Eesti demokraatia defitsiidi ajalugu

Aro Velmet

Muuta ei tule mitte ainult parteide rahastamist, vaid poliitilist kultuuri tervikuna. Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011. Toimetanud Raivo Vetik. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012. 472 lk. Minu tutvusringkonnas on Reformierakonna rahastamisskandaal kõige rohkem mõjutanud tulihingelisi liberaale. Kui sageli olen ma viimase paari kuu jooksul kuulnud refrääni „kogu elu olen Reformierakonda valinud, aga kelle poolt ma siis nüüd hääletan?”, justkui oleks see skandaal lahvatanud nagu välk selgest taevast ja enne seda oleks sisedemokraatia ja kaasamisega olnud valitsusparteis kõik kõige paremas korras. Meenutuseks: demokraatia simuleerimine ja sisulise debati asendumine poliittehnoloogiliste kampaaniatega Eesti poliitikamaastikul oli „Ühtse Eesti suurkogu” põhilisi sõnumeid. See teatriprojekt kulmineerus 7. mail 2010. aastal. Suurkogule eelnenud valimiskoolid kirjeldasid erakonna peasekretäri kaudu toimivat ebaseaduslikku rahastamismudelit sama aasta kevadel. Marju Lauristin on Eesti inimarengu aruandele tuginedes kritiseerinud ühiskonna ja poliitilise süsteemi sulgumist, reformikartust ja aina suuremat ebatolerantsust samuti 2010. aastast saadik.1 2008. aastal kirjutas Tõnis Saarts pronksiöö valguses Eesti poliitika teisenemisest „rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks”, mida iseloomustab üha suurenev suletus, ning majandus- ja sotsiaalpoliitilise debati asendamine emotsionaalsete küsimustega. Seesugust mõtteviisi iseloomustab pidev diskursiivne ohuseisund, millega kaasneb Saartsi hinnangul sageli kodanikuõiguste piiramine ning osalusdemokraatia, tolerantsi ja innovatsiooni vähenemine. „Muidugi võib katse üles ehitada rahvuslikku kaitsedemokraatiat olla ajutise iseloomuga ja selle ideoloogia ummikusse jõudmine peagi kõigile silmaga näha”, on kirjutanud Saarts 2008. aastal.2 Nüüd, meenutades, kuidas meie rahandusministri põhiline argument rahastamisskandaali summutamiseks on see, et vaid praegusel valitsusel on piisavalt pädevust apokalüptilise Euroopa võlakriisiga toime tulla, tuleb tõdeda, et kujundid on küll muutunud, aga kõigi teemade julgeolekustamine on elus ja terve.3

Neile „arvamustele” võib leida faktilist tuge paljudest uuringutest: nimetagem näiteks Eesti inimarengu aruande väljaandeid või poliitikauuringute keskuse Praxis kaasamist ja kodanikuühiskonda kajastavaid analüüse. Kõige hiljutisema ülevaate Eesti demokraatlike institutsioonide arengust võib aga leida Tallinna ülikooli teadlaste koostatud kogumikust „Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011”. Kogumikus antakse ülevaade nii valitsemisraamistiku (riigiinstitutsioonide, kodanikuühiskonna, avaliku halduse territoriaalpoliitika jne) kui ka näiteks rahvuspoliitika, mälupoliitika ja majanduspoliitika arengust iseseisvusaastate jooksul. Kokkuvõtvad järeldused on järgmised: „Kui demokraatiat iseloomustava formaalse institutsionaalse süsteemi loomine [—] toimus suuremate tõrgeteta, siis loodud süsteemi toestamine väärtuste ja käitumismallide tasandil demokraatiat iseloomustava poliitilise kultuuriga [—] on osutunud märkimisväärselt keerukamaks. [—] Sellises seisakus on kujunenud välja n-ö fassaadidemokraatia, [—] euroopalikud head tavad on formaalselt üle võetud, kuid nende täitmine reaalse sisuga jääb kohati pigem välise imitatsiooni tasemele” (lk 446-447). Niisiis, ei rahastamisskandaal ega Reformierakonna juhtide erakordselt reljeefne retoorika pole mitte probleemid, vaid sümptomid, mis viitavad sügavamatele puudujääkidele Eesti poliitilises kultuuris, millele sotsiaalteadlased on juhtinud tähelepanu juba ammu enne seda, kui avalikkus riigikogulaste sularahalembusest teadlikuks sai.

Mõned näited. Kodanikuühiskonda toetavate regulatsioonide ja rahastamismudelite väljatöötamisel on riigikogu järjekindlalt näinud kolmandat sektorit eelkõige kui teenindavat üksust, mille ülesandeks on avaliku sektori teenust pakkuvate funktsioonide järkjärguline ülevõtmine, mitte kui demokraatliku arutelu üht alustala, mille mõte poliitiline eestkostmine, ühiskondliku dialoogi ülevalhoidmine ja erakonnaväliste jõudude otsustamisse kaasamine. Ühesõnaga, valitsuse vaatepunktist tähendab kodanikuühiskond pigem „Teeme ära!-t” kui „Valimiste valvureid”. Lisaks on Rein Ruutsoo hinnangul puudunud riigil järjekindlalt huvi küsimusega üleüldse tegeleda: arengukavade koostamine on läinud vaevaliselt, lõpptekstid on sageli lahjendatud, ühiskondlike partnerite, uute rahastamiskohustuste võtmist on välditud, aruteludeks on jäetud aega vähe või on need üldse ära jäetud (lk 92–94). See, muide, ei ole ainult Ruutsoo arvamus, vaid seda jagab ka Eesti kodanikuühenduste katusorganisatsioon EMSL, mille juhid on ettekannetes riigikogule korduvalt nentinud, et kodanikuühiskonda puudutavad riiklikud arengukavad on jäänud üldsõnaliseks, arutelu ühepoolseks ning täitmine juhuslikuks.

Siinkohal peab küll nentima, et riigipoolse huvi kiuste on edasiminekut siiski märgata: vabaühenduste hääl on viimase viie aastaga kindlasti palju tugevamaks saanud, meenutagem kas või viimaseid valimisi, kus nii Eesti Väitlusselts kui ka Praxis ja „Valimiste valvurid” aitasid kaasa poliitilise debati suunamisele, või näiteks projekti „Erinevus rikastab” ebaühtlast, ent siiski üldkokkuvõttes edukat tegevust. Paraku on sellest kõigest vähe kasu, kui riigil puudub huvi aruteluks; EMSLi juhtimisel koostati küll näiteks viimaste valimiste ajaks „Vabaühenduste manifest”, kus esitati uuele koalitsioonile seitse soovitust kodanikuühiskonna arendamiseks. Koalitsioonilepingusse jõudis sellest lõpuks kaks punkti, mis puudutasid andmebaaside avalikustamist, ning üks punkt, mille sõnastusest oli saanud tinglik „analüüsime võimalusi” vormel.

Sama dünaamikat – formaalsete institutsioonide arengut, millele järgneb tegelik dialoogivõimetus – täheldavad Marek Tamm ja Raivo Vetik ka mälu- ja rahvuspoliitikas. Tamm nendib, et Eesti poliitikat on „iseloomustanud selge soov kehtestada rohkem või vähem ühtset arusaama Eesti lähiajaloo sündmustest, voolida kollektiivset mälu seaduste, määruste ja monumentidega. […] Ei pea olema selgeltnägija, et ennustada sellise hoiaku perspektiivitust tänapäeva maailmas” (lk 174-175). Minevikukannatuste ja „ühtse” ajaloo fetišeerimine mitmekultuurilises ühiskonnas on probleemne juba üksnes sellepärast, et see takistab kriitilist mõttevahetust ja akadeemilist ajaloouurimist, mis mõlemad on demokraatliku ühiskonna eeduseks; lisaks tekitab aga ühe, rahvusromantilise ajaloonarratiivi riiklik propageerimine asjatuid rahvuspõhiseid pingeid, mis meie riiki pigem nõrgestavad kui tugevdavad, ning aitavad suuresti kaasa „rahvusliku kaitsedemokraatia” toimimisele ja kõigi teemade julgeolekustamisele. Kuni riiklikul tasandil ei tunnistata erinevate vaatenurkade olemasolu ja kompromisside leidmise vajadust „ajaloolise tõe” kivisseraiumise asemel, on ka kõige liberaalsema integratsioonpoliitikaga raske tulemusi saavutada. Selle järelduseni jõuab ka Raivo Vetik, kes nendib, et kuigi poliitilise programmi tasandil tunnustab Eesti integratsioonipoliitika ühise kogukonna kujundamise vajalikkust ning kompromisside võimalikkust, on „integratsioonidebatt tervikuna […] jäänud pigem 1990. aastate alguses välja kujunenud vastanduvate diskursuste perpektiivi” (lk 135). Vetik nendib, et efektiivse integratsioonipoliitika aluseks peaks olema „vähemuste subjektsuse ühemõtteline tunnustamine ning kaasamine neid endid ja kogu ühiskonda puudutavate otsuste tegemisse” (lk 136). Ehk taas: poliitikud võiksid inimestega rääkida ja seejärel neid ka kuulata.

Sellise analüüsiga võiks jätkata kaua (kogumikus käsitletakse ka veel avaliku halduse, haldusreformi, majanduspoliitika ja tulevikuuuringute valdkondai, aga pilt on ilmselt juba liigagi selge. Kõik autorid nendivad, ning nendega on raske vaielda, et demokraatlike institutsioonide ehitamisel on Eesti olnud kiirem ja efektiivsem kui enamik endisi liiduvabariike; ka poliitilised konfliktid on olnud pehmemad ja riigivalitsemine tervikuna stabiilsem. Lääne poolt vaadates lisaks veel, et poliitilise diskussiooni tõrjumine avalikust sfäärist „julgeolekuhuvide” ja „majandusliku ekspertloogika” sildi all on protsess, mille juured ulatuvad aastakümnete taha, Margaret Thatcheri ja „alternatiiv puudub” loogika aegadesse, ning sellise mõtteviisi kriisi tajutakse üha selgemalt ka lääneriikides. Rahandusministril oli „Kolmeraudse” intervjuus õigus, kuigi mitte nii, nagu tema seda mõtles: üksnes rahastamisskandaalile keskendudes võivad tegelikud probleemid jääda varju. Muuta ei tule mitte ainult parteide rahastamist, vaid poliitilist kultuuri tervikuna, nii et avalikku dialoogi ei oleks võimalik peatada vaid viidetega rahvuslikule julgeolekule, vasakparteide lõunaeuroopastumisele, õukonnameedia kallutatusele või paremparteide inimvihkajalikkusele. Kodanikuühiskonna ja avaliku võimu suhet tuleb muuta nii, et ärakuulamisele järgnevad ka teod ja kompromissid. Kuulakem rahandusministrit, tegelgem tõeliste probleemidega.

1 Marju Lauristin, Eesti ühiskond on tardumas. – Eesti Päevaleht 22. III 2010.
2 Tõnis Saarts, Sundeuroopastamise läbikukkumine ja rahvusliku kaitsedemokraatia sünd. – Vikerkaar 2008, nr 4-5.
3 Jürgen Ligi, „Kolmeraudne”, 1. XI 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming