„Eesti 100“ vs. „Narkopoliitika 114“

MARLEEN ALLEMANN

Eelmisel nädalal jõudis Eesti meediasse uudis¹ seoses Tervise Arengu Instituudi (TAI) värske statistikaga, millest ilmneb, et nii uimastite üledoosist põhjustatud surmajuhtumite kui ka HIVi nakatunute arv on taas tõusmas. Tänavu on TAI andmetel esimese viie kuuga üledoosisurma surnud juba 54 inimest, eelmisel aastal oli selliseid surmajuhte samal perioodil aga alla 40. Statistika järgi oli eelmisel aastal üledoosist põhjustatud surmajuhtumeid ühtekokku 114² ning üledoosi tõttu surnud inimeste arvuga miljoni elaniku kohta on Eesti endiselt ELis esikohal. Euroopa narkootikumide ja narkomaania seirekeskuse andmetel³ oli nimelt Eestis 2015. aastal uimastitarbimisest põhjustatud surmajuhtumeid miljoni elaniku kohta koguni 103, mis tähendab, et ületasime selle näitajaga ligi viiekordselt ELi keskmise. Vaatamata narkoprobleemi ilmselgele tõsidusele ja poliitilise eliidi täiesti huvituks jätnud fentanüüliepideemiale, mis on üledoosisurmade üks peapõhjusi, ei ole uimastisõltuvus ja narkopoliitika siiski teemad, mis leiaksid avalikkuses laiemat kõlapinda, rääkimata poliitilises agendas tõusetumisest.

Olukorras, kus kuuleme väga sageli heietusi selle ümber, kuidas Eesti rahva­arv kahaneb, peaks iga siin elav inimene olema väärtuslik. Vaadates, kui paljud kaotavad elu igal aastal üledoosi ja HIVi tõttu, tekib tahes-tahtmata mitmeid küsimusi. Miks ei lähe poliitika kujundajatele ja avalikkusele ilmselgelt üleliia suureks paisunud uimastiprobleem korda? Miks ei otsita lahendusi ja millised need võiksid üldse olla?

Sõltuvust taastootev poliitika

Üldjoontes saab narkopoliitika jaotada kaheks. Uimastipoliitika võib olla represseeriv, mis tähendab, et narkomaaniat käsitletakse kriminaalse nähtusena ning uimastitarbimist üritatakse vähendada eeskätt karistusmeetmetega. Võimalik on aga ka kahjude vähendamisele suunatud poliitika: sel juhul nähakse uimastisõltuvuses pigem sotsiaal- ning terviseprobleemi ning pööratakse tähelepanu eelkõige kahjude minimeerimisele. Nii vähe kui narkoprobleemist ja uimastipoliitikast avalikkuses üldse juttu on, võib vastavasisulisi teemapüstitusi jälginuna öelda, et nii debatis kui ka reaalses poliitikas keskendutakse pigem karistusmeetmetele, mitte kahjude vähendamisele. Kui võtta kas või poleemika süstlavahetuspunktide loomise ümber, siis tuleb kahjuks tõdeda, et uimastiprobleemi ulatusele vaatamata on Eestis endiselt rohkem senise represseeriva narkopoliitika jätkumise pooldajaid.

Poliitika kujundamise puhul räägitakse sageli rajasõltuvusest (path dependence), mis tähendab, et juba tehtud valikust ja otsustest sõltuvad alternatiivid ning edasised poliitilised valikud. Just seda on näha ka Eesti narkopoliitika puhul: karistuskeskselt poliitikalt kahjude minimeerimise suunas liikumine tähendaks tõsist muutust mõtteviisis, kuid kuna ühiskonnas pooldab enamik pigem senist lähenemist, ei ole poliitikutel põhjust praegust süsteemi lõhkuda. On siin tegu mugavuse, pea liiva alla peitmise või lihtsalt rumala tegevusetusega inimelude arvel? Kahjuks tuleb tõdeda, et tegu võib olla ka pragmaatilise poliitilise valikuga.

Eesti narkopoliitika toimeloogikat saab päris hästi selgitada USA poliitikateadlaste Anne Schneideri ja Helen Ingrami 1990ndate lõpul välja käidud poliitika kujundamise teooriaga (demo­cratic policy design)⁴. Nad viitavad poliitika sihtrühmade sotsiaalsele konstrueerimisele ja väidavad, et mis tahes avaliku poliitikaga enamasti taastoodetakse sotsiaalseid konstruktsioone, kuid konkreetse poliitikakujundamise viisi korral võib kutsuda ellu ka märgatavaid sotsiaalseid muutusi. Nimetatud teoorias tuuakse välja neli sotsiaalset gruppi, kes eristuvad selle järgi, kui suur on nende poliitiline mõjukus ning kas avalikkus tajub neid pigem positiivse või negatiivse jõuna. On nn eelistatud, keda nähakse heas valguses ning kellel on valijaskonnale arvestatav poliitiline mõju (nt keskklass, väikeettevõtjad, eakad), nn rivaalid, kel on samuti võimu, ent kes on ühiskonnas ebapopulaarsed (nt suurpankade ja -korporatsioonide esindajad), ülalpeetavad, kelle hääl jääb poliitika kujundamisel pigem kuuldamatuks, kuid kellesse suhtutakse pigem positiivselt (nt suurpered, puudega inimesed jne), ja hälvikud, kellel pole mingit mõjuvõimu ja kellesse suhtutakse ka negatiivselt. Viimasesse sotsiaalsesse gruppi paigutuvad kriminaalid, illegaalsed immigrandid, aga ka narkomaanid.

Eesti uimastipoliitikat mainitud teooria valguses analüüsides on isegi arusaadav, miks ei vaevu poliitika kujundajad tegema muudatusi ning jätkavad karistava lähenemisega. Võib uskuda, et narkopoliitika kujundamisel lähtutakse põhimõttest, et lahendus peab tagama võimalikult suurel hulgal hääli, aga tekitama seejuures vähe ühiskondlikku vastuseisu, mistõttu on olulisim sotsiaalselt positiivsena tajutud gruppide soovide täitmine ning vähem mõjukad ehk antud juhul uimastisõltlased jäävadki kannataja rolli. Hälvikutele suunatud poliitika jääb seega karistamiskeskseks, sest puudub poliitiline ja ühiskondlik tellimus, aga ka tolerantsus pakkumaks negatiivsena tajutud isikutele häid lahendusi. Liites siia tõsiasja, et keskmine üledoosi sureja on TAI andemetel enamasti 30ndates vene päritolu mees ning vähemuste probleemid ei näi Eestis peaaegu kunagi need põletavaimad olevat, pole ehk järele mõeldes sugugi ime, miks ei vaevu keegi sõltuvusprobleemi päevakorda tooma, rääkimata sellega tegelemisest.

Valitsev avalik retoorika ja praegune narkopoliitika ei aita kaasa uimastisõltlaste rehabiliteerimisele ja sotsialiseerimisele, vaid hoopis kinnitavad arusaama uimastisõltlasest kui kurjategijast, keda peab karistama. Sõltlase kriminaaliks tembeldamisega aga ta häbimärgistatakse ning tõrjutakse ühiskonnast veelgi enam välja. Stigmatiseerimise tõttu on enda pärast piinlik nii sõltlasel endal kui tema lähedastel, see viib aga selleni, et probleemi on aina raskem tunnistada ja ka abi jääb seetõttu saamata. Sildistamise teooria (labeling perspective) alusel võib kahjuks aga väita, et deviandina märgistatu hakkab sageli veelgi hälbelisemalt käituma ning võtab talle peale surutava identiteedi lõpuks omaks: ta internaliseerib domineeriva sotsiaalse suhtumise ja hakkab ka sellest lähtuvalt toimima.⁵

Kahjusid vähendav lähenemine

Nagu öeldud, saab uimastiprobleemile läheneda kaht moodi. Väga ilmekas on kõrvutada nt Eestit ja Portugali, kuivõrd mõlemad riigid dekriminaliseerisid 2000ndate alguses oma tarbeks uimastite omamise. Seejärel valis Eesti pigem represseeriva ja Portugal kahjusid vähendava poliitika. Tulemus: meie uimastiprobleem on siiani akuutne, Portugalis on süstivate sõltlaste hulk aga märgatavalt vähenenud. Muidugi ei saa ühe riigi lahendust üks ühele teise üle kanda, kuna sotsiaalne kontekst ja ühiskond pole sama, kuid üht-teist õppida oleks Eestil siiski. Portugali kogemus näitab selgelt, et dekriminaliseerimisest on uimastiprobleemi lahendamisel abi vaid siis, kui muutub kogu sõltlastesse puutuv retoorika ja suhtumine. Nimelt rakendati seal küll mitmesuguseid meetmeid, mis peaksid aitama endistel sõltlastel ühiskonnaga taas sobituda (mh viidi läbi tööturureform, millega soodustati tööandjatele toetust makstes endiste sõltlaste tööturule naasmist), kuid olulisim oli muudatus just suhtumises: dekriminaliseerimise järel hakati narkomaane kohtlema kui abi ja toetust vajavaid sõltuvusprobleemiga inimesi, mitte kui karistamist väärt kriminaale.

Eestis on juba kasutusele võetud mõningad meetmed, nagu metadoon­asendusravi ja naloksooniprogramm, mis on suunatud pigem kahjude minimeerimisele, kuid meie narkoprobleemi mastaapsuse juures on sellest ilmselgelt vähe. On üldiselt teada, et represseeriv uimastitevastane võitlus ja narkosõda pigem süvendavad probleeme, sest just illegaalselt levivate narkootikumide teadmata päritolu tõttu toovadki need kaasa enim üledoosisurmasid. Pealegi seondub musta turuga alati kriminaalsus. Ühiskonna meelestatuselt ei olda Eestis siiski veel ilmselgelt valmis kõnelema uimastite legaliseerimisest. Selleks et muuta senist poliitikat ja teha mõistlikumad otsused nii süstlavahetuspunktide, asendusravi kui ka sõltlaste taasühiskonnastamise osas ning jõuda ehk vähemalt kanepi legaliseerimiseni, oleks alustuseks vaja eeskätt muuta oma arusaamu. See eeldab aga teadlikkust, tahtmist aru saada ja mitte hukka mõista. Ilmselgelt pole pikka aega domineerinud arvamust, et narkomaan on allakäinud kriminaal, kerge kummutada, kuid kindlasti on see proovimist väärt ja julgustaks ka sõltlasi ning nende lähedasi rohkem oma õiguste eest seisma.

Maailmas on mõned silmapaistvalt positiivsed näited, kuidas ühiselt tegutsedes on suudetud probleemi teadvustamisel ja suhtumise muutmisel palju ära teha. Näiteks algatas üks Suurbritannia eestkosteorganisatsioon aastate eest kampaania „Ka head inimesed tarbivad uimasteid“ („Nice people take drugs“), mis laienes ka teistesse riikidesse ning mille eesmärk oligi eeskätt uimastisõltlasi puudutava stigma vähendamine ning avatum arutelu, et julgetaks uimastisõltuvusest rääkida ning seeläbi inimeste teadlikkust suurendada.⁶ Samuti on tähelepanuväärne näide rohujuuretasandi algatus (VANDU) Vancouveris 1990ndate lõpul: mõte oli koondada sõltlased, et aidata kaaskannatajaid ja muuta ühiskonna suhtumist.⁷ Nimelt hakkasid sealsed uimastisõltlased ise tänaval patrullima, et päästa narkomaanid kiirabi kutsudes üledoosisurmast; nad osalesid kohalikku elu puudutavatel koosolekutel, et teha kuuldavaks ka oma hääl ja näidata, et kohalikud mured lähevad neilegi korda ning nad on samamoodi huvitatud selliste probleemide nagu üledoosi suremine, maas vedelevad süstlad jms lahendamisest. Muu hulgas korraldati avalikkuse tähelepanu tõmbamiseks aktsioon, mille käigus püstitati Oppenheimeri parki tuhandeid puidust riste, millega tähistati viimase nelja aasta jooksul surnud uimastisõltlased. Selle suuraktsiooniga jõudis tõesti laiema avalikkuseni arusaam, kuivõrd ulatuslik on uimastiprobleem tegelikult. Võib uskuda, et kui esimesed julged ja hakkajad aktivistid suudaksid muuta avalikkuse suhtumist narkosõltlastesse, oleksid viimased ühes oma lähedastega altimad koonduma, et oma õiguste eest seista ja poliitika kujundamises kaasa rääkida.

Eesti uimastisõltuvuse sünge statistika valguses on lausa uskumatu, et narkomaania on endiselt probleem, mille ees on meie ühiskond siiani justkui silmad sulgenud. Nagu eespool öeldud, võib poliitikuid süüdistada pragmaatilises poliitikas ja ebapopulaarsete teemade vältimises, kuid kui inimeste elu päästmiseks tõepoolest riigimehelikkust nii väga napib, siis võib siinkohal tuua ühe märksõna, mis peaks võimukandjad ehk mõtlema (ja tegutsema) panema. See märksõna on „noor valija“. Just noored on need, kes on uimastiprobleemidest sageli teadlikumad ja ootavad ka muutusi. Seetõttu on just nemad sihtgrupp, kelle hääled saaks püüda läbimõeldud ja positiivseid muutusi taotleva, kahjude vähendamisele suunatud narkopoliitikaga. Tavaliste inimeste huvipuudust ja stereotüüpse suhtumise saab välja vabandada lihtsalt teadmatusega, kuid suurem küsimärk on meedia võrdlemisi vähene teemakajastus, et mitte öelda suhteline vaikimine. Uimastiprobleem, üledoosi suremine ja narkopoliitika on teemad, millest tuleb rääkida, sest sõltlane on inimene. Ja iga inimelu loeb.

1 Kadri Ibrus, Süstlavahetuspunktide puudus tõi HIV-nakatumiste ja üledoosisurmade tõusu. – Eesti Päevaleht 10. VIII 2017.

2 Narkoainete kasutamisest otseselt tingitud surmad soo ja vanuserühma järgi. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas 2017. http://pxweb.tai.ee/PXWeb2015/pxweb/et/01Rahvastik/01Rahvastik__04Surmad/SD41.px/table/tableViewLayout2/?rxid=8ef494da-6647-42ee-86b4-64b0c60faca7

3 Euroopa uimastiprobleemide aruanne. Suundumused ja arengud. Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg 2017.

4 Vt Anne Schneider ja Helen Ingram, Policy Design for Democracy. University Press of Kansas, 1997.

5 Jennifer Murphy, Illness or Deviance? Drug courts, drug treatment, and the ambiguity of addiciton. Temple University Press, 2015.

6 Tony Newman, Nice People Take Drugs. – Huffington Post 1. V 2011.

7 Vancouver Area Network of Drug Users. http://www.vandu.org/about-us/