Eesti aja loo üks tahkudest

Toomas Paul

Rahamäe aeg langeb kokku nn vaikiva ajastuga Eestis. Veiko Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Dissertationes theologiae universitatis tartuensis 11. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2007. 363 lk.

XX sajandi jooksul on Eesti elu täielikult teisenenud. See puudutab ka religiooni rolli eestlaste elus ning kirikut kui institutsiooni. Veiko Vihuri selle aasta 7. novembril kaitstud doktoritöö käsitleb üht suhteliselt valget laiku Eesti kirikuloos. Piiskop Rahamägi oli mitmekülgne mees, nii et tema elu ja tegevuse analüüsimine tingis ja võimaldas dissertandil kogu iseseisvusaja kirikuelu arenemiskäigu esitamise.

Uurimuse esimeses peatükis antakse sisutihe ülevaade Hugo Bernhard Rahamäe (1886–1941) kujunemisaastatest, tööst Saaremaal, tegevusest ülikooli õppejõuna ja ühiskonnategelasena iseseisva Eesti algusaastatel. Rahamägi võttis kogu elu aktiivselt osa poliitikast: Kaarma koguduse õpetajana valiti ta 20. märtsil 1917 Saaremaa Saadikute Nõukokku, temast sai Saare Maakonna Kodanike Täitevkomitee esimees. 25. aprillil valiti ta maakonnakomissariks, kuid Ajutine Valitsus ei kinnitanud teda ametisse, seades tingimuseks teistest ametitest loobumise.

Tartu ülikooli ümberkorraldamisel rahvusülikooliks otsustati taasavada usuteaduskond ning Rahamägi kutsuti 1920. aasta jaanuaris süstemaatilise usuteaduse professoriks. 1922. aastal oli ta juba dekaani kohusetäitja. 26. märtsil 1924 sai 37aastane Rahamägi F. Akeli valitsuses haridusministri portfelli, samal postil jätkas ta ka järgmises, J. Jaaksoni kabinetis kuni 25. detsembrini 1925. Pärast töötas taas ülikoolis professori, dekaani ning ülikooli koguduse õpetajana.

Pärast EELK esimese piiskopi Jakob Kuke surma, XVI kirikupäeval 19.-20. juunil 1934 valiti teoloogiadoktor H. B. Rahamägi piiskopiks. Ta sai 226 poolt- ja 131 vastuhäält, vastaskandidaat Jaak Varikule anti 127 poolt- ja 227 vastuhäält. Veiko Vihuri uurimuse põhiosa moodustab Rahamäe karjaseaastatel kirikus toimunu detailne käsitlemine.

Eestis kehtis iseseisvumise järel ülidemokraatlik riigi seadus ja sellele vastav lõtv kirikuseadus. 1919. aastal II kirikukogu heaks kiidetud põhikirja kohaselt oli kiriku ülesehitus alt üles põhimõttel. § 4 sätestas: „EELK-u aluseks on kogudus. Kogudused ühinevad praostkondadeks ja kõik praostkonnad kokku sünnitavad piiskopkonna.”

Eestlased ei osanud ette näha kongre­gatsionalistliku korra kehtestamisel kerkivaid probleeme. Sakslased olid eestlastest koguduseliikmetelt pisimagi kaasarääkimise võimaluse võtnud, kuni oma valitsemisaja lõpuni. Eestlased taotlesid selle ebaõigluse kaotamiseks võimalikult avarat koguduste omavalitsust ja ilmikute kaasarääkimisõigust. Kui aga võim ootamatult ja täielikult läkski üksikkoguduste kätte, hakkas tulema tõsiseid tülisid kirikuvalitsusele allumatuse pärast.

Rahamäe aeg langeb kokku nn vaikiva ajastuga Eestis. 24. detsembril 1934 välja kuulutatud uus „Kirikute ja usuühingute ning nende liitude seadus” muutis tuntavalt kiriku positsioone. Kirik sai „autonoomia” ehk riiklikult tagatud võimaluse oma korraldust tsentraliseerida, samuti lahendas valitsus mitmed kiriku mureküsimused nagu võõrandatud kirikuvara kompenseerimine, vaimulike ametirõivastuse kaitse ja pühapäevarahu tagamine. Suurenes oluliselt riigivõimu järelevalveõigus kiriku üle. See sai viis aastat hiljem Rahamäele isiklikult saatuslikuks.

Kuigi Rahamägi valiti ülekaaluka häälteenamusega piiskopiks ja ta alustas oma ametiaega kiriku ühendamise, eri suundade lepitamise ning üldse suurte lootuste õhkkonnas, ei olnud ta karmikäeline juht ega suutnud järgnenud aastatel püsida kiriku ühendaja rollis. Konservatiivide vastuseis süvenes. Leidus neid, kes ei leppinud nn protestantide tagasitoomisega üldkiriku rüppe. Eriti häiris alalhoidlikke ringkondi kiriku tsentraliseerimine, mis teostati lühikese aja jooksul riigivõimu abiga, ning piiskopkondade loomise kava, milles nähti piiskopi ambitsioone ja välise hiilguse taotlust. Baltisaksa pastoreid ja konservatiivselt meelestatud eestlasi häiris ka orientatsioonimuutus välissuhtluses. Rahamägi toetas EELK osalemist oikumeenilises liikumises ja tema otsesel eestvedamisel loodi suhted Inglise Kirikuga, mis mõnede meelest kõneles luteri kiriku katoliseerimise püüdest.

Nende muutuste taustal kasvas rahulolematus piiskopi ja tema kirikupoliitikaga. Siiski sai vastasrind koonduda alles piiskopi abieluprobleemide ilmsikstuleku järel 1939. aastal. Kaheksa praosti esitas nõude, et ta peab ametist tagasi astuma. Vabariigi valitsus peatas 14. septembril piiskopi tegevuse, määras EELK hooldajaks Jaak Variku ning andis talle enneolematu võimutäiuse.

Tagantjärele me teame, kui palavikuliselt järgnesid sündmused üksteisele tol sügisel. 23. augustil olid Saksamaa ja Nõukogude Liit sõlminud Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajase lisaprotokolliga jagati Ida-Euroopa. Piiskop ega tema vastased ei teadnud kirikukogul 31. augustil 1939, et järgmisel päeval algab Teine maailmasõda. 28. septembril kirjutati Moskvas alla baaside leping, mille riigivanem Päts ratifitseeris 2. oktoobril. 4. oktoobril astus Eenpalu valitsus seoses kujunenud olukorraga tagasi, 12. oktoobril kinnitati ametisse Jüri Uluotsa valitsus. Siseministriks sai August Jürima. Nii jäid piiskopikriisis võtmerolli etendanud peaminister ja siseminister oma kohast ilma.

Juri Lotman on öelnud: iga mõtlemis- ja analüüsivõimeline ajaloolane teab, et ajalool on alati rohkem kui ainult üks arenguvõimalus ja see eeldab valikut võrdlemisi avara hulga piirest. Sellepärast tulevik informatiivne ongi, et seda pole võimalik üheselt ette ennustada. Niisuguses olukorras muutub eriti tähtsaks reaalsete alternatiivide vaagimine ja läbimõeldud hindamine.

Vihuri esitab – see on töös ainus kord – intrigeeriva küsimuse: kui erakorralisele kirikukogule järgnenud sündmused, sealhulgas piiskopi käigud opositsiooni vastu oleksid kulgenud veidi aeglasemalt ning baltisaksa pastorid, kes moodustasid märkimisväärse osa Rahamäe tagandamist nõudnud vaimulikest (58-st piiskopi vastu allkirja andnud pastorist 22 olid sakslased), oleksid jõudnud maalt lahkuda ja Eenpalu valitsus tagasi astuda, siis kas oleks Rahamäe vana võitluskaaslase Uluotsa valitsus üldse nõustunud piiskopi ja terve kiriku juhtkonna tegevuse peatamisega, nagu Eenpalu ja Veermaa selle korraldasid? Jüri Uluots oli aastatel 1922–1925 konsistooriumi, hiljem kirikukohtu liige ning ajal, mil Rahamägi oli Tartu ülikooli koguduse õpetaja, oli tema koguduse nõukogu liige ja juhatuse esimees (lk 318).

Sisuliselt teostas opositsioon autoritaarse riigivõimu toel võimupöörde kirikus. See oli otsekui proloog järgnenud ajaloosündmustele, kui riik – siis juba nõukogude riik – hakkaski kiriku juhtimist korraldama. Üsna varsti arreteeris ja likvideeris nõukogude võim koos paljude teiste vaimulikega nii kiriku hooldaja Variku (hukati 9. augustil 1941) kui ka piiskop Rahamäe (hukati 1. septembril 1941).

Veiko Vihuri teos on süsteemne ja põhjalik uurimus, mis põhineb rikkalikul arhiivimaterjalil. Aus, erapooletu ja mõtlemapanev olnu analüüs. Lõpulauses öeldakse: „Kiriku sisemises elus toimusid igati loomulikud ja ajaga sammu pidavad arengud. Kuigi Rahamäe kirikupoliitilise kursi üle võib sõltuvalt teoloogilistest tõekspidamistest vaielda, väärivad tema kui teoloogi ja kirikujuhi teened kiriku ees tunnustamist ja meeles pidamist” (lk 338).

Tollesse loomulikku arengusse tuli pikk paus. Ja nii jäid lahendamata toona tulised vastandused. Kas õige on kiriku sinodaalne või episkopaalne struktuur? Kas meil peaks olema üks või mitu piiskopkonda (nagu Lätis tänavu juba loodi)? Teoloogilise (välis)orientatsiooni  probleemid, vastandlikud hoiakud liturgia mõistmises – kõik need küsimused olid tollal Eestis akuutsed, nagu võib lugeda Vihuri uurimusest.

Aga võib-olla on pikemas perspektiivis sellest seisakust kasu olnud: kui taltsates Põhjamaade luterlikes kirikutes praegu ongi vaimulike erimeelsusi, siis on need vaid sotsiaalsel pinnal (homopaaride õnnistamine või sellest keeldumine jms). Meil on veel elus teoloogilised diskursused. Veel!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming