?Eesti ballaadid? ja maarahva regilaululised lood

Madis Arukask

Folkloristlikke märkmeid Tormise-Jalaka-Kaljuste ?Eesti ballaadid? on leidnud kuulajate-vaatajate ning arvustajate seas peaasjalikult poolehoidvat suhtumist. Et regilaulude esitamine-etendamine tänapäeval sellist vastukaja saab, pole lihtsalt ?tore?, vaid lausa lootustandev. Lootustandev selles mõttes, et ehk hakkab vanem laul meid vähehaaval jälle rohkem kõnetama ja kasutama, tekitama hingeurkais tiksuvat tunnet, mis kutsub järgmise käänaku taha vaatama ja ununenud siseilmu avastama. Postmodernistik kultuurisituatsioon ju soosib seda kõike, erinevalt kahekümnenda aastasaja teerullivast vaimlisest kõrraarmastusest.

Regilaululisi projekte on meil varemgi olnud. Kreutzwald kirjutas omal ajal ?Kalevipoja?, mis kippus samuti regivärsis lugu rääkima. Seda lugu oli siis väga vaja, kuid paraku juhtus, et eesti rahvast omas ajas kõvasti tiivustanud identiteeditekst ei kukkunud luuleliselt välja kõige ?õigem?, vaid sattus kohe paremate värsitehnikute tule alla. Mis sest, et need kritiseerijad ei suutnud ise samuti luua rahvale ?Kalevipojaga? võrdselt kordaminevat lugu. Lugusid meist endist on meile kui rahvale väga vaja. Kuivõrd me aga teame oma vanade laulude lugusid?

Kus on ?Eesti ballaadide? lood? Seda küsimust kutsub esitama eriti tänaste igati positiivsete asjast arvajate süvenemisvõime ja haridus või lüngad selles. Loomulikult, meil puudub korralik mõõdupuu kergelt üle huulte libisevate epiteetide ?igivana? või ?ürgne? määratlemiseks. Eestlase ajalugu tikub algama ärkamisajast või omariiklusest, mil maarahva asemele hakkas tekkima suureestlus. On ka teada, et just seesama modernistlik vangerdus asus otsustavalt regilaulu elavast traditsioonist välja sööma. Sellest ajast ettepoole jääv on siis loogiliselt meile nüüd ürgne ja igivana. Regilaul on justkui pilveserval piipu tõmbav Puhkav Jumalus, deus otiosus, kes meie jaoks on olemas vaid mõnikord ja üldse mitte meie igapäevases (kultuuri)sebimises. Sealt pilve pealt saab ta teinekord siis mõne õnnestunud projektiga alla tuua ja seejuures võib arvata tast mida tahes, sest kuigi aukartust tekitav, ei ole Vanal hetkel äravirutatud pikse pilli käepärast. Mida me tast arvame, sõltub enamjaolt rohkem juba kastmest, milles asi meile ette antakse. Seekordsete ?Eesti ballaadide? kaste oli olukorda arvestades väga hästi valitud.

Mis on ?Eesti ballaadide? lood? Jah, paraku üldse mitte nii väga ürgvanad baastekstid, mis võiksid olla kaasa toodud soomeugrilikult siiasaabumise idarännult. Pigem lihtsalt aastasadade tagused seebikad, millest keskaja lõpust alates kubises terve Euroopa ja samavõrd ka slaavilik idakaar. Folkloorsed sü?eed on rändkaup ja just ballaadid olid siinkandis XVII-XVIII sajandil iseäranis kuum tavaar. Ballaadilik kihistus tungis sel ajal jõuliselt suulise regilaulu ?anrisüsteemi ning surus äärtele vanad müüdilised lood ning andis vististi viimase hoobi maskuliinsele eepikale. Ainus, mis ballaadidest veelgi priskemalt õilmitsema jäi, oli naiselik lüürika ? suhteliselt loovabad manifestid või tundepaised, eesti feminismi kõige ületamatumad monumendid. Mis ?Eesti ballaadides? kasutamist leidnud laulud siianigi nauditavaks teeb, on just nende regilaululine ?paratamatus?, mida ei kohta kunstiliselt palju lahjemates lõppriimilistes sentimentaalsetes rahvalauludes, mille laviin üsna kohe maarahvale kaela sadas. Euroopast saabunud uus ballaad jäi toona regilaulule alla. Ta hakkas vanas poeetilises keskkonnas moonduma ning lõpuks enam sarnanema müüdilisele ringile kui lineaarsele loole. Sedapalju ürgsust on siis ikkagi ka ?Eesti ballaadides?.

On muidugi väga selge, et sedasorti suhteliselt ?kehvi? lugusid on raske tänapäeva inimesele söödavaks teha. Kui ükshaaval etenduse laule silmitseda, on ju näha, et ?Kuldnaine? on iseäranis keeruliselt loostatav. ?Kuldnaise? ballaadiks pidamine on ka üsna suhteline ja ta on ?Eesti ballaadide? ainus laul, mille kese asub otseselt mütoloogias: endale metallist elukaaslast meisterdav mees on ka eesti regilaulus tegelikult ürgsepp, soome Ilmarise, kreeka Hephaistose või yoruba-mütoloogia Oguni geneetiline sugulane, mütoloogiline universaal, keda naissugu temas peituva ürgpaugu pärast alateadlikult pelgab. ?Kuldnaine? on niisiis pigem staatiline pilt, ja õpetus, et kullast (või mis tahes materjalist) naisest on voodis vähe asja, kõlab suhteliselt juurdepoogitult ka regilaulus, olles samas hea näide müüdi allakäigust uusaegsesse inimlikku kodulähedusse.

Kõige ballaadilikum ja ?pärisloolikum? on ka regilaululise toormaterjali hulgas setu ?Kalmuneiu?. Selle regilaulu erinevad folkloorsed variandid on sü?eeliselt üksteisele sarnased, mis muude ballaadide puhul nii pole. Kui müüdis võib peateemaks olla üleloomulikus keskkonnas toimuv justnagu tavaline, siis ballaadilikus närvikõdiloos on need osad vastupidi ? tavalises maailmas toimetavate tavaliste inimeste juurde tungib võõras, ohtlik, hirmutav, fataalne. ?Kalmuneiu? on parim näide sellelaadsest taotlusest. Üleloomulik pole siin peateema, see vaid ornamenteerib inimlikku traagikat. Nii ei ole vist ka juhuslik, et just ?Kalmuneiu? pakub oma sümbolistlikus võimsuses etenduse kõige suurema elamuse, pitseerides sisuliselt ?Eesti ballaadide? kogumulje.

Kõik ülejäänud lood jäävad nii oma geneesilt kui ka kunstilistelt lahendusvõimalustelt kahe eelvaadeldu vahepeale. ?Eksinud neiu?, ?Karske neiu?, kaasatapmislood ? neid kõiki saame me vaadelda ja ära tunda kaasaegse politsei- või seltskonnakroonika lugejatena. Iseloomulik on see, et peategelane on neis kõigis, ?Kuldnaisest? ja ?Kalmuneiust? erinevalt, naine. Isegi ?Naisetapjas? on regilaulu sisuline vaatepunkt nihutatud feminiinse peategelase lähedusse ning justnagu intriigi algatanud Toomast on etenduses saanud vaid suure kürvaga ringi kooserdav statist ? mõttetu mees. Olgu siiski öeldud, et patriarhaalses talupojakultuuris polnud need laulud algselt niivõrd mitte göörlpauerlik võidukisa, vaid pigem hillitsetud utoopiad ? linapäiste neiukeste unistuste ja pingete kättemaksuhimulised materialisatsioonid. Maailm oli siis veel vana.

Regilaululised ballaadid on meile suhteliselt arusaadavad või vähemalt ettekujutatavad, sest neis räägitakse asjad lahti, kallatakse veri välja, loobitakse muda laiali ja lõpuks jagatakse ka õpetus- või kahetsussõnu. See ei ole aga omane oletamisi varasemale regilaululisele esteetikale ja kujutamislaadile. Muistne kultuur ei näinud sedavõrd lähtuvat moodsast kõigest-saab-rääkida printsiibist, vaid ta vaikis meile arusaamatult teatud kohtades ning kanaliseeris sel moel justnagu varju jäävad signaalid muul viisil, (tänaseks üleskirjutatud) sõna väliselt. XIX sajandil maarahva ?luulet? kogunud kirjaharitlased võisid küll märgata, kuid ei suutnud päris kindlasti paberile kanda kogu muistset elu selle mitmekesisuses. Suulise kultuuri spetsiifiliselt muudetud sõna nõudis aru saamiseks ja õigeks tõlkimiseks veelgi enam elamist samas keskkonnas ? keskkonnas, kus regivärss oli poeetiliseks emakeeleks. Meie emakeeleks on järjest enam muutumas üheülbaline infokeel. Regilaulud ei realiseeru meile enam sõnumite, vaid külmavärinatena. Ehk on see siiski natuke rohkem kui vaid pelk ?kunst?.

Ja niisiis, ilma muistse kontekstita (ja seda enam meie ümber pole) jääb regilaul paremal juhul eelmainitud Puhkavaks Jumaluseks. ?Päris? lauludena meeldivad tänasele eestlasele ju palju enam igameest lihtsamini puudutavad plastilised olmepassaa?id, kus õiges kohas õige annus armastust või igatsust sekka on pandud. Kuulake mõnd Dagö või Smilersi heietust ja võrdluskoht on olemas. Kuid ka meie rahvaluulel on võimalus pääseda uuele ringile. Nii nagu regilaululised ballaadid olid omamoodi piirikiviks muistse ja varamodernse vahel maarahva loos, oleme me täna veetlevalt uuesti oma ajaloo piirile lähenenud kas või ?Eesti ballaade? vaadates. Me peame vaid silmad lahti tegema ja vaatama ennast ümbritsevat enama kui etendusena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming