Eesti hõimurahvaste programm

T?Seilenthal

Programmiga on seatud ülesanne koolitada fennougriste ja hõimurahvaste omakeelset rahvuslikku haritlaskonda. Hõimurahvaste programmi ehk pikemalt „Riikliku abiprogrammi uurali (soome-ugri ja samojeedi) põlisrahvaste keelte ja kultuuride toetuseks” kiitis Eesti valitsus oma otsusega heaks 1998. aasta 5. mail. 2004. aasta 12. augustil kiitis valitsus heaks II hõimurahvaste programmi (2005–2009), millega on tagatud nii uurali põlisrahvaste üliõpilaste edasine Eesti kõrgkoolides koolitamine kui ka TÜ Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse tegevuse jätkumine.

Hõimurahvaste programm on mõeldud omariikluseta uurali rahvaste keelte ja kultuuride toetamiseks, seega abistatakse Venemaal elavaid soome-ugri ja samojeedi rahvaid ning Lätis elavaid liivlasi. Soomlaste ja ungarlaste toetamine programmi ülesannete hulka ei kuulu, küll aga üritatakse teha nende maadega, eriti Suomen Sukukansaohjelma’ga koostööd teiste soome-ugri rahvaste abistamiseks.

 

Programmi prioriteedid

Kui vaadata programmi prioriteete, milleks on kaasa aidata 1) uurali põlisrahvaste keelte kasutussfääri laiendamisele, sh neis keeltes antava hariduse edendamisele, 2) sellele, et hõimurahvaste noored teadvustaksid end oma kultuuri ja keele kandjatena, 3) uurali põlisrahvaste kultuuride suurema avatuse saavutamisele ning kultuurikontaktide ja muude kontaktide mitmekesistamisele, 4) uurali põlisrahvaste rahvusliku eneseteadvuse kasvule, 5) hõimurahvaste kaasaegse elukorralduse aren­damisele, tuleb tõdeda, et loomulikult ei saa vahendeid kunagi küll liiga olla. Aga nagu öeldakse, suu tuleb sekki mööda seada. Hõimuprogrammi finantseeritakse haridus- ja teadusministeeriumi kaudu Eesti riigieelarvest (aastaid 3 miljonit krooni aastas). Üliõpilaste stipendiumideks ja muuks toetuseks kulus umbes 2 miljonit ja projektideks jäi miljon krooni, viimastel aastatel on raha jagunenud üliõpilaste ja projektide vahel enam-vähem võrdselt. Selle aasta eelarve on 4,51 miljonit krooni ja 2008. aasta riigieelarve projektis on 5 miljonit krooni. Seda vastava maa riigieelarve mahu või elanike arvuga kõrvutades pole meil põhjust ei soomlaste ega ungarlaste ees silmi maha lüüa: oleme kindlalt esikohal.

Projektitoetusi võivad taotleda vaid Eesti vabariigis registreeritud juriidilised isikud. See tähendab, et iga Venemaal elav taotleja peab leidma partneri mõne Eesti asutuse või organisatsiooni näol. Viimasel ajal on kasvanud Eestis registreeritud ja siin tegutsevate soome-ugri rahvuslike organisatsioonide roll oma kodumaal elavate rahvuskaaslaste projektide vahendajatena – esile võiks tõsta näiteks udmurdi ühingut Ošmes. Toetatud projektide nimekirja leiab aadressil http://www.suri.ee/hp/toet.html.

 

Aga üliõpilased?

Kõigepealt paar sõna Ariste keskusest. Hõimurahvaste programmi algatusel loodi 1999. aasta sügisel Tartu ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus, kus juhatajaks on seniajani Tõnu Seilenthal ning kuraatoriks Kadi Sarv. Keskuse esmaseks ülesandeks on aidata hõimurahvaste programmi stipendiaatidena Eestisse kutsutud soome-ugri üliõpilastel siin kohaneda ning säilitada nende side kodumaaga; samuti üliõpilaste ettevalmistamine teaduslikeks, majanduslikeks ning poliitilisteks kontaktideks eri kultuuripiirkonna inimestega.

Venemaa soomeugrilastel on olnud võimalus õppida Eesti kõrgkoolides 1991. aastast. Alguses valisid Eestisse tulevad üliõpilased välja ja finantseerisid nende õpinguid soome-ugri koduvabariigid. Aastatel 1994–1998 maksis Eesti ülikoolides õppivatele soome-ugri tudengitele stipendiumi M. A. Castréni Selts Soome hõimurahvaste programmi vahenditest. A. J. Sjögreni stipendiumi sai igal aastal 44 hõimurahvaste üliõpilast. Soome stipendiumide maksmine lõpetati siis, kui käivitus Eesti programm. Sealtpeale on stipendiaadid välja valitud Eestis – selleks puhuks luuakse iga kord vastav komisjon.

Esialgu võeti vastu 10–15 stipendiaati aastas, kuid elukalliduse tõusu tõttu tuli üliõpilaste stipendiume hakata vähehaaval tõstma, sealjuures jäi programmi eelarve samaks. Seetõttu on stipendiaatide arvu aastatel 1999–2007 järjekindlalt vähendatud. Kui 1999/2000. õppeaastal õppis Eesti kõrgkoolides 110 soomeugrilast, siis 2006. aasta sügisel jätkas oma õpinguid Eestis vaid 46 soome-ugri tudengit.

Seoses Eesti kõrgharidussüsteemi erinevusega Venemaal kehtivast on uue hõimuprogrammi käivitumise järel otsustatudki eelkõige toetada Eestis põhiõppe lõpetanute magistriõpet (3+2) ja Venemaal ülikooli lõpetanute doktoriõpet. 2005. aastast on kutsutud Eestisse õppima vaid doktorante, lootuses, et ülikooli lõpetanutel on kodumaal juba välja kujunenud tihedad erialased kontaktid, mis kergendab töö leidmist ja tagasipöördumist oma soome-ugri kodumaale.

Kõige populaarsem eriala on traditsiooniliselt eesti ja soome-ugri keeleteadus (seda õpib 46 üliõpilasest 12, neist 8 doktorantuuris). Populaarne on viimastel aastatel ka õigusteadus, mida õpib praegu 7 üliõpilast (2 BA, 4 MA; kõik TÜs BA kaitsnud), 1 Dr), järgnevad meedia ja kommunikatsioon TÜs ning kultuurikorraldus TLÜs (mõlemal erialal 3 MA) ning psühholoogia ja majandus (2 tudengit).

 

Koostöö seminari vormis

Ariste keskuse ja Fenno-Ugria Asutuse koostöös on 1999.–2002. aastani peetud neli soome-ugri üliõpilaste seminarlaagrit, mis kestsid Võrumaal Kiidi turismitalus 3-4 päeva. Üritusest võttis stabiilselt osa 30–40 tudengit Tallinna ja Tartu ülikoolist, kusjuures eelisjärjekorras said seminarist osa võtta esimese aasta tudengid. Edaspidi on hõimuprogrammi stipendiaadid saanud seminaridel osaleda aktiivsete kaaskorraldajatena: põlisrahvaste maaõiguse seminaril osaleti tõlkidena, ökoturismi seminaril aitasid hõimutudengid eestlastel leida kontakti oma kodumaa asjast huvitatud isikutega, kümmekond Tartus õppivat hõimurahvaste tudengit osales mitmel aastal soome-ugri noorte kirjanike tõlkeseminaridel nii hõimurahvaste kirjanike vastuvõtjatena kui ka tõlkijatena, kaheksa Tartu üliõpilast oli kaasatud seminaril „Infotehnoloogia soome-ugri moodi”. Nii Ariste keskus kui hõimurahvaste üliõpilased on abi osutanud ka Eestis korraldatud rahvusvaheliste soome-ugri konverentside ning kongresside tehnilise personalina.

 

Tugi soome-ugri initsiatiivile

Ariste keskuse tegevus ongi olnud viimasel ajal suunatud eelkõige soome-ugri üliõpilaste enda initsiatiivi toetamisele. Keskuse kaudu on nad saanud esitada programmile projekte, et osaleda rahvusvahelistel konverentsidel ning kursustel: käidud on üritustel Poolas, Taanis, Hollandis, Saksamaal, Bulgaarias, Austraalias ja muidugi soome-ugri maadel.

Eestis õppivad hõimurahvaste tudengid on osalenud mitmetes muudeski hõimurahvaste programmi finantseeritud projektides. Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna Interneti-väljaande „Komi maailm” koostaja ja autor on TÜ doktorant Nikolai Kuznetsov, ka toimetajaks oli komi magistrant. Nikolai Kuznetsov koostas ka kogumiku „Komi rahvaluulet. Kogunud P. Ariste”. 2004. aastal ilmunud „Uurali keelte sõnastiku” koostajate hulka oli keeletundjatena kaasatud kuus praegust ja endist hõimurahvaste programmi stipendiaati.

Programmi stipendiaadid õpetavad ka oma emakeelt: sel õppeaastal on võimalik Tartu ülikoolis õppida mari, udmurdi, komi ja ersa keelt.

Hõimurahvaste programm on võimaldanud Paul Ariste elutöö jätkamist soome-ugri rahvaste haritlaskonna kasvatamisel. Kuid programmiga on seatud laiem ülesanne: koolitada lisaks fennougristidele hõimurahvaste omakeelset rahvuslikku haritlaskonda ka õigusteaduses, ajakirjanduses, politoloogias, psühholoogias, arstiteaduses jne.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming