Eesti 20. Masendus ja lootus

Tiit Hennoste

On ametnikke, kes teevad oma juhile vajalikku tööd ja kelle elu sõltub otseselt ustavusest juhile.        Eesti riik saab 20 aastat vanaks, teist korda ajaloos. Mis oli 20 aastat tagasi? Inimesed ootasid imet, vähemalt nii nad räägivad. Ime pidi olema kohe ja kõigile saabuv ideaalne riik, mille mudeliks lapsepõlve päikeseriigiks pleekinud mustvalge foto sõjaeelsest Eestist. Ma ei hakka rääkima sellest, et maailm oli muutunud ja seda riiki ei saanudki enam tulla. Mul ei olnud illusioone saabuva üleminekuaja suhtes. Revolutsioon on ikka sama, ükskõik, milliselt korralt millisele üle minnakse. Muidugi, Suure Prantsuse revolutsiooni terrori asemel on nüüd peenemad platsipuhastamised, kuid uute raha- ja võimumeeste/naiste saagiahnus on kasvanud võrdeliselt kapitalismi arengu ja õitsenguga.  Nii polnud mul ka põhjust pettuda. Ainult kahes punktis panin ma raudselt mööda.   

    

Väärtused ja raha       

Ma arvasin, et Eesti ühiskonnas ja riigis hakatakse lähtuma väärtustest, mida esindavad parteid ja huvigrupid, ja et Eestis saavad oluliseks kaks klassikalist mõtteviisi Euroopa poliitikas: konservatiivid ja sotsialistid ning see toob loogiliselt kaasa kindlad muutused. Humanitaarina oli mu suurim lootus, et Eesti riik hakkab hoolitsema kultuuri, hariduse ja teaduse eest. Sel lootusel oli mu arust kindel põhi. Sotsialistid on alati pehmeid väärtusi toetanud ja Eesti konservatiivid on alati olnud rahvuslikud konservatiivid, kellele kultuur ja  haridus on juba sajandist kauem olulised väärtused. Ja teine lootus oli, et sotsialistlik partei tõstab loosungiks solidaarsuse ja arusaamise ühiskonnast kui keerukast kooslusest, kus eri ametitel on muidugi erinev väärtus, aga kõik need on vajalikud koosluse toimimiseks. Ja seetõttu väärib austust iga töötaja ja iga amet. Ma panin mööda. Väärtuste, hariduse ja solidaarsuse võimu asemel suutsid teatud erakondade poliitikud, kohalikud kapitalistid  ja ajakirjandus ühiste jõududega kehtestada raha diktatuuri. Ideede asemele ei tulnud isegi huvid, vaid hind. Muidugi oli see pehme diktatuur, võiksime isegi öelda hellitavalt raha-autokraatia, loosungiks mitte „Plats puhtaks!”, vaid „Palju pappi ja kohe!”.     

Kas 20 aastaga on midagi muutunud?       

On, sest sotsialistid on esmakordselt hakanud ajama oma liini ja kultuurist on hakanud kõnelema ka need parteid, kellele varem peale raha midagi olemas ei olnud. Ja ei ole ka, sest tegelikkus on sama. Alles sel suvel lugesin vist Eesti Päevalehest: õppige, haritus maksab, tahe  töötada maksab, oskused maksavad. Küüniline vale. Ei maksa. Haritud, oskustega ja tööhimuline ülikoolilektor ei saa isegi eesti keskmist palka. Õige on midagi muud. Maksavad teatud haridus, teatud oskused ja tahe töötada just teatud kohtadel. Ja need kohad ei ole hariduse, kultuuri ega teaduse vallas.     

On, sest suur osa eesti kunagisi fast money kapitaliste on oma firmad maha müünud ja Eestit valitseb ammu välismaine kapital suuresti välismaise ärikultuuriga. Ja ei ole ka. Sest suur osa pisemate firmade omanikke on endiselt eestlased ja uurimused näitavad, et nemad ei ole mitte kuidagi muutunud. Lugege näiteks Eesti firmaomanike juhtimisstiili kohta ajakirja Director viimasest numbrist. Omanikud on orienteeritud sageli ainult finantsnäitajatele.  Omanikud soovivad saada tulu ruttu ja kohe. Omanikud palkavad endale juhi, aga jätavad ta siis juhtimisest kõrvale. Omanikud ei taha õppida juhtima, sest nad on veendunud, et nad teavad ja oskavad ise paremini, kuna on sündinud omanikuks. Omanikud tegutsevad põhimõttel: tehtud-mõeldud. Kokku: omanikud on tihti pidurid, kuigi peaksid olema vedurid. Võib küsida: miks rahvas ei hakanud vastu? Miks ta laseb rahal enda üle valitseda? Kas on  põhjus selles, et vaene ihkab alati raha liiga palju? Või on põhjus selles, et eesti inimest juhib ikka sajandivanune Mogri Märdi röökimine: raha, raha peab mul olema. Miks ta laseb ennast rahaomanikel mõnitada, olles nõus tegema tööd palga eest, mis ei võimaldagi ära elada? Kas on põhjus lihtsalt arguses või selles, et vanemasse inimesse on kasvatatud kohusetunne, mis paneb ta rügama ka nende eest, kes ei viitsi. Miks ei ole eesti omanik nõus midagi õppima? Kas seepärast, et saab hakkama niikuinii, või on hoopis kaugemal, selles mõtteviisis, mida kirjeldas juba Lydia Koidula „Säärases mulgis”.       

Juhtmete maailm 

Eesti riigi uus ajalugu algas loosungiga: „Plats puhtaks!”. See oli hea loosung, mis pidi idee järgi pühkima minema sovetliku seltskonna ja koos sellega ka nende mõtteviisi. Plats sai vähemalt pooleldi puhtaks. Aga loosung elab edasi ja on saanud uue sisu, kuigi keegi seda enam otse välja ei hõika. Kõik eesti parteid töötavad sama loosungi järgi. Niipea, kui on saadud võimule, asutakse platsi eelkäijatest puhastama. Selle asemele veetakse omad juhtmed. Eesti riik pidi tulema õhuke riik. See meeldis mulle väga. Ma sain sellest aru nii, et ma ise vastutan ja ise maksan ning saan vastutasuks minimaalselt ametnikke ja bürokraatiat. Tegelikkus on midagi muud. Ise maksan küll, aga ametnikke  ja bürokraatiat on sama palju kui paksus riigis. Viisteist aastat tagasi käisin esimest korda New Yorgis. Sel ajal oli veel Hansapank ja minul selle deebetkaart. Minu jahmatuseks võeti see igal pool vastu ilma uurimata, kes ma olen ja mis pank see sihuke on. Küsisin kauem seal elanud tuttavalt seletust. See oli lihtne. Kõige tähtsam põhimõte on: usalda. Sest see on kõige odavam viis asju ajada. Kui aga keegi sigadusega vahele jääb, siis saab täie rauaga. Nõukogude  riigis kehtis teine loosung, mis eesti keeles kõlab nii: „Usalda, aga kontrolli”. Vene keeles muuseas kõlab see palju paremini. Eesti riik elab siiamaani just selle loosungi järgi. Kui keegi keerab kokku käki, siis tehakse uus seadus, mis laseb seda võimalikku käkki karistada. Tulemuseks on see, et kõik korralikud inimesed saavad kaela uue regulatsiooni ja ametnike armee kasvab veel ühe liikme võrra, kes hakkab uue seaduse täitmist kontrollima.     

Kunagi oli suurem osa töötajatest igas riigis talupojad. Siis tõusis suurimaks kihiks  töölisklass. 1960. aastatest peale on räägitud teenindajate riigist. Mind on hakanud viimasel ajal huvitama lihtne küsimus: millal jõuab Eesti riik selleni, et suurem osa selle riigi töötajatest on ametnikud? Igatahes on Eesti astunud sellel teel vähemalt juhtiva viie riigi hulka. Eelmisi lõike ühendab üks sõna: ametnikud. Need võib jagada Eesti riigis kaheks. On lihtsalt ametnikud, kes teevad riigi ülalhoidmiseks vajalikku tööd ja keda iseloomustab lojaalsus  oma töö ja riigi suhtes. Ja on ametnikud, kes teevad oma juhile vajalikku tööd ja kelle elu sõltub otseselt ustavusest juhile. Kõige sagedamini kannavad nad ametinime nõunikud ja slänginime juhtmed. Ja küsida võib ka teisiti: millal saab Eestist lõplikult juhtmete riik? Eesti ühiskonnas ja riigis on minu arust jõudnud kätte selge piiriaeg. Vanemad inimesed kiruvad, vannuvad ja lõpuks ütlevad lihtsalt: elame üle. On 700 aastat üle elatud ja elame veel. Aga noored ei taha elada üle. Neid ei huvita. Selle asemel murravad nad ennast sellest maailmast lahti. Nad tahavad alustada uuesti puhtalt platsilt. Suure osa noorte inimeste juttudes kordub pidevalt lihtne mõte: tahaks siit minema. Siin valitseb tigedus ja alandav suhtumine minusse. Siin pole midagi teha. Need noored ei loe enam eesti kirjandust, sest seal pole midagi lugeda.         

Viimasel ajal ei saa ma enam tihti loengutes nalja teha, sest filoloogi naljade aluseks on tihti kirjandus. Ajakirjanikud kõnelevad, et enam ei saa panna pealkirjaks mõnda kultuurimetafoori. Inimesed ei saa aru, sest nad pole lugenud. Kultuurifraaside ja kirjandusest pärit  kujundite asemel on fraasid, mis pärinevad suurte kosmeetikafirmade standardreklaamidest ja kuulutavad, et kõik on uskumatult hea ja sa väärid seda.       

Need noored ei tunne enam Eesti ajalugu. Nad ei tahagi ajalugu tunda, sest arvutimaailma  tulevik ei vaja ajalugu. Nad murravad ennast oma mälust lahti. Sest mälu pole vajagi selles uues maailmas. Vastupidi, meile seletatakse, et mälu võib kiiresti ja radikaalselt muutuvas maailmas hakata segama. Mu arvates on tekkinud põlvkond, kelle kohta võib öelda, et neil pole enam korralikke juuri Eestis. Aga see ei ole juuretu põlvkond. Need on inimesed, kes on endale kasvatanud virtuaalsed juured. Ainus probleem on selles, et virtuaalses maailmas ei  ole mulda, heinamaad, isegi mitte lapsepõlve kodutänava asfalti.     

Patriotism ja lootus       

Mu arust on Eesti ühiskond ja riik jõudnud jälle piirile, kus sidemed eri osade vahel hakkavad katkema. Tulemuseks on tükid, mis elavad oma maailmas, eri aegades ja eri ruumides. Nad ajavad omi asju ja nende juured on eri kohtades. Seda, mis neid liidaks ja seoks, on armetult vähe ja see on armutult habras. Mis neid ühendaks?  Eesti riik sündis mõlemal korral rahvusluse vaimust. Nagu iga ideoloogia, vajub ka rahvuslus pikapeale ära ja vajab uuesti püstiajamiseks järjest suuremaid ja suuremaid annuseid. Rahvusluse annuste suurendamise tulemus on aga natsionalism. Rahvuslus on midagi mõõdukat ja natsionalism midagi äärmuslikku, rahvuslus on midagi positiivset ja teisi rahvusi austusega kohtlevat, natsionalism on midagi, mis vaatab teisi rahvusi kui midagi negatiivset ja vihkamist  väärivat. Tõsi, inglise keeles ja Euroopa ajaloo meeles elav maailm ei saa sellest vahest eriti hästi aru, sest vastanduse vaim on mõlemal sees. Aga see selleks. Oluline on see, et meil on vajadusel lihtsalt suurendatud rahvusluse annuseid. Aga olulisem on mu arust see, et riik ei vaja niivõrd rahvuslust kui patriotismi. See on sõna ja mõiste, mida tuleb eesti avalikust arutlusruumist tikutulega otsida. Ja kui leiad, siis on selle taga lihtsalt ümbernimetatud  eesti rahvuslus või natsionalism. Aga lootusega lõpetades: mulle tundub, et uue aja patriotism võiks olla midagi, mis aitaks laiali liikuvad tükid uuesti kokku tuua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming