla ka see, et selle perioodi kohta muud lugeda poleks. Kui mingi vahemik Eesti ajaloos on kirjanduslikult põhjalikult käsitletud, siis just muistse vabadusvõitluse aeg. Ja kust otsast ka ei vaataks, „ajaloolist Eesti-Vene sõprust” see periood ei sisaldanud. Aga näe, koolides õpetatakse lastele ideoloogilise kirjanduse abiga ikka seda, kuidas „liitlased” Meelis ja Vjatško käsikäes surevad ja saksa okupantidele tasumist tõotavad. Kui nüüd „Henriku Liivimaa kroonika” lähipäevil taas laiade hulkadeni jõuab, saab igaüks kontrollida, et meie vanim säilinud ilukirjanduslik tekst ütleb Vjatško kohta (Julius Mägiste 1962. aasta tõlkes): „Pärast seda läkitasid novgorodlased teele vürst Vjatško, kes kunagi oli Kukenoisis Riia piiskopi mehi mõrvanud, ja andsid talle raha ning kakssada meest kaasa, usaldades tema kätte valitsusvõimu Tarbatus ning teistes maakondades, mis ta peaks saama enese alla heita”. Mitte sõprus ja abi, vaid vallutamine.

Nimena ei saa Meelisele midagi ette heita, muinasaja nimi, mis sest, et Henrik seda ei nimeta. Veel kord Rajandit tsiteerides „vahepeal oli kiriklik nimepanek selle kui ka teised muistsed eesti nimed rahvapruugist välja tõrjunud, kuid alates a. 1957 tõusis Meelise uuskasutus järsult. /—/ Meelise-harrastuse põhjuseks on arvatavasti Enn Kippeli ajaloolise noorsoojutu „Meelis” kolmanda trüki ilmumine 1955. a.” (lk 129). Siinkohal tasuks küsida, miks buum ei vallandunud kohe esimese või siis teise trüki järel. Ja pole väga keeruline vastata, et 1950ndate lõpuks muutis märkimisväärne osa eestlastest, kes vabaduse taastulekut ei uskunud, oma ellujäämistaktikat ja hakkas jõudumööda värvi vahetama. Kas teadlikult või alateadlikult kaldusidki need nõrgausulised eelistama vastupanule koostööd ja küllap alateadvus tõukas siis ka noorte vanemate nimevalikut.

Oma osa on kindlasti juhusel, nime kõlal, koolis õpitul ja paljudel muudelgi mõjutustel. Statistilist kinnitust sellele, et 1960ndatel olid pered, kus lapsele pandi nimeks Meelis, keskmiselt punasemad ehk nõukogude süsteemis koostöövalmimad ja edukamad kui need, kes valisid lapsele nimeks Urmas, pole tõenäoliselt tänapäeval võimalik hankida. Jäägu see hüpotees õhku rippuma. Aga juhul, kui kollaboratsioonikalduvusel ja Meelise nime valimisel mingigi seos peaks olema, siis ehk on kõnekas fakt, et perioodil 1992–2004 platseerus Meelis edetabelis 144. kohale 122 nimepanekuga, ületades Urmast sageduses ligi neli korda.

 

Ernst ja Adele

Praeguse aja liberaalne vaim ei salli mõistagi peaaegu mingisuguseid piiranguid nimepanemisel ja Eesti elanikkonna eesnimede nimekiri pikeneb kogu aeg. Ühel pool on kõik need jalgpalli- ja konjakinimed, nagu Keven ja Kevin, Steven ja Stivin, Remymartinist rääkimata. Kalendrisabadest ehk veel leiab mõne nimesoovituse, aga süstemaatilist suunamistegevust, nagu seda sada ja vähem aastat tagasi harrastasid Oskar Kallas või Julius Mägiste, pole kuskil näha. Kahtlane on, kas ka kirjanike peale võib loota, pigem võiks mõjutusvahendina kasu olla liikuvast pildist.

Eesti riik maksis oma tänavuse ümmarguse sünniaastapäeva tähistamiseks kenasti mitme kunstitellimuse eest. Kaks viimast kärarikkalt publiku ette jõudnud kunstitükki on ETVs käivitunud seriaal „Tuulepealne maa” ja eelmisel nädalal linale jõudnud mängufilm „Detsembrikuumus”. Neis on autorid oma võimaluse mõõdetavalt nimekujundusse sekkuda paraku peaaegu kasutamata jätnud. Seriaalis tegutsevad peategelastena niigi igihalja populaarsusega Indrek ja Toomas (perioodil 1992–2004 esinenud vastavalt 301 ja 241 korda, kohad mehenimede pingereas 65. ja 87.), filmis aga nimede edetabelit juhtiv Anna ja 30. kohal paiknev Tanel (553 korda). Indikaatorina on palju paremad eeldused märgatavad olla seriaali tüdrukutel Maretil (48 korda, 276. koht) ja Adelel (8 korda, 506. koht). Tõsine patrioot peab „Detsembrikuumuse” peategelaseks arvatavasti siiski kindral Ernst Põdderit, „landesvääri võitjat” ja meest, kes 1. detsembril 1924 Karl August Hindrey sõnade järgi: „seadis vastased jaama perroonil seina äärde ja täitis siinsamas langetatud väljakohtu otsuse”. Nimetatud stseeni nii filmi publikumenu kui kindrali mälestuse kahjuks kinokülastajal näha ei õnnestu, episood raudteejaamas jääbki lõpetamata. Aga see ei tähenda, et nimi Ernst (pandud 4 korda 1992–2004, 563. koht) isamaalise rahva hulgas jälle populaarseks ei peaks saama. Pealegi, kindrali teine, vähem kasutatud eesnimi oli poeglaste nimedest esisaja piiril ja üle kümne korra aastas pandud Johannes.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming