Eesti demokraatia esimene eneseanalüüs

Ivar Raig

Kas meedia ja poliitikud toetavad ka tegelikult arvamuste paljusust?  

Ivi Proos, Iris Pettai, Ülo Kaevats, Juhan Kivirähk, Raivo Vetik, Tõnis Saarts ja Tiina Raitviir, Demokraatia ja rahvuslikud huvid. http://margus.koobas.ee/ajutine/DeMo_taispikk_versioon.pdf

 

Demokraatia auditite eesmärk on juhtida tähelepanu demokraatia ja valitsemisega seotud kitsaskohtadele riigis. Regulaarseid demokraatia auditeid Eesti kohta on tehtud ka varem, lisaks 1997. aastast regulaarselt avaldatud Freedom House’i raportitele hakkas Euroopa Komisjon 1998. aastal avaldama eduaruandeid Eesti valmisoleku ja probleemide kohta liitumiseks ELiga. EL auditid olid suhteliselt ühekülgsed, nendega hinnati peamiselt majandusvaldkondade toimimise vastavust vana Euroopa arusaamadele turumajandusest, demokraatiast majanduses ja ühiskonna riiklikust reguleerimisest. Ka poliitilise demokraatia audit oli keskendunud suhteliselt kitsale küsimuste ringile nagu valimised, inimõigused ja vähemusrahvuste kaitse. 

Avatud Eesti Fondi ambitsioonikas püüd luua algatatud demokraatia monitooringu abil “demokraatia analüüsi kaubamärk”, mille kaudu sõltumatud spetsialistid esitavad avalikkusele ühiskonnaelu oluliste, vastuoluliste ja konfliktsete probleemide analüüse ja seisukohavõtte, väärib tunnustust. Selleks peavad kavandatavasse alalisse uurimisgruppi kuuluvad sotsiaalteadlased olema aga poliitiliselt täiesti sõltumatud, mida kõigi tänase uurimisgrupi põhiliikmete kohta öelda ei saa. Autorid möönavad ka, et nende analüüs Eesti demokraatia arengule 2005. aastal ei ole kaugeltki ammendav ega käsitle kõiki demokraatia kvaliteeti peegeldavaid sündmusi. Ka on auditi autorite analüüs demokraatia erinevate aspektide kohta omavahel nõrgalt seotud.

Uuringu kõige põhjalikumaks ja huvitamaks osaks pean Raivo Vetiku analüüsi Eesti rahvusliku identiteedi kujunemise kohta Venemaaga ja hoiakute kaudu kaasmaalastesse, kes ei ole etnilised eestlased. Ka Eestis on tugev sisemine vajadus konstrueerida Venemaad “vaenlasena”, kusjuures napib laiemapilgulist Eesti-Vene suhete rahvusvahelise konteksti nägemist. Hirmuidentiteedist lähtuv poliitika kahjustab Eesti rahvuslikke huve, see tuleks asendada suhtumisega Venemaasse kui partnerisse, isegi siis, kui viimane sellena ei käitu. Mitte-eestlaste Eesti ühiskonda “integreerimise” asemel pakub Vetik “kaasamist”, nende käsitlemist mitte “võõrana” vaid “omana”. Kaasamise ideoloogia tugevnemine Eesti suhetes eestivenelastega saab toimuda aga vaid Eesti rahvusriikluse ja eelkõige eesti keele positsiooni tugevnemise pinnal. Jagan Vetiku seisukohta, et rahvusriiklus on ja nähtavas tulevikus ka jääb peamiseks inimrühmade ühiselu korraldamise vormiks. Kuid peale rahvusriigi taastamist on Eestis domineerinud individualismi ja enesekesksuse ideoloogia, mille üheks tulemuseks on ühiskonda tervikuks liitvate sotsiaalsete sidemete nõrgenemine ning indiviidide ja gruppide erihuvide rõhutamine. Kui taasiseseisvumise ajal oli üldrahvalikku “meie”-tunnet ka poliitikas, siis nüüd on see asendumas omakasupüüdliku “minaga” või korporatiivsel majandusedul põhineva sotsiaalsete gruppide sulgumisega kitsa “meie” raamesse. Olukorda illustreerivad ilmekalt ka viimatised juhtumid Tallinna võimukoridorides: poliitikud on muutunud müüdavaks ja üleostetavaks, neil on oma turuväärtus, aegumistähtaeg ja muud kauba omadused. Väljapääsuks kujunenud olukorrast pakub Vetik “suure ühiskonna”, mis põhineb identiteedi sidustava funktsiooni kaudu tekkival empaatial, kaasamisel ja solidaarsusel. Kardan siiski, et “suure ühiskonna” idee sobib küll suurriikides väikerahvaste ühiskonnaellu kaasamiseks, kuid väikeriikide puhul püsib edasise identiteedi lahustumise või kaotamise oht. 

Ivi Proos kirjutab, et Eesti ühiskonnas puudub arvestatav dialoog sotsiaalsete gruppide vahel tingimustes, kus oleks tagatud huvigruppide võrdne juurdepääs meediakanalitele, tasakaalustatud ja ratsionaalse diskussiooni juhtimine ning sõnumite vaba liikumine poliitiliste otsustajateni. Ütleksin, et poliitikud ja ametnikud sageli isegi ignoreerivad või kardavad avalikku dialoogi. Neile on mugav, kui eksisteerib üks tõde, kahte või enamat arvamust on vaja vaid demokraatia mängimiseks. Sellist suhtumist võib täheldada kahjuks meediaväljaanneteski. Uuringud näitavad, et mitmed toimetajad on poliitiliselt kallutatud ja mõjutatavad. Sõltumatut massilist kvaliteetajakirjandust Eestis paraku veel ei ole.

Tabav on Proosi tähelepanek, et enne Eesti liitumist ELiga oli Euroopa teema heal analüütilisel tasemel pidevalt Eesti riigi “päevakorras”. Tegutsesid spetsiaalsed euroteavituse institutsioonid eesotsas parimate ajakirjanikega. Kuid pärast liitumist on dialoog vaibunud, nagu polekski enam ELiga seonduvad probleemid (ELi põhiseaduslik leping, ühinemine rahaliiduga, suhkrutrahv jms) tähtsad. Nüüd piisab jälle ühest ametlikust arvamusest. Küll on kahju, et Proos hindab dialoogi Euroopa suunal Eestis vaid ühe väljaande, Eesti Päevalehe materjalide põhjal.

Ülo Kaevats peab dokumendi “Säästev Eesti 21” heakskiitmist riigikogus kaalukaimaks sündmuseks Eesti demokraatia arengus 2005. aastal. Tegu olevat strateegiaga, kus on kajastatud teadmistepõhise Eesti tuumideestik, ühiskonna uus jätkusuutlik arengumudel, Eesti identiteedi moderniseerimise ja globaliseeruvas maailmas eduka toimetulemise strateegia. Paraku pole aga selle strateegia elluviimisest peaaegu midagi kuulda olnud. Otsus tehti avalikkust kaasamata ja “mitmed Riigikogu liikmedki on üles näidanud suurejoonelist ignorantsust omaenda otsuse suhtes, riigiametnikud on kimbatuses, ajakirjandus vaikib”. Võimukorraldus Eestis pole suutnud tagada seadusandja demokraatlikku järelevalvet täidesaatva võimu üle. “Demokraatia kaalukamaks sündmuseks” peetava dokumendi saab bürokraatlikult ja partokraatlikult maha vaikida.

Eelnevatega resoneerib Juhan Kiviräha ülevaade avalikust arvamusest ja riigivõimu usaldusväärsusest. “Praegu lähtutakse poliitiliste otsuste tegemisel, kogu ühiskonda puudutavate sotsiaalsete reformide kavandamisel liiga sageli vaid otsustajate momendi tarkusest ja arusaamadest. Spetsialistide ja ühiskonnaelu asjatundjate analüüse ja seisukohti kasutatakse vähe või ignoreeritakse üldse.” Lahenduseks pakub Kivirähk kaasamise heade tavade rakendamise mitte ainult soovituslikult, vaid riigiasutuste töökorralduse kohustusliku vormina. Vaja olevat ka erakondade vastastikuste suhete eetikakoodeksit ja rahastamise suurendamist, et erakondadel oleksid laialdasemad võimalused avalikkuse esindajate kaasamiseks ja uurimisgruppide ning mõttekeskuste käigushoidmiseks. Et kodanikualgatustest ei tehtaks poliitiliste erakondade käepikendusi, pakuks siiski poliitiliste parteide kaudu kodanikuühenduste finantseerimise asemel välja nende rahastamise otse riigieelarvest (nagu Skandinaavia maades) või nende liitude kaudu ning samas mahus kui poliitilistele parteidelegi.

Tiina Raitviiru arvates oli vaidlus kodanike valimisliitude lubamisest või keelustamise üle enne kohalikke valimisi Eesti demokraatia proovikivi. Teatavasti jäi õiguskantsler Allar Jõksi pingutuste tõttu riigikohtus ära valimisliitude keelustamine, millega välditi kodanike sundparteistumine. Õiguskantsler rõhutas valimisliitude seost põhiseaduse mõttega ja demokraatia tugevnemisega, sest see annab suuremale arvule inimestele võimaluse osaleda kohalike omavalitsuste juhtimises ja poliitikas. Kohalike omavalitsuste valimistel selguski, et valimisliidud olid võitjanimekirjade arvu ja osakaalu poolest suhteliselt edukad. Kui kodanikuühendustel oleks olnud ka erakondadega võrreldes vähemalt sama palju raha, oleks pilt tänasest sootuks erinev ja erakondade jaoks veelgi nukram. Samas tähendab paljude poliitiliste jõudude olemasolu ühiskonna killustumist. Ilmselt on meie väikesele ühiskonnale otstarbekam, et erakondade arv väheneks ja tõsiste tegijatena jääksid alles vaid selgel maailmavaatelisel alusel toimivad tugevad erakonnad ja selgete sihtidega kodanikuühendused.

Iris Pettai analüüs soolise võrdõiguslikkuse olukorrast Eestis toob esile viimase aja peamiselt positiivseid nihkeid. Fakt, et küsitluse järgi soovib iga kolmas mees Eestis enda kõrvale karjäärile orienteeritud naist ja 41% on nõus jääma lastega mõneks ajaks koju, on märkimisväärne. Teisalt aga iseloomustavat Eestit kramplik kinnihoidmine traditsioonilistest soorollidest, kus ühelt poolt on mehed tööga ohtlikult ülekoormatud ja põhivastutajad perekonna materiaalse olukorra eest, teiselt poolt on aga naised tööturul tõrjutud seisundis, teenivad vähem kui mehed, ning nende võimalused teha karjääri on väiksemad. Kui Euroopas keskmisena moodustab naiste palk meeste omast keskmiselt 85%, siis Eestis oli see näitaja 2004. aastal vaid 76%. Olukorra parandamiseks pakub I. Pettai haldussuutlikkuse tõstmist soolise võrdõiguslikkuse tagamisel ja naisliikumise tugevdamist, et jõuda olukorrani, kus nii naised kui mehed oleksid võimu- ja otsustamispositsioonidel esindatud proportsionaalselt.

Üldhinnanguteks Eesti demokraatiale on kasutatud ekspertide, eelkõige teiste sotsiaalteadlaste ja tipp-poliitikute abi. Hinnang oleks saanud adekvaatsem, kui samadele küsimustele oleksid vastanud ka rahva erinevate kihtide ja huvigruppide esindajad. Uuringuga selgitati välja ka Eesti demokraatia tõsisemad häirekellad aastal 2005. Eksperdid tõstsid esile poliitika ja ärihuvide liigset põimumist, kohalike omavalitsuste valimistel valimisliitude keelustamist riigikogu poolt, meedia poliitilist tasakaalustamatust, tavakodaniku väheseid võimalusi poliitikat mõjutada, naiste alaesindatust seadusandlikes kogudes ja ühiskonna vähest tolerantsust teise kultuuri kuuluvate või teistsuguse elustiiliga inimeste suhtes, Venemaa liigset mõju Eesti poliitilistele otsustele ja korruptsiooni avalikus sektoris. Täheldati olulist sotsiaalteadlaste ja poliitikute seisukohtade lahknemist Eesti demokraatia hindamisel, mis näitab, et edasised diskussioonid demokraatia kvaliteedi ja demokraatia indikaatorite teemal, on Eesti ühiskonnas hädavajalikud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming