Eesti Juriidiline Eurovabariik ? lollide ja lõbusate maa?

EVI ARUJÄRV

Kohalike eurovalimiste osavõtuprognoos ja vanade euromaade kogemus annavad põhjust oletada, et üsna pea on taas kuulda kurba juttu inimeste vähesest poliitikahuvist. Meedia, osalt poliitikute kõnet võimendades, osalt omal initsiatiivil, on seda juba pikemat aega iseloomustanud kahte moodi. Esimesel juhul räägitakse asjast pessimistlikult, öeldakse, et võim on rahvast võõrandunud. Selle vaatepunkti võtmefiguur on korrumpeerunud poliitik, kes saladuskatte all ühiskatlast omaenese ja sõprade põhjatut taskut täidab. Võõrandumise versioonil on ka poliitikute poolt arendatud äraspidine variant. See, vastupidi, räägib tõrksast ja lollist rahvast, kes võõrandub võimust, ei tule kaasa edumeelsete reformidega. Äraspidise versiooni kehastuseks on tuntud tegelane, kes poe taga viina joob ja valimiskasti juures sõrad vastu ajab.

Teine, põhimõtteliselt erinev seletus ei näe rahva poliitikavõõrust dramaatiliselt, vaid positiivse normina. See ütleb, et iga normaalse inimese mõte liigubki vaid kodu, kõrtsi ja kapsamaa vahel, olmelises ja seltskondlikus lähiruumis. Selle versiooni elitaarsem võrdkuju on veiniklubi või tüüp glamuuriajakirjast, elumõtteks nahahooldus, autod, söömine-joomine ja ðoppamine. Probleemitsev või lihtsalt ?suures plaanis? mõtlemine on tolle muretu hedonistliku eluvaate kontekstis vaid märk ?probleemitseja? isiklikest muredest ja saamatusest.

Nende pooleldi eluliste, poolmütoloogiliste kuvandite (korrumpeerunud poliitik, loll ja saamatu rahvas, elu nagu veiniklubi) turjal on meedial mugav sõita. Tekitades viha ja solvumist, on võõrandumise jutu mõlemas variandis piisavalt erinevaid ?tarbijagruppe? erutavat ainest. ?Inimloomusele? viitav veiniklubi ideoloogia aga on lihtsalt veenev. Kes siis kahtleks selles, et hõrgud aistingud ja ?hea elu? tunne on tähtsamad kui mingid abstraktsed kired. Muidugi on puistes üldmõistetes kehastuv poliitika aistingute paradiisi taustal vaid mingi võlts pseudoreaalsus. Iga rõõmus, heas toitumuses ?veiniklubilane? aga on elus tõend oma eluvaate paikapidavusest.

Lolluse ja loomupärase lõbujanu teooriaid vahendada on lihtne, lõbus ja kasulik, pole vaja pingutada poliitikast võõrandumise keerukamate põhjuste ülesleidmiseks. Mõni on siiski sedavõrd ilmne, et väärib märkimist. Näiteks tõsiasi, et poliitika on tänaseks omandanud juriidilise iseloomu.

Kümme-viisteist aastat tagasi valitses Eestis ?eriolukord?, mõned teeotsad olid lahti, mõned võimalused õhus. Täna on üks konkreetne, teatud huvigruppide võimu toestav juriidiline ehitis valmis. Sellega on paigas ka erinevate inimgruppide sotsiaalsed positsioonid. Paigas on ka eriti tähtsad, kodanikku ümbritseva juriidilise abrakadabra tõlgendamisega seotud institutsioonid. Ja mõistagi ? ka kodanikku kaitsvad riiklikud kontrolli- ja järelevalve institutsioonid. Me teame, kui tõhusalt töötavad Eesti Juriidilises Eurovabariigis sellised kodanikku kaitsvad institutsioonid nagu tarbijakaitse, riigikontroll, õiguskantsler jms. Vähimgi veel esinev sotsiaalne ebaõiglus saab nende toel tuvastatud, kõrvaldatud ja karistatud. Rääkimata juba vankumatult õigluse kaitsel seisvast kohtusüsteemist.

Mis mõte on üldse poliitikal, kui meil on selline ideaalne ehitis nagu Eesti Juriidiline Eurovabariik koos kirjatundjate ja tõlgendajatega? Mõtet ei ole. Pealegi rikuks vähimgi poliitiline initsiatiiv selle ehitise ideaalseid üldproportsioone. Tunda on, et selles on vaikimisi üksmeeles kõik parteid. On ju näha, et kui mõni viimistlev muudatus saabki teoks, siis järgib see juba valmis ehituse arhitektuurilist põhijoont.

Tõsi, poliitilise retoorika iseärasuseks on, et inimeste mobiliseerimiseks see lihtsalt peab alati teada andma mingist dramaatilisest ?eriolukorrast?, kaitseaktsioonist või paradigmamuutusest üldise hüve nimel (kuulakem valmisloosungeid!). Seda ka olukorras, kus avalik saladus on, et kõik on juba ?valmis?. See vastuolu on jätkuvalt piinlik. Sest on ju teada, mis juhtub, kui kokku saavad dramaatilist murrangut või kangelaslikku kaitset tõotavad poliitloosungid ja Eesti Juriidiline Eurovabariik, mustmiljon seadust ja määrust koos nendes sisalduvate paranduste, eelistuste, erandite, normide, määrade, standardite, protseduurireeglite ja neid elluviivate institutsioonide pretsedente loova praktikaga. Loomulikult lahustuvad mis tahes loosungid bürokraatia ja juriidika supi sees nagu ðokolaad soolhappes.

Tuleb välja, et loll ehk poliitiliselt ebateadlik kodanik, kes piinlikku vastuolu tähele on pannud ja poliitikale trääsa näitab, käitub üsna oludele vastavalt. Ka ?veiniklubilase? poliitikapõlgus on mõistetav. Murrangut ta ei taha, kaitset ei vaja, sest ?hea elu? on kindlalt käes. Võib siis öelda, et tegelikult, on ?rahvas? omal inertsel viisil, üsna taibukas, saab aru, mis toimub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming