Eesti 2011: lootsik avamerel

Evi Arujärv

Paavstist paavstima reeglitäitjana on Eestist raha- ja poliitklubides saanud paipoiss, selle hinnaks on aga, et ligi viiendik inimesi elab vaesuses.  Eesti taasiseseisvumisest saab augustis 20 aastat. Selle aja jooksul olen mõnigi kord avastanud, et püüan ümbritsevat vaadata ja hinnata oma kadunud isa silmadega. Minu isa, 1927.  aastal tubli talumehe ja kooliõpetaja peres sündinud mees, ei jõudnud Eesti Vabariigi teist tulemist ära oodata. Ma ei usu, et ta pidas seda tõenäoliseks. Väga vähesed pidasid, eriti noorem, juba Eesti NSVs sündinud põlvkond, kellel puudusid mälestused. 

Isa, nagu kõik temaealised, mäletas – ja seepärast ei leppinud üks osa temast olukorraga iialgi. Seda vaikset leppimatust ei suutnud varjata tüüpiline eestlaslik sõnakehvus, piisas ka juhuslikult pillatud fraasist, et sellest aimu saada. Kõik, kes hoidsid alles mälestust, elades  riigis, kus mäletamine oli keelatud, hoidsid alles Eesti Vabariiki.         

Haiguste ravi 2         

Vaid mäletamine, mis loob ajatelge ja sotsiaalset ruumi hõlmava tervikpildi, annab tähenduse ka nüüdishetkele. Selle pildi teravust võib tuhmistada harjumus või mugavus, aga ka lootusetus või soov vältida ebameeldivat ja inetut. Vaadates tänast Eesti Vabariiki oma kadunud aega maha jäänud isa silmadega, ei tundu miski mulle liiga enesestmõistetav: avanenud piirid ja mõtteruum;  heaolu ja vabadus, millest me kõik, kuigi ühed vähem ja teised rohkem, osa oleme saanud; ka lihtsalt see kirjeldamatu tunne, mille äratab varahommikuses vaikuses Toompea kandist kostev Paciuse meloodia. Ent tunnetusrutiini tõrjudes paistab Eesti ühiskonnast  esmakordsuse selguses kätte muudki: kohustusliku kroonuoptimismi üha valjemalt ja tühjemalt kõmisev hääl; hulk tabuteemasid, mille ülesvõtmine võib mõjutada ka kõneleja üldisemat käekäiku; poliitika klannistumine; ka kõrgeimal tasandil harjumuspäraseks saanud poliitilise ja majandusliku sisuga jokk-skeemid; võimu nimel käib halastamatu sotsiaalne ja poliitiline märgistamine; tervete territooriumide ja inimgruppide mõtteline  ja ka reaalne hülgamine, üksikisikutest kõnelemata – aga Eesti on ju nii väike! Ja tulemus: vaimne tasalülitumine, kasvav konformism, enesetsensuur ja mugandumine staatuse säilitamise või ka lihtsalt ellujäämise nimel. Ma ei tea, mis oleks mu kadunud isale tänases päevas suurem üllatus – kas mobiil ja arvuti, värvilised võõramaa puuviljad kaupluselettidel ja autode rohkus või hoopis „heade” ja „pahade” kommunistide imepärane selekteerumine,  valikuline mäletamine ning Paulusteks kehastunud Sauluste suur hulk. Küllap siiski kurioosum, et mõnigi neist, kes 20 aastat tagasi tegeles rahvusliku amneesia juurutamisega, tegeleb sellega kõrgelt tribüünilt ka praegu, ainult et nüüd juba ka lähiminevikku ja isegi nüüdishetke retušeerides. 

Olematud teemad 

Me tähistame iseseisvust, kuigi kahe aastakümne jooksul toimunud (taas)integreerumine Euroopasse ja läänemaailma on toonud mängu uued võimsad taustsüsteemid, mille tingimustes rahvusromantiline iseseisvusutoopia on omandanud üsna tingliku iseloomu. Ja  üle avatud piiride ei valgu ainult hea ja kasulik. NATO ja EL – see tähendab peale puhkusereiside osalemist „maailmapolitsei” projektides, tuhandete, ka totrate või kahjulike euroregulatsioonide täitmist ning maailma migratsioonija terrorismilainetuste esimesi märke üsna koduläve lähedal. Euro tähendas uste lõplikku vallalöömist globaalsetele finantsmajanduslikele kriisidele ning reaalses rahas kehastuvat kaasvastutust teises ilmanurgas toimuva priiskamise eest või globaalsete rahapumpade õlitamist.       

Integreerumine on pea peale pööranud väärtussüsteemi: kui valimiskampaaniates pakutakse naiivsele kodanikule tavapärast patriotismilaksu ja petlikke sotsiaalpräänikuid, siis valikuvõimaluseta reaalsuses on kogu ühiskonnakirjelduse ülimateks kriteeriumideks saanud makromajanduslikud näitajad ja „reaalpoliitilised” lojaalsussuhted. Paavstist paavstima reeglitäitjana on Eestist raha- ja poliitklubides saanud paipoiss, kuid see edu on saavutatud ja toimib tänagi tabuteemaks saanud nn mikrotasandi arvel. Hinnaks  on see, et ligi viiendik inimesi elab vaesuses, umbes pool tuleb kuidagi toime ja vaid rahulolev kümnendik võib nautida täisväärtuslikku elustandardit. Et ühiskonda iseloomustab suur ja kasvav sotsiaalne ja hariduslik kihistumine, tervishoiukulutuste väiksus ja tervisenäitajate nigel seis, suur töötus, hinnatõusuga kaasnev sundkulutuste (toit ja peavari) osakaalu tõus sissetulekutes ning tööotsingutega seotud sundemigratsioon, sealhulgas eriti halva märgina  noorte inimeste ja perede lahkumine. Aga see kõik pole teema.     

Oma liistude juures       

Alati võib ju hullem olla (Lätis ja Aafrikas), eestlane on harjunud hakkama saama ja leiab lahenduse kas või jalgadega hääletades. Halvaendelisem kui paljuski ühise maailmakatla protsessidega seotud sotsiaalprobleemistik on tihenev vaikuse spiraal. Kui aastaid tagasi tuli ette oluliste probleemide mingitki arutelu,  siis praegu kohtab teatud teemasid vaid pisarat välja pressivates kommerts-TV sarjades.     

Tähendused on ette antud, head, pahad ja lollid on teada, opositsioon on hääletu ja sotsiaalkriitika elupaigaks  ongi mängumaailm, millest reaalsusse väljumine ei kuulu hea tooni juurde. Villu Reiljani omal ajal kultuuritegijatele öeldud õpetussõnad „oma liistudest” oli tegelikult ju üsna leebe lausung selle lärmi kõrval, mis puhkes hirmust, et äkki sekkub „Ühtse Eesti” seltskond mingil viisil tegelikku ellu. Ei sekkunud. Nagu oodata oli, jäidki omade liistude juurde.     

Tundub, et ka avardunud maailmapilt ei ole üksnes infokülluse allikas ja arutelu rikastaja. Seda on nii lihtne kasutada väärtustega manipuleerimise vahendina. Me elame ju tõepoolest lausa väga hästi – võrreldes Aafrika näljahädalistega. Seda enam, et Eestis leidub ju üsna palju ka tõelise, tsiviliseeritud mõõtkava raamides  edukaid, õnnelikke ja rahulolevaid inimesi – 10 või isegi 25%. Leidub neidki, kes on õnnelikud kasinuses ja enesesalgamises. Aga mida kõnelevad ühiskonna vaimuseisundi kohta vähemused, keda iseloomustab sotsiaalse empaatia puudumine või apaatsus ja orjameelne  vähenõudlikkus? 

Puuslik on surnud, elagu puuslik Keskmine eestlane on parajalt kangekaelne ja  individualistlik, aga üldiselt siiski rahumeelne tüüp, kellele pole võõras kaastunne ja halastus. Seepärast on mõistetamatu, kuidas suudavad mõned parteikontorid ja poliittehnoloogid jätkuvalt võimendada tema halvimaid omadusi – eeskätt ajalootraumadega seotud viha. Ka praegu on minu kindel veendumus, et mis tahes kuju ja vormiga puuslike kummardamine on irreaalse vihkamise allikas „uskmatute” ja „teiseusuliste” suhtes ja et Tõnismäel aastaid  toimunud sabati lõpetamine oli vältimatu ja õige lahendus. Ainus viga oli, et puudus poliitiline julgus ja tahe teha seda varem, õigel ajal. Paraku muutis kogu võiduka aktsiooni iseenda paroodiaks see, et tulemuseks on teine, tunduvalt võikam tootem teise künka veerel. Pronksiöö lõpetas vaenulikud rituaalid ja ilmselt pesi maha osakese eestlaste sajandite jooksul settinud rahvuslikust alaväärsustundest, aga paradoksaalselt ei ole see toonud kaasa suuremeelsust ja rahunemist. Mõned igihaljad teemad on endiselt lõputu vihkamisjutustuse allikaks. Poliitkontorite võimendatuna paistab see jutustus iseendast suuremana – ning on nakkav. Inimhinge insenerid teavad: selleks, et saja või ka saja  tuhande inimese vaimu vormida, piisab, kui hoiatuseks hävitada või stigmatiseerida üks või mõned.       

Näiliselt tsiviliseeritud märgistamismeetodeid  on „infoühiskonnas” palju. Inimene vajab turvatunnet – ja esmase turvatunde annab kuuluvus „heade” hulka. Soovitud kuuluvust aitab kindlustada enesetsensuur, tabuteemade vältimine, ettenägelikud lojaalsuskuulutused või turvalise alternatiivina – small talk ja pealiskaudne säutsumine ühismeedia kanalites. See on kestnud juba tükk aega ja inimesi märkamatult muutunud. Avatuse ja kaasamise retoorikast hoolimata on Eestis 20 aastat pärast  iseseisvuse taastamist üllatavalt palju hirmu, kapseldumist ja teesklust. Miks küll?     

Uppuja probleem       

2009. aasta veebruari majanduskriisi meeleoludes kirjutas Doris Kareva: „Kriisiaeg sarnaneb keeriskosega, mil juhitamatu force majeur haarab inimese täiesti oma võimusse. Selles olukorras saab inimene toetuda ainult iseendale,  paadile, milles ta istub, ja/või nendele, kellega ta on samas paadis.” Tol ajal, aastal 2009, tundus see metafoor põhjendamatult fatalistliku, leebe ja alistuvana. Praegu, mil üha uusi varjundeid omandava globaalse majanduskriisi vari on saanud püsivaks, tundub see ratsionaalse ja ainuvõimalikuna. Tõepoolest – väikeriik Eesti on globaalprotsessides otsekui lootsik avamerel. Kui on nii palju kontrollimatuid muutujaid, siis jääbki üle vaid kinni hoida oma  isiklikust elulootsikust, meeles pidada kõige lähemaid ja rõõmustada väikeste asjade üle. Aga karta on, et ka see ei ole ammendav lahendus. Sest viimasel ajal on kõikjal üha enam põhjust küsida: mida teha, kui lootsiku parda külge klammerdub uppuja käsi? Või veel hullem – kui uppujaid sigineb liiga palju ja nad ei mõtlegi põhja vajuda, vaid ähvardavad rabeldes ka suurema paadi tasakaalu kõigutada? Ja kui snaipreid ja eriüksuslasi, kes lahendavad probleeme professionaalselt  ja kiiresti, on ühel hetkel lihtsalt liiga vähe? Kohalikud kõrgemad õpetussõnad ütlevad, et sotsiaalset kräppi (mitte-inimesi ja mitte-territooriume) pole viisakas liiga lähedalt uurida, kombekas on pea lihtsalt ära pöörata. Ja et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Ja et inetuse uurimise ja küsimuste esitamise asemel võib tegelda näiteks koorilaulu ja kodukaunistamisega. 

Peaasi et midagi ei juhtuks, et liiga järske liigutusi või liiga värskeid mõtteid ei oleks, peaasi et omaenda paadike vee peal püsib. Võib veelgi vähenõudlikum olla. Sest õnneks (ja see on tõesti tõsi) on Eesti taevast ja maad, metsi ja järvesilmi alati olnud võimalik armastada ka tähtpäevaväliselt, patriootilise instruktaažita, sõltumata sellestki, missuguse katuse või vihmavarju alla see maalapp parajasti kuulub. Saab armastada ka praegu, vähemasti senikaua, kuni leidub tükike isamaa pinda, mida „välisinvestor” ära ostnud ei ole, või mõni kallasrada, mille teeotsal puudub eraomandit tähistav keelumärk. Ja ometi – mis riik see on, mis kütab väsimatult üleeilsete mälestuste lõket, kuid ei soovi „mäletada” eilset ja tänast päeva, sealhulgas inimesi,  kes ühiskondlike muutuste keerises on uppunud või on uppumas praegu – sest nad ei ole (olnud) küllalt targad, tugevad või ahned, või on juhtumisi sündinud valel ajal ja vales kohas, valesse ühiskonnakasti?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming