Eesti esiküljel

Kaarel Nõmmik: „Paremini töötavad ideed, mis pole väga otseütlevad ja tekitavad pigem küsimuse, miks just see ja mida sellega öelda tahetakse.“

OTT KARULIN

Kuidas portreteerida saja-aastaseks saavat riiki, kui sul on selleks kasutada Sirbi esikülg? Selline ülesanne anti eelmise aasta alul Eesti kunstiakadeemia II aasta graafilise disaini tudengitele. Ajavahemikus 17. II 2017 kuni 16. II 2018 ilmus Sirbis 49 juubeliteemalist esikülge kahekümne viielt autorilt. Valik neist – need, mis said enim hääli Sirbi ühismeediakontol toimunud hääletusel – on autori kommentaariga järgnevatel külgedel uuesti vaadata. Lisaks palusime neljal kirjutajal, kes plakatiautoritega enam-vähem samast põlvkonnast, peegeldada seda Eestit, mis Sirbi viimase aasta esikülgedelt vastu on vaadanud, ehk esitada neil oma portree Eestist. Absoluutsele tõele ei apelleeri juubeliaasta Sirbi esiküljed ega ka need tekstid, aga võimalik visandibuklett saja-aastasest Eesti riigist on see igal juhul.

Kuidas noored graafilised disainerid just selliste lahendusteni jõudsid, teavad aga kõige paremini nende õppejõud: kevadsemestril juhendas tudengeid Kaarel Nõmmik, sügisel oma teist aastat alustanud õppureid Ranno Ait.

Mis põhimõtete järgi te tudengeid Sirbi esiküljena ilmuva EV100 plakati kujundamisel juhendasite?

Kaarel Nõmmik: „Põhjenda ära!“ oli lause, mida ma pidevalt ütlesin. Idee võib ju äge välja näha, aga kui selle taga pole enamat kui kuskilt kuuldud käibetõde või klišee, siis pole mõtet sellega edasi minna. Seda ikka juhtus, et võeti teemaks näiteks palgalõhe, aga küsimustele, kuidas seda arvutatakse, kuidas on olukord eri vanusegruppides või valdkondades, ei osatudki vastata. Kui sa aga ei tea sisulist poolt, vaid lased liugu klišeeloosungitel, siis ei ole mõtet sel teemal rääkida.

Õnneks oli ideid siiski palju ja pärast esimest, ootuspäraste mõtete ringi, kus mängiti tuntud rahvuslike sümbolitega, pakuti välja ka üksjagu eriilmelisi lähenemisi teemale. Ei peljatud ka huumorit või veidi iroonilist vaatenurka.

Ranno Ait: Ma lasin neil igaks tunniks mitu ideed ette valmistada ja igast ideest omakorda mitu kavandit teha. Oluline märksõna oli „päevakajalisus“, et oleks põhjendatud, miks just see mõte praegu oluline on.

Mul oli kursusel mitu välistudengit, kelle lähenemine teemale on arusaadavalt teistsugune, kas siis abstraktsem või ootamatum, sest neil pole vahetut kontakti sellega, millisena Eestit tavaliselt kujutatakse. Nii mõnigi nende töödest jõudis Sirbi esiküljele. Pean siiski ütlema, et vahel üllatas mind kavand, mille toimetus välja valis, ja mõni minu arvates tugev töö jäi kasutamata. Ilmselt mõjutasid valikut teemad, mida just selle nädala Sirbis käsitleti, nagu näiteks vananemine, või ilmumise aeg, näiteks uue kooliaasta esimesel päeval.

Kui te nüüd kõiki neid ilmunud esikülgi korraga vaatate ja võtate neid justkui ainsa infona, mis teil Eesti riigi kohta on, siis mida need portreteerivad?

Nõmmik: Paremini töötavad ideed, mis pole väga otseütlevad ja tekitavad pigem küsimuse, miks just see ja mida sellega öelda tahetakse. Kas või Martina Gofmani lõikeleht, mida paljud mäletavad kunagistest moeajakirjadest, aga mis praeguses kontekstis saab oma sinise ja punase värvilahendusega poliitilise lisatähenduse. Või Karl Uibo plakat, millel tavaliselt õrnale pakile transportimisel lisatavad märgid, mis on ehk tõesti vajalikud ka väikese riigi puhul.

See ei tähenda muidugi, et ka kergemini tõlgendatavad ideed ei võiks töötada, kui neil on tugev graafiline lahendus – näiteks Kaspar Kuldkepi omavahel põimunud sinine, must, valge ja punane joon või Anselm Oja sinine taevas nelja (hävitus)lennukiga. Mõlemad näevad ilusad välja, aga tekitavad ka seoseid ja emotsioone.

Ait: Mulle tuleb ühe märksõnana pähe „teismeline“. Kõik esiküljed näevad väga eriilmelised välja ning otsivad veel oma õiget visuaalset keelt. Juba umbes teatakse, kuidas midagi kujutada, aga puudu jääb veel enesekindlusest. Näha on palju eneseotsingut, eksperimenteerimist, enese üle nalja tegemist, aga ka tõsidust ning nukrameelsust. Üks minu lemmikesikülgi on Väino Õuna sinimustvalged näpuvurrid, mis tegelevad rahvussümboolika küsimusega, kuid need on ka väga naljakad – vähem stressi!


Räägi mulle Eestist

PIRET PÕLDVER

Millele sina mõtled, kui keegi palub rääkida endale Eestist? Kas vastus on aja jooksul muutunud? Kas on olemas stampvastused, mis kirjeldavad riiki ette antud sõnadega – verivorst, hapukapsas, külm ja jahe suhtumine ning veel külmem talv? –, või varieeruvad need iga kord ja olenevalt küsijast? Kuidas rääkida kellestki, keda oled tundnud terve oma elu, kes on kohal igal su sammul, keda oled näinud nii heas kui ka halvas ning kellest võid olla lõputult tüdinud, ometi nii ääretult sõltuv?

Minul on raske rääkida Eestist. See pole alati nii olnud, meie suhe on ajas muutunud. Umbes 20 aastat tagasi teismelisena pühendasin oma muidu tunnetest rääkiva päeviku ühe nurga Eesti lipule, sest oli lipupäev, ja paar aastat hiljem käisin Tartu rahule pühendatud üritusel, tundes, et juttu on minu riigist ja selle tähtpäevad on mulle olulised. Muuhulgas pidasin too aeg Eesti lippu kauneimaks kogu Maal, hümn tundus püha, Eesti teema harras jne. Need olid riigiga kohtumise ja selle teadvustamise esimesed aastad ning seda võiks võrrelda armumisega. Riik oli mulle püha. Pühadus on pimestav ja demoniseeriv ning eks see hakkas muidugi mingi hetk muutuma, muu hulgas hariduse ja imala propaganda kompotina. Propaganda hõikas ühelt poolt loosungeid, haridus kodeeris need omakorda lahti. Mingi aeg võitlesin oma mahedal viisil loosungitega, siis lõpetasin sellega tegelemise, kord olen astunud kõigest eemale ja peitunud eraellu, siis jälle teises kohas maailma parandanud. Kuid ega riigist pääse. See on nagu suhe partneriga, ainult selle erinevusega, et jättes ühe, pead kohe suhtesse astuma teisega. Igatahes, kogu see aastatepikkune suhe Eestiga on tekitanud väga kaksipidiseid tundeid, mis mahuvad laiale skaalale.

Aasta, mille jooksul on Sirbi esikaane kujundanud EKA tudengid lähtuvalt vabariigi saja-aastaseks saamisest, on tekitanud minus tundeid, mis on mahtunud sellele samale skaalale. Tudengid on suutnud kujutada Eestit nii mitme külje pealt, et pilt on saanud vägagi kirev. On sotsiaalseid küsimusi, rahvusmustritega mängimist, rahvusvahelisi suhteid, tehnoloogiat, hirme ja mugavat äraolu. Neid kaasi võib vaadata üksteist täiendavate tervikutena, mosaiigitükkidena, mis moodustavad Eesti kuvandi, või eraldi šedöövritena, millest igaüks jutustab ise loo. Kujundused ise kannavad erinevat sõnumit. On sotsiaalkriitikat – langetatud metsad, Suure Venna aeg –, on eesti rahvussümbolitega mängimist – pitskude ja küüslauk; kartulisalat; silgud ja lipuvärvid –, sotsiaalset mõõdet – rahvusvahelised suhted, keele ja rahvuse küsimus –, ootamatut kohtumist vanade tuttavatega – Karu aabits – jne. Mulle tundub, et Eestit nähakse ühtaegu traditsioonilise ja innovaatilisena, õrna ja tugevana, see tekitab nostalgiat ja on samal ajal teel tulevikku.

Boglárka Baloghi 17. novembri kujundus kujutab väikest kriipsujukude maailma, kus üks karpmaja on laiali kukkunud ja pisikesed figuurid on imestunud, nähes selgelt selle karbilikku olemust koos oma tühjuse ja sisutusega. Avali karp eksponeerib maailmale oma tühjust, millele inimesed reageerivad erinevalt. Seal on passiivne uudistaja, on entusiastlik ja asja positiivset külge nägev rulataja, on teadlane, kes uurib karbi külje omapära, on jõumees, kes katsub karbi raskust, ükskõikne unistaja jne – igaüks annab nähtusele tähenduse iseenda järgi, annab uue sisu ja olemuse lähtuvalt iseendast. Sümboolika ise on tühi, tähendus ja mõte sõltub tõlgendajast, tema suhtumisest maailma, ootustest ja eeldustest.

Suhtele riigiga annab ka kvaliteedi kumbki osapool. Tõsi, eks ta natuke dominantne kipu olema see riik, aga see on juba kord riikide loomuses, mis sa ära teed. Mulle igatahes näib, et see meie oma on üldiselt arvestav, hooliv ja õppimisvõimeline ning järjest meeldivama täiskasvanu nägu. Võib-olla nii ma teinekord vastangi, kui keegi palub rääkida endale Eestist. Et kasvame koos, oleme sarnased, päris tore tüüp teine.


Eva Rank: „Ma mõtlesin, mida tähendab mulle vabadus. Ehk on see võimalus valida ja vahel otsustada ka ilma oma õigust ja mugavust taga nõudmata? Võib-olla on see vabadus ja julgus kõrvale jääda, mitte alati kaasa triivida? Soovin, et julgeksime sagedamini teha valikuid, millesse ise usume, häbenemata, endale kindlaks jäädes. Teinekord ei olegi siis ehk tarvis kedagi ümber veenda, kui julgeme ise olla – nii suurte eluvalikute ees kui ka kassajärjekorras kilekotte sinnapaika jättes.“

Martina Gofman: „Ma mäletan oma ema jutustusi Burdadest ja seda, kuidas lõikelehed käisid käest kätte. Nende abiga loodi vanast midagi uut, see oli meeletult funktsionaalne ja kogukondlik protsess, mis andis võimaluse eristuda ja luua midagi oma kätega. Käsitöö, mille abil sündis tarbeese. Tänu ema jutule ja ise samade lõigetega tehtud tööle olen leidnud pidepunkti minevikuga – see on eriskummaline viis mõista oma ema. Burda mõjus tollal naistele teejuhina, mis näitas valgust uute vormide ja mõtete suunas. Burda ei ole minu silmis looming ega ka pelgalt käsitöö, selle paeluv olemus peitub seletamatul sfääril nagu minevik ja tulevik. Hääbuv nähe, aga siiski veel naiste kollektiivses mälus peituv pärand.“

Kaspar Kuldkepp: „Siin Kirde-Euroopas elades võime endalt küsida, kui tihti asjad ikka nii hullusti on, nagu see meile tundub. Pinnapealselt on ju kõik siledalt ja ümaralt kenasti, aga kipub ikkagi puntrasse minema. Sada võiks olla juba piisavalt suur number, et suuta tõele näkku vaadata ja näha seda puntratantsu, mis teatud värvidest moodustub. Selle asemel et jäiselt tuima näoga jätkata ignoreerimist, käsi rusikas vastu rinda löömist ja oma veendumustele rõhumist, võiks ehk vaadata maailma laiemalt ja mõelda probleemi-, mitte maailmavaatepõhiselt. Ja mine tea, võib-olla saab need jooned ka kunagi sirgu tõmmata ja üheskoos sõbralikumalt edasi minna.“

Karl Uibo: „Kujundusidee alge tekkis, kui hakkasin mõtlema enda lapsepõlvele ning seostele, mis kujutaks hästi seda, kust me riigina tuleme. Idee on iseenesestmõistetav selles osas, et riiki ootab ees 100. sünnipäev ning Eesti sajakroonine sümboliseerib seda hetke hästi nii mõtteliselt kui ka visuaalselt. Väärikas hetk meie riigi ajaloost, kus meil oli oma valuuta, mis oli paljudele väga armas.“

 

 

 

 

 

Julgust, rohkem julgust!

RAUNO ALLIKSAAR

Tegelikult ei ole me veel päris kindlad, mis (ja just „mis”, mitte „kes”, sest riik on lõppeks ikkagi ju „mis”) me oleme. Sada aastat võiks olla rohkem kui küll – vaadake või hõimlasi põhjas, kes samuti äsja oma sajandat sünnipäeva tähistasid –, ent kui pühitsetud leib 50 aastaks tabernaaklisse hoiule panna ja mitte ära tarvitada, siis on raske sellega hiljem samamoodi toimetada nagu varem. See ei tähenda kuidagi, et me oleksime pidetud või eksinud, küll aga ei ole me veel päriselt suutnud otsustada, mis me oleme.

Ükski riik ei ole saar (ehkki loomulikult on mõni saar riik), ükski rahvas – olgu etniline või riigirahvus – ei ela üksinduses. Meie pääle on ajalugu suurte tähtedega oma märkusi kirjutanud. Loomulikult on ta seda kõigiga teinud, aga seda enam peame õppima mõtestama, mis me oleme olnud ja mis meist võiks saada. Me otsime kõikjalt, kus võiksime olla, ning kõigist, kellega kohtume, seda, mida võiks olla ka meis – on seda siis või mitte. On see viljakas ja mõttekas tegevus, seda on raske öelda. Ainult seda julgen praegu väita, et eeskujude otsimisega ei tohiks ogaraks minna, sest kui tahta olla oma nägu, siis on selle esimene tingimus julgus seda ka teha. Need, kes omaenda näo maha salgavad, on kaotanud austuse iseenda vastu ning selle tagajärjel kaotavad selle ka teised. Täpselt nõndasamuti ei tohiks aga ogaraks minna enda irrutamisega, täieliku omanäolisuse poole pürgimisega, mis joonistab meie ümber tühjuse, mille keskel meie ainsaks vaatamisväärsuseks saame. Vähemasti iseendale, aga õigupoolest ju ainult iseendale, sest säärasel viisil toimetades möödub elu meist, ilma et me ise üldse mõistaks, et oleme tegelikult igasuguse erilisuse (võib-olla juba ammu) minetanud.

Mõlemat suundumust võib praegusel ajal ohtralt kohata. On neid, kes otsivad Eesti (ja sellega seoses sageli ka väikese tähega eesti, kuigi oleme rohkemat) ainulaadsust, väljendugu see siis puravikukummardamises või viimses reliikvias, milleks on Lembitu pääluu. On neid, kellele on kõrgeim väärtus hoopiski kogu muu maailma vedamises meie oma Eestisse, võimalikult jõulises rahvusvahelistumises, mis muudab ühtaegu kogu maailma sinimustvalgeks (sest iseenda tuuma võõrsilt otsides näeme me oma otsingupaiku ikka läbi enda värvilise filtri). Aga täpselt nii, nagu kogu ülejäänud maailm ei sisaldu ega peakski sisalduma meis, ei leia meid valdavast osast maailma paigust. Ja see ei ole halb. Aga see on valiku ja suhtumise küsimus. Maailmakülas elades, mida me teeme – sest hoolimata ajaloolistest ühiskondlikest ja poliitilistest traumadest oleme kenasti ühendunud üleilmsesse teabe-, kultuuri- ja majandusvõrku –, seisame aga silmitsi valikutega, milletaolisi pole iial varem kohanud. Need küsimused puudutavad suuresti just seda omanäolisust, millest juttu.

Liialdamata võib öelda, et üleilmastumine ühes selleni viinud (ja teisalt sellest põhjustatud) teabe- ja sidetehnoloogia ning massitranspordi arenguga ning majandussidemete enneolematu tihenemisega on tekitanud olukorra, kus meie (nagu kõik teisedki), väike Ida-Euroopa riik, oleme jäänud suure koljati, USA valitsetud ingliskeelse angloameerika kultuuriruumi mõjuvälja. Mõnikord öeldakse, et just säärane üleilmastumine, kokakoloniseerumine on möödapääsmatu. Kuulen sageli tänaval lapsi (põhjuseta) omavahel inglise keeles kõnelemas, kuulen teismelisi kasutamas kõnes enneolematult võõraid tarindeid. Hullem veel, tunnen väga teravat ja tugevat muutust inimeste mõtteviisis. Tunnen järsku katkestust olnu ja oleva vahel. Tunnen teatava alaväärsustunde levikutki (ah, mis meie siin …).

Maailm ei ole sinimustvalge ja sinimustvalge ei võrdu maailmaga. Hoolimata sellest, et keegi jämedama kirjapulgaga meie jutu pääle enda oma kirjutab, on meie tekst sääl all olemas ja seda ei tohiks unustada. Me peame õppima lugema nii ülekirjutust kui ka enda sõnu. Kärbseks seinal ei tohi me muutuda, sest kärbes saab üldiselt varem või hiljem kärbselapatsit tundma. Aga julgust ise olla ja olla ise oleks veidi rohkem vaja küll.

Meie pärisosa

ELIISA PUUDERSELL

„Ma pean pühapäevaks riigist lahkuma,“ teatas ühel veebruarikuu neljapäeva õhtul mu Viini sõber, kelle elamisluba ei pikendatud peamiselt seetõttu, et ametivõimude arvates elab ta lihtsa vagabundi, muidusööja elu, hambahari ühes ja sokid teises taskus ukselt uksele uitamas, kuna pole ametlikult kuhugi sisse kirjutatud. Teisisõnu, riigile täiesti kasutu tegelane. Ühtlasi on ta pärit Serbiast – riigist, mis ei kuulu Euroopa Liitu ega Schengeni viisaruumi ning millega on Austrial ajalooliselt keerulised suhted juba ammusest ajast. Ometi on noor mees Viini kunstiülikooli nimekirjas, üürib elukaaslasega korterit ning neil on isegi koduloom, kuldkala Tomato. Eestis ei ole ma kunagi puutunud kokku sellega, et üks riik, mis sind justkui avasüli tervitab, võib järjest karmimaks muutuvate immigratsiooniseaduste tõttu ühel hetkel kedagi niiviisi reeta, sest paraku ollakse sündinud valesse kohta, kuid Viinis on see nähtus küllalt tavapärane. Ja su sõber saadetakse välja. „Ma näen unes, et nad tulevad pühapäeva öösel kell 23.59 ja viivad mu vägisi minema,“ ütles ta veel. Meie ühismälust tuttav paranoia, kas pole?

Ma ei tunne iial seda, mida elas läbi mu sõber niisuguses absurdisituatsioonis, ja oma naiivsust säilitades loodan, et Eesti ei liigu selles suunas, kuhu ma näen Euroopat (või maailma) liikumas. Kahjuks paistab aga 2018. aasta alguse Eesti portree vildakas, sest jätkuva kollektiivse hüsteeria, üle ärritumise ja enese ületähtsustamise valguses on unustatud inimeseks olemine. Tohutu müra seest ei osata enam iseenese häält kuulata, kriitiliselt sünteesida, mis on päriselt oluline. Üha süvenev ärevus nõuab enda iseduse pidevat taastootmist – oleme siis metsa- või mererahvas? Idaeurooplased või skandinaavlased? Skype või seenenuga? Või üldse kukeseen? Ja lõpuks – mis seal vahet on? Need väikesed enesehinnangut pehmelt paitavad rahvusromantilised narratiivid jätavad aga midagi fundamentaalselt varjatuks, sest ikka veel tahame oma afektiseisundis järgida 18. sajandini kestnud nõiajahi traditsioone ja inimesi ühiskonnast välja heita, panna neil – tsiteerides klassikuid – päid veerema, tegemata kellelegi allahindlust.

Rassismi, võõraviha ja äärmuslikku rahvuslust võrdsustatakse üha enam isamaalusega, õigustusega, et meie kultuuri säilimiseks peame kaitsma oma riiki, keelt ja tulevikku, eelkõige lapsi kõige selle eest, mis väljastpoolt tuleb ja tundmatu paistab. Kultuur ei arene muutusteta ning erinevus on tähendusloome põhialus, sest erinevused aitavad meil mõista, et tähendused on alati suhtelised ja voolavad. Natsionalism üritab seada näiliselt väga loomulikke piire (nagu minu veri ja muld), mida saab seletada millegi äärmiselt loomulikuna, sest bioloogia justkui dikteeriks midagi meile sügavalt ainuomast. Küll on need sotsiaalsed piirid äärmiselt problemaatiline vahend, mida kasutada õigustusena, et põlata ära inimesi, kes on teistsugused. Ei maksa aga unustada, et selles kontekstis on ka bioloogia kultuuriline, diskursiivne konstruktsioon.

Mida siiski minul, mõne aasta pärast 27aastasel lastetul naisel, ühiskonna häbiplekil, tolerastil, liberastil, feministil, kellegi jaoks ilmselt ka hipsteril ja lihtsal hedonistil ikka öelda on? Mõni aeg tagasi sattusin hasartsest huvist internetikommentaariumist lugema, et hedonism ja kõikelubavus viivad valge rassi hukule. Samuti on eesti rahvas tume, nüri ja orjameelne, kes laseb teha endaga kõike, mida ebajumalate kummardajad ja Lutsiferid soovivad, osutades meie võimuorganitele. Alguses oli muidugi naljakas, siis piinlik, aga samal ajal tegi ka südamest kurvaks, sest see paralleeluniversum peidab endas küllalt kenakese osa meie ühiskonna ilmavaatest ning näitab, kuidas minu vabadusel ja sinu vabadusel on väga tähenduslik vahe. Kellelegi on liberalism hoiak, mis toetab isikuvabadust, samal ajal kui teine teeb kõik võimaliku tõestamaks, et taoline meelelaad on ohtlik ja millegi loomupärase vastu. See on osa meie sootsiumist – mitte teine ega kolmas Eesti, vaid pärisosa, mida ei saa eirata ning millest tuleb samuti aru saada. Tänase individualistliku inimkonna kõige suurem valukoht on empaatia puudumine. Märgakem edaspidi inimest ja jäägem ka ise selleks. Nagu ütleb Doris Kareva luulerida: „Hoia, küll siis hoitakse sind.“

Vello Lutter: „Esikülje kujundamisel mõtlesin riikide lagunemise ja tekkimise peale ning kui habras see kõik võib olla. Pidevalt on mingi pinge iseseisvuse säilitamise pärast ja kompamine liitlaste leidmiseks. Ühtlasi on mulle alati imponeerinud Eesti lipu tõsised värvid. Idee oli värvida kõikide riikide lipud sinimustvalgeks, ka nende, mille suveräänsust pole kõik maailma riigid tunnustanud. Lipud on reastatud tähestiku järjekorras ja seal on kõik riigid, mille suveräänsust oli kujunduse tegemise ajal tunnustanud vähemalt üks riik. Sõnum, mida nende lippude ehtimine Eesti lipu värvidesse kannab, on kahemõtteline. Ühelt poolt nad justkui tähistavad koos meiega saja-aastaseks saamist, kuid teiselt poolt on kõikide riikide ühe lipu alla toomist seostatud alati teatava vägivallaga.“


Meeri Kabur: „Suve alguses sõitsin väikesele Eesti saarele vanematekoju. Bussis loksudes juurdlesin, mis mul õieti kodumaaga seostub. Meenus aeg lapsepõlves, mil kodusaare karjamaa kaskede all seente, marjade ja rohukõrtega värsket lehmakooki ehtisin. Meistriteose valmides kutsusin ema ning teatasin talle, et tegu on eesti rahva koogiga. See maiuspala tõmbas ligi ohtralt kärbseid, sumeda Eestimaa suve külalisi, soojade hommikute varajasi äratajaid. Tore loom see kärbes, parajalt tüütu ja alati millegi hea kallal, hõõrub piitsa eest pääsedes veel parastavalt käsi kokku ka. Temast saigi minu kaanestaar. Imetlen tema enesekindlust järjekindlalt surma trotsides oma eesmärgi poole püüelda ja leida head nii suhkrus kui ka sitas. Esiküljele viskasin ta kerge irooniaga, kuid ajapikku on ta mulle meeldima hakanud. Väike, aga alati pildil.“

Boglárka Balogh: „Tahtsin Tallinnas olles külastada võimalikult paljusid muuseume ja galeriisid. Mingil põhjusel jäi mulle silma, et peaaegu igas kohas, mida ma külastasin, oli vähemalt üks pinksilaud. Küsisin oma kursusekaaslaselt selle kohta ja tema ütles: „Ma pole nagu märganudki, aga ju see on mingi Eesti värk siis.““

Karolina Kapinus: „Sada aastat on märkimisväärne verstapost, mida südamlikult ja väärikalt läbides meenutame oma okkalist teekonda iseseisvumiseni ning teeme õhinaga tulevikuplaane noore, kuid eneseteadliku vabariigina. Vabadus on kahtlemata üks ihaldatumaid väärtusi, mille uurimisega inimkonna suurvaimud alati tegelnud on ning mille poole oleme alati pürginud ka meie. Kuid olles iseendaga päris ausad: kas saame oma juubeliaastal väita, et oleme tegelikult vabad? Ühiskondlikus või isiklikus mõttes? Riigina? Julgedes vaadata võimul olevate poliitikute agendakastist väljapoole ja kogeda meie maailmapilti sellisena, nagu ta parajasti on, jõuame tõeliselt iseseisvate mõtlejatena aga järeldusele, et … tegelikult on vabadus kõigest illusioon.“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht