Eesti identiteet Eesti Rahva Muuseumis

MATI HINT

Eesti Rahva Muuseum on olnud avatud juba ligi pool aastat ning saanud põhjendatult palju positiivset tähelepanu ja tunnustust, seda ka välismaalt (näiteks aastavahetusel Inglismaa suurlehes The Guardian).1 Hoone läks koos sisustusega maksma umbes 75 miljonit eurot; selle ametikohtade täitmist ja käimasaamist on saatnud Eestis tavapärased skandaalid (võimalus anda jalahoop Neitsi Maarjale, restorani konkursi jant). Siiski selle vahega, et tegu on tehtud.
Kuid on põhjust ka muretsemiseks. Juba kõlab hääli, et teised muuseumid peavad ennast nüüd koomale tõmbama hakkama. ERM on ehituslikult ja personali suuruselt gigantomaaniline projekt, mille puhul ei kaalutud, kas selle ülalpidamine on sellisel kujul jätkusuutlik, kas see ei eelda teiste muuseumide ohverdamist kuni eutanaasiani välja. Veel ei ole 355+ meetri pikkune lamekatus pidanud üle elama lumerikast talve, aga ükskord see saabub. Klaasmaja küttearved on juba olnud. Loodetavasti on sellele mõeldud. Üldiselt Eestis nii kaugele ei mõtelda: enne ehitame valmis, siis vaatame, kuidas ja kelle-mille kulul hakkama saame.
1. oktoobril 2016 peeti Obinitsas rahvaluule- ja rahvalauluteadlase Paul Hagu 70. sünnipäeva auks maha rahvusvaheline konverents. Terve järgmise päeva olime abikaasaga ERMis. Obinitsas olid ettekanded ja sõnavõtud eesti, soome, vene, inglise ja võru-setu keeles, üle poole ettekannetest peeti Võru- ja Setumaa teemadel. Konverentsi kultuuriprogramm (iloõdak) oli võru-setukeelne. Tartu ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus oli konverentsiks avaldanud ettekannete-artiklitega pühendusteose Paul Hagule.2 Selles sisukas raamatus on Setumaa, praegune võru kirjakeel, setu keelenäited ja setu leelo päris kesksel kohal.
ERMis sukeldusime kõigepealt soome-ugri rahvaste osakonda „Uurali kaja“. Juba enne „Uurali kaja“ põhiekspositsiooni korrusele laskumist saab külastaja oma käega kuvada seinale soome-ugri keelte põhisõnavara sõnu (süda, vesi, silm, kuusk, kala, pesa jt) nendes keeltes. Obinitsast tulnule oli siin esimene kurvastamise moment: lõunaeesti keel puudub. Kui näituse sissejuhatuses oleks keelte erinevuse demonstreerimiseks valitud näiteks sellised pühad sõnad nagu ema, isa, süda, siis piirduks tähtede tasandil nende sõnade ühisosa praeguses eesti kirjakeeles ja lõunaeesti keeles ühe kaashäälikutähega: imä, esä, süä (kui valida võru variant).
Lõunaeesti puudumine on eriti arusaamatu tausta tõttu: näiteks kaht mordva keelt (ersa ja mokša), kaht mari keelt (niidu- ja mäemari) ning komi keele variante tunnustatakse läbi kogu ekspositsiooni. See on väga hea, aga ERM võiks tunnustada ka seda, et muuseum asub lõunaeesti keele- ja kultuurialal. Lõunaeesti keel on läänemeresoome keelte genealoogia ja hargnemiste teooriate järgi koos liivi keelega (või selle ees) üks kõige vanemaid läänemeresoome keeli, mille verbigrammatikas on soome-ugri volga haru keeltega äratuntavaid ühisjooni.
Näitus „Uurali kaja“ on tehniliselt vaimustav. Karugi kõnnib seina peal sulle vastu, nii et lapsi tuleks hoiatada: karu on mängult! On väidetud, et see on praegu üks kõige moodsamaid ja uuenduslikumaid ekspositsioone kogu maailmas. See on usutav: paljudes soome-ugri keeltes saab kuulata lugusid ja pajatusi videokoomiksite tekstina. Ainult lõunaeesti keeles mitte. Mitme soome-ugri rahva ehitusi, töid ja tavasid saab suurejoonelises ekspositsioonis näha, Eesti osa jääb tagasihoidlikuks.
Mul oli juhus oma kurvastust lõunaeesti kõrvaliseks jätmise pärast sealsamas kurta muuseumi direktorile Tõnis Lukasele, kes tartlasena ja Lõuna-Eestis töötanud ajaloolasena kahtlemata tunneb lõunaeesti keele ja kultuuri erilisust. „Mis parata, koolkondade erinevus,“ ütles Lukas. No ei ole nii. Sellist keeleteaduslikku koolkonda, mis ei tunnista lõunaeesti keelt üheks läänemeresoome keeleks, ei saa võtta tõsiselt. Alati on eesti keeleteaduses olnud tegelasi, kes on suhtunud lõunaeestisse halvakspanuga (Johannes Aavik järjekindlalt), ja neid on ka tänapäeval, aga selle põhjuseks võib olla ka lihtsalt viitsimatus süveneda. Kus siis veel kui mitte ERMis võiks saada aimu tänapäevase eesti keele ruumi kujunemisest? Ega siis ühes põhiekspositsiooni „Kohtumised“ sopis kõlav setu leelo ja Keelekatla tehnika seda tühikut täida.
Lõunaeesti on vältimatu eesti identiteedi kujunemisest arusaamisel. Eesti rahvuslik teadvus arenes kiiremini Lõuna-Eestis: Jakob Hurt tuli Lõuna-Eestist, Eesti lipp pühitseti 1884. aastal Lõuna-Eestis Otepääl (pühitsejaks Rudolf Kallas, Eesti Rahva Muuseumi mõtte algataja Oskar Kalda vend) ja palju muud Helme köstrimäe koosolekust (1870) kuni Lõuna-Eesti vallavanemate protestini Balti hertsogiriigi loomise kavatsuse vastu Riias (1918). Eesti talupoegade majanduslik emantsipeerumine algas Lõuna-Eestis ja ka vaimse eestluse kodunemine oli siin ärksam. Neil aastail tähistavad paljud Lõuna-Eesti koolid järjepideva hariduselu 330. aastapäeva. Rahvakoolide asutamine 1600ndate lõpus oli kindlasti eestluse tekkimiseks vajalik eeldus, kuigi võttis ligi paarsada aastat, enne kui haridus transformeerus rahvusmõtteks. Rahvakoolid, nagu ka laulu- ja pasunakoorid on otseseoses reformatsioonijärgse usueluga. Heal juhul võiks muuseum anda punktiiri eestluse kujunemisest. Aga ERMis jääb varju isegi kahe eesti kirjakeele olemasolu, kuigi tartukeelne Wastne Testament (1686) ilmus terve inimpõlv varem kui põhjaeestikeelne Uus Testament (1715). Vana kirjavara stendil on küll mõni tartukeelne raamat, aga et praegune noorpõlv sellest nähtusest teadlikuks saaks, tuleks sellele tähelepanu juhtida.
Kui näiteks Benedict Andersoni rahvuste teooriat eestlastele kohandada, siis kuuluvad eestlased reformatsiooni, kirjaoskuse ja raamatutrükkimise sünnitatud rahvuste hulka.3 Hando Runnelgi on kirjutanud: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.“4
Esimese ehmatuse, imestuse, imetluse ja väsimuse järel hakkas tekkima kripeldus: kas muuseumil on mingi punase niidi mõte, mingi läbiv lugu rääkida, või on see efektselt kujundatud üksikelementide kogum? Muuseumide sisu võib üles ehitada mitut moodi: muuseum võib tahta olla süstemaatiline, teaduslik, huvitav, lõbustav, hariv. Võib üritada taotleda kõike seda korraga või siis mitte eriti muretseda selle üle, kas teaduslikkus, huvitavus, harivus on õnnestunud kokku sobitada (Tartu Ahhaa! on sellega vist hakkama saanud, aga Ahhaa! pole ka muuseum; kuid see on korda läinud ka Lennusadamas). ERMilt ootasin, et seal oleks eestluse lugu selgrooks, mis kõike koos hoiab. Kas mu ootus täitus? Nii ja naa.
ERM ei ole õnneks päris valmis. Koos tehniliste kohendustega (seletuste kribukirja tuleks suurendada, muuseumi sissekäigu läheduses võiksid viidad juhatada bussipeatusse või kesklinna suunda jms) ei teeks halba mõelda veel kord ka muuseumi kontseptsiooni ja ekspositsioonikirjelduste üle. Ekspositsioonikirjeldustes on mõndagi, mis saab tulla ainult järelemõtlematusest. Näiteks „Uurali kaja“ ekspositsioonikirjelduses (mul on kasutada ingliskeelne variant „Echo of the Urals“) öeldakse, et sugulaskeeled ei ole mitte alati vastastikku arusaadavad. Veidi hiljem öeldakse, et komi ja udmurdi keel on väga lähedased, aga vastastikune arusaamine pole võimalik. Näiteks “Uurali kaja” ekspositioonikirjelduses öeldakse, et sugulaskeeled ei ole mitte alati vastastikku arusaadavad. Veidi hiljem öeldakse, et komi ja udmurdi keel on väga lähedased, aga vastastikune arusaamine pole võimalik. See on teaduslik tõsiasi: ka lähedased sugulaskeeled ei ole peaaegu kunagi vastastikku arusaadavad.
Mitte kuskilt ei loe välja, et liivi keel on sünnipäraste keelekõnelejate keelena juba aastaid tagasi hääbunud (liivi keele õpetamist ja uurimist muidugi jätkatakse). Seda kurba fakti pole Eestis väljaspool erialainimeste ringi veel teadvustatud. Liivihuvi renessanss on siiski tasakaalustav tõsiasi. Ootaks, et mäletataks ERMi mõtte algatajaid ja direktoreid Oskar Kallast, Kristjan Rauda, Ilmari Mannineni, Aleksei Petersoni. Samasugust ebalust ERMi ekspositsiooni kaleidoskoobi suhtes on väljendanud Tartu ülikooli ajalootudeng Marilyn Mägi.5 Mõttelist juhtlõnga ei olegi ERMis kerge avastada. Eesti identiteedi kujunemine ning selle ühtsus ja mitmekesisus võiks olla selgemini esil. Kus siis veel, kui mitte ERMis, millel üksnes eesti identiteedi olemasolu tõttu on mõte ja põhjendus.

1  Rowan Moore, Estonian national museum review – touching and revealing. – The Guardian 1. I 2017.
2  Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XV–XVI. Setomaa kogumik 7. Pühendusteos Paul Hagule (Hao Paalilõ). Tartu-Värska 2016.
3  Benedict Anderson, Imagined Communities. Verso, London 1991, eriti lk 36–46.
4  Hando Runnel, Punaste õhtute purpur. Eesti Raamat, Tallinn 1982, lk 38.
5  Marilyn Mägi, Eesti rahva muuseum: segadusseajav sisu konkreetses kuues. – Universitas Tartuensis 2016, nr 10, lk 33–35.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming