Eesti kada

Ahto Lobjakas

Välispoliitika tegijail puudub intellektuaalne sügavus, intellektuaalse sügavuse korral puudub aga välispoliitiline kutsumus. Lennart Meri, Poliitiline testament. Ilmamaa, 2007. 272 lk. Mis on Eesti mõõt? Mis on eestlase mõõt? Esimene on küsimus, millele oma raamatutes otsib vastust Lennart Meri, teisele sobib vastuseks tema ise. Eesti lähemas minevikus on üksainus humanitaar – Uku Masing, kelle kohta võib öelda sama. Mõlemad esitasid omal viisil väljakutse Eesti ühiskonna ja kultuuri raamidele. Mõlema inspiratsioon pärines suurel määral väljastpoolt Eestit, mõlemad rääkisid häälel, mis Eestisse ära ei mahtunud, kuid mis välismaal kaugele ei kostnud (väljaspool estofiiliat ja kitsalt erialalist huvi) ega saanudki kosta, sest räägiti ikkagi peaasjalikult Eestist ja Eesti jaoks. Nagu Platoni müüdis nähti läbi varjude mäng koopas, aga päikese käest sundis miski ikka koopasse naasma.

Eestlasele on koopa varjude mäng millegipärast midagi lahutamatult omast. Me oleme diasporaa-rahvaste absoluutsed vastandid ja väljaspool, päikese käes, saame eksisteerida vaid millegi muuna, mitte eestlasena. (Mis oleks saanud Merest mitte väga erineva ajaloolise impulsiga Edgar V. Saksast, kui ta oleks oma teooriaid saanud põimida kaasatundva ja -mõtleva kodupubliku keskel? Väljas, indogermaanide musttuhande keeleteadlase, ajaloolase, arheoloogi keskel, seisab soomeugri mütoloogi ees põhimõtteline valik: kas konformism või äärmuslik isolatsioon hullumeelselt lootusetu vastupanu nimel.)

 

Alalhoidlik suhtumine teadmistesse

Mitte et mittekonformistidel Eestis kergem oleks. Eesti kultuuri suhtumine teadmistesse on traditsiooniliselt olnud sissepoole vaatav, alalhoidlik, entsüklopeedlik. Teadmisi akumuleeritakse, nende akumulatsioon on raske töö, selle meistrid on üldrahvalikult tunnustatud suurused. (Kus mujal kui Eestis võinuks „Mnemoturniir” olla tõstetud seebiooperi staatusse?) Inimesed, kes teadmistega pillavalt ümber käivad, neid oma suva järgi ümber korraldavad, omavolilisi assotsiatsioone ja allusioone loovad, sellisesse pilti ei sobi. Nad on selle pildi raamidega vältimatult alati pinges. Pildi konservatiivsusega vastuvoolu ujumine on olnud jõukohane vähestele süvamissioonitundega inimestele, kes on mõistnud, et muutusteta ei saa, sest muutub ka maailm ja maailmata me ei saa.

Mis muutuste juures on oluline, nagu Meri väga hästi teadis, on säilitada alati silmside sellega, kust tullakse, ja teadmine sellest, kes ollakse. Üks võimalik Mere rolli kirjeldusi on minevikunägija, mineviku ja seega Eesti olemuse pidev silme ees hoidmine tasakaalustamaks seda uut, millega tuleb harjuda, mida tuleb mõista ja kus valikuid teha. Minevik on meie eneste teha, seal on vead, kogemused, ja väärtused, millest võime õppida, kui me vaid näha oskame. Mineviku selgelt nägemine lasi Merel öelda, et mitte Eesti ei lähe Euroopasse, vaid Euroopa tuleb Eestisse tagasi. Tükike valgust, mille nõukogude võim kustutas, on taastumas. Valgus on oluline, kuid määravaks jääb ikkagi see, mida valgustatakse: „Majanduse ülim eesmärk on ajaloo taastootmine” (lk 190).

Minevik sunnib pessimismile. Olm, et päike on tõusnud inimmälus igal hommikul, ei ole loogiline garantii, et ta tõuseb ka homme. Nagu teame oma ajaloost, täna palju selgemalt tänu Merele: on päevi, kui päike nahka pannakse. „Me kõik elame enne III maailmasõda,” tähendab Meri (lk 105). Mõnikord saab temas võimust resignatsioon, nagu teistkordselt nõukogude võimu hävitatud Villem Reimani kuju avades: „Kolmanda kuju jaoks meil ei jätku kivi, isegi mitte savi” (lk 198). Aga lõviosa Mere elust ja viimasest raamatust on kantud sundusesarnasest veendumusest, et sellisteks päevadeks tuleb valmistuda. „Aeg möödub seda kiiremini, mida väiksem on riik,” hoiatab ta (lk 74).

Meri ei ole filosoof, kuid tema sissevaade sellesse, milline on Eesti enesekaemuse mõõt, lõikab, summa summarum, palju sügavamale ametinimetuse institutsionaalselt õigustatud kandjate rõhuva massi arusaamast. Tema „Poliitiline testament” kordab varasemast tuntud teemasid, teeb seda siin ja seal selgemalt kui varem, ehitades välisministri ja riigipeana omandatud kogemusele ja kaemusele. Raamat visandab omalaadse eestluse aja ja ruumi eetika, lisades alusprintsiipidele ka värviderikka une certaine idée de l’Estonie. Palju on Eestis täna poliitikuid, kel see oleks mustvalgenagi?

Lennart Mere nime esimene vabaassotsiatsioon on enamiku jaoks ilmselt vältimatult „Eesti Nokia”. Sellest on kahju, sest kuigi kõnekas ja kujundlik, viitab see sõnapaar millelegi instrumentaalsele ja mööduvale, mitte millelegi, mis on olemuslik ja jääv. Jäävaks kombinatsiooniks on kahtluseta „Hõbevalge(m)”, mille teemade juurde „Poliitiline testament”  naaseb ikka ja jälle ning mille teemade kordumine on kindlaim tõend – kui seda on vaja –, et kõned on Mere enda omad. Miks kadus Eesti välispoliitikast koos Merega visioon?On kaheldav, et Lennart Meri „Hõbevalge(ma)” raamatuid kirjutades ise mõistis, mida ta teeb. Tagantjärele on see muidugi silmipimestavalt ilmne. Ta lõi kõige pimedamal ajal uskumatult tiine mütoloogia, mis täitis karjuva tühimiku ühiskonna südames, kus hakkas kaela kandma teine põlvkond, kes polnud kunagi päikest näinud. „Hõbevalgest” sai Eesti teismelise poisi varanduses sama iseenesestmõistetav osa kui, ütleme, seda oli kada (andku naissoost lugejad siinkohal andeks, neile kehtib öeldu sama mõõduga, kuid soorollide politiseeritusest vanem metafoor seab omad retoorilised piirangud). Eesti noortest sai  pärast 1991. aastat taasnoore Eesti selgroog ja nii olid Meri ja tema mütoloogia teatud mõttes ise Eesti kada, milleta noort ühiskonda ette ei saa kujutada. „Poliitiline testament” meenutab, et see ei olnud seda sugugi üksnes ülekantud tähenduses, vaid tabas aeg-ajalt silmade vahele nii, et tuld lendas, nii siin- kui sealpool piiri.

„Poliitiline testament” pakub midagi paljudele erialahuvilistele. Meri välispoliitikahuvi jagajad saavad déjà-vu’na osa eredast (taas)äratundmisest, miks kadus Eesti välispoliitikast koos temaga visioon. Põhjuseks on haarde puudumine: välispoliitika tegijail puudub intellektuaalne sügavus, intellektuaalse sügavuse korral puudub aga välispoliitiline kutsumus. Mere diagnoos Eesti välispoliitika nõrkusele II maailmasõja eel kattub ilmselt teadlikult tänase seisuga: Eesti on staatiline, klammerdutakse etteantud struktuuridesse ja seadusetähte, suutmata reageerida struktuuridega manipuleerijate ofensiividele. Julgeolek on alati jagatav, küsimus on vaid hinnas.

Laiema profiiliga poliitikutele pakub „Poliitiline testament” peamiselt negatiivseid emotsioone. Mere arvamus neist ei ole kõrge ja ta ei usu, et hea ja kurja tundmine neist paljude teed valgustaks. „Poliitik peab teenima ühiskonda ja tooma elupraktikasse tagasi moraali, ” ütleb Meri (lk 66). Kuna moraaliga on Mere korduval hinnangul Eestis raskusi, tuleb järeldada, et enamik poliitikuist lähtub tema hinnangul mõtlemisest, et „kodanik on loll ja poliitiline edu sõltub tema lollusega mängimisest” (ibid.).

Mere mõtteakrobaatika austajate jaoks on raamat kuldaväärt. On kuhjaga ekstsentrilisi teemavahetusi, üherealisi elegantseid pärle ja mõttekäike, mis jäävad ilmselt igavesti non sequitur’iteks kõigi jaoks peale Mere enda. On sibüllioraakellikke juhtnööre („Eestlased on head eurooplased, kui nad Euroopast erinevalt mõtlevad, kuid selleks ei tule tingimata jalgratast leiutada”, lk 46) ja epigrammilisi kalambuure (pagendus on kirjanikule „pigem vabasurm kui vabadus”, lk 106).

Vältimatult järgib põhiosas kronoloogiliselt organiseeritud raamat Lennart Mere viimaste eluaastate intellektuaalset veetaset. Kusagil 2003. aasta paiku saavad märgatavamaks ekstsentrilisused, 2005. aastal ilmuvad esinemiste loetellu ebaharilikult pikad ja/või isikupäratud tekstid.

Raamatu kõrghetk on Mere viimane intervjuu. Ilmselt disintegreeruva intellekti taustal joonistub reljeefselt välja tema mõtte toores jõud, mille kammitsematuses on midagi nietzschelikku. Usutleja igapäevaparadigma kägardub Mere kaanonitest vabaneva mõistuse paistel kui paber tuleleegis.

Arvestades Mere kaanoniülesust, -välisust ja -võõrsust Eestis, on „testament” raamatu pealkirjas tegelikult teatud mõttes eksitav ja liiga paljulubav. Pigem, Horatiuse järgi, on raamat exegi monumentum aere perennius.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht