Eesti areng 20 aasta jooksul: soovid ja tegelikkus

Alari Purju

Sissetulekute kasvuga kaasas käiv suurem nõudlus heaoluteenuste järele on universaalne nähtus, millele erinevad kapitalismi tüübid pakuvad oma lahenduse.        Paarikümne aasta jooksul toimunu hindamisel on mitmeid võimalikke lähekohti. Võib võrrelda, mida kavandati ja mis välja tuli, milline oli areng teistes sarnase lähtepositsiooniga riikides. Võrdluse juures peaks arvestama, kas tulemus on vastavuses kellegi (eliidi) nägemusega soovitavast ja võimalikust või ühiskonnas üldisemalt levinud hoiakutega ses osas, kuidas on läinud võrreldes sellega, mida ette kujutati või sooviti. Kui kakskümmend aastat tagasi langes eliidi kujundatu ja rahva soovitu suurtes piirides kokku, siis praeguseks on ilmselt pihustunud nii üks kui teine ning soovid  ja hinnangud tegelikult saavutatule erinevad üksjagu. Millises ulatuses see on toimunud ja millistel põhjustel on omaette teema, mida sotsiaalteadlased suurema või väiksema eduga uurivad. Üks võimalus on kirjeldada toimunut konfliktina ühelt poolt Skandinaavia tüüpi heaolumudeli väärtustamise ning teiselt poolt nn liberaalsele angloameerika tüüpi mudelile lähedase majanduskorralduse vahel. Sel on olnud oluline mõju heaolu kujunemisele ja  jaotusele. Mingis mõttes on see konflikt näiline ja põhineb mõlema kontseptsiooni lihtsustamisel.    

Skandinaavia tüüpi mudeli pooldajad üldiselt arvavad, et turumajanduse sotsialiseerimine  aitab seda pehmendada, nii et ühiskonna üldisi huvisid rohkem arvestataks. Selle lähenemise pooldajad ei hooma aga sageli kapitalistliku turumajanduse mootorit, mis selle heaolumudeli all tuksub. Ka on tegemist üsna spetsiifilise suhteliselt suletud majanduse tingimustes tekkinud erinevate huvigruppide tasakaalu peegeldava nähtusega, mis praegu oma uut sisu otsib.     

Teine pool selles loos on, et jõukuse kasvuga käib üldiselt kaasas heaoluteenuste nõudluse suurenemine. Suurema tulu juures on inimesed valmis ja huvitatud nii absoluutselt kui suhteliselt rohkem panustama tervisesse, sotsiaalkindlustusse, haridusse ja kultuuri, nad  on nõus loobuma lisasissetulekutest suurema turvalisuse nimel. Seda seost kinnitavad nn õnnelikkuse uuringud, kus kuni keskmise sissetulekuga riigi tasemele jõudmiseni (ca 10 000 USA dollarit aastas per capita) on tugev seos õnnelikkuse ja sissetulekute kasvu vahel, viimaste edasisel kasvul aga seos kaob. Eesti inimeste „materialistlikke” eelistusi annab selle seose taustal üsna hästi seletada. Oluline on siin see, et sissetulekute kasvuga kaasas  käiv suurem nõudlus heaoluteenuste järele on universaalne nähtus, millele erinevad kapitalismi tüübid pakuvad oma lahenduse. Eesti väljakutse on teadvustada need piirid ja võimalused, mis eelistuse muutumise ja võimaluste avardumisega kaasas käivad, ning vastavalt kohandada ja luua institutsioone, mis seda ülesannet täita aitavad. Kapitalismi tüüp kujuneb nende valikute tulemusena. 

Kapitalismi tüüpi kujundavate asjaolude puhul on Eestil minu arvates hästi läinud selles osas, et on välditud riigi ja ühiskonna muutumist mõne huvirühma pantvangideks (nagu on juhtunud SRÜ riikides). 1990. aastatel oli olemas võimalus, et transiitkaubandus või pangandus võivad võtta selle rolli. Ma ei arva, et sel majandustegevusel midagi ärilises mõttes viga oleks, aga probleem oleks see siis, kui nende valdkondade kitsad ärihuvides tehtud otsused muudaksid kogu majanduse nendest otsustest sõltuvaks. Kindlasti aitas huvirühmade taotluste tasakaalu saavutamisel kaasa integratsioon EL iga, mis aitas kujundada vastavaid institutsioone ning kiirendas selles osas  Eesti arengut märgatavalt. Kui võrrelda Eesti majandusliku arengu taset 1990. aastate keskel tolleaegse EL 15 ja teiste Ida- ning Kesk-Euroopa riikidega, siis näeme, et Eesti koos teiste Balti riikidega oli ikkagi vaene. Eesti elatustase SKT per capita järgi oli ligikaudu 1/3 EL 15-st ja pool Sloveenia ja Tšehhi vabariigi samast näitajast. Kui Eesti liitus EL iga 2004. aastal, siis oli Eesti oma SKT per capita poolest kümne uue liikmesriigi seas viiendal kohal (täpsuse huvides,  neljast eespool olijast Küpros ja Malta ei olnud postsotsialistlikud, Eestist eespool olid aga Sloveenia ja Tšehhi ning üsna samal pulgal Poola ja Ungari ning veidi rohkem maha jäänud Slovakkia, Leedu ja Läti). Selle sajandi esimesel kümnendil lähenes Eesti elatustase kiire majanduskasvu tõttu rikkamatele liikmesriikidele, kuid majanduslangus suurendas taas vahet. Ajalooliseks võrdluseks, 1950. aastal oli Soome SKT per capita ligikaudu 30% Rootsi  SKT st per capita ja Soome võrdsustas selle 40 aastaga enne 1990. aasta lama.   

Vaesemate riikide elatustaseme lähenemine rikaste riikide omale ei ole iseenesestmõistetav ja lineaarne. Majanduskasvu ja -arenguteooriad räägivad nn keskmise arengutasemega riikide „majanduskasvulõksust”, mille põhiväite kohaselt pole liiga keeruline mõistliku ühiskonnakorralduse puhul suuri konflikte ja õnnetusi vältides keskmise tulutasemega  riikide hulka jõuda. Sealt edasi liikumine eeldab aga mõnevõrra teistsugust tegevust, kodanike eelistused muutuvad (väärtuslikumaks hakatakse pidama heaoluteenuseid), majanduses muutub raua ja betooni kõrval ning asemel olulisemaks inimkapital, mille väärtus on mõjutatud nendestsamadest heaoluteenustest. 

Uute vajadustega kohanemine ei toimi mitte niivõrd mõnede suurte Hayeki mõttes konstruktivistlike projektide kaudu, vaid evolutsiooniliselt vastavuses ühiskonna kujunenud arengupotentsiaaliga. Kui kasutada 

Eestis hoolega kulutatud Nokia metafoori, siis oli rahvusvahelise suurfirma kujunemise taga eelkõige 150 aastat Soome majandusajalugu, suur hulk edukaid ärisid (kaabel ja telefonikeskjaamad NL i) ja kõrbemisi (katse saada globaalseks televiisorite tootjaks), äriloogika viis mobiiltelefonini, mille tehnoloogia arendamisel oli roll ka riigil, kuid mille globaalse äri pani siiski püsti ettevõtlikkus ning mille praeguses faasis näeme tõenäoliselt maailma  ühte paremat logistikafirmat, mille tooted ei müü. Kapitalismi tüüpide hindamise seisukohalt on huvitav Nokia ja riigi vaheline seos: Nokia seniste ajalookirjutajate järgi on Nokia üritanud hoida riigi mõju mõistlikes piirides, ka teadus- ja arendustegevuse alal ei ületanud riigi panus praktiliselt kunagi 10%. Teiste riikide ja firmade (edu) lood on need, millega võrreldes saab selgemaks ka Eesti võimaluste horisont. Edasine sõltub edukusest  uute valikute langetamisel, kusjuures EL i toetavas raamistikus toimuvad muutused ja majanduskriisi mõju neile ning nendega kohanemine on siinjuures oluline. Sealjuures on tähtis, millise valiku teevad inimesed ja firmad, ning pagasiks on oma kujunev majandusajalugu.     

Huvitav, kui suur on paarikümne aasta pärast  Eestist välja kasvanud globaalsete firmade arv ja haare.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming