Eesti keel

Aili Künstler

 

…filosoofia ja esseistika tõlkekeelena

 

Põhimõtteliselt on loomulikult tore, et eesti kultuuri on viimased tosin aastat usinalt nii filosoofia kui muude distsipliinide kirjavara ohtra tõlkimisega järele aidatud.

Kuid kas need mõtted on ka eestikeelses mõisteruumis oma koha leidnud või eestikeelsena end uuesti loonud? Oma kogemustest tean, et toimetajal või keeletoimetajal pole selleks piisavalt aega, ka moraalset õigust, sageli asjatundmist ega lõpuks  materiaalset huvi tõlkija oskamatuse korral tema eest see töö ära teha. Pole parata, piirduda tuleb vaid suuremate ilmsete võõrkeele struktuurijäänuste kõrvaldamisega. On ka teine oht: võõrkeeles kinni tõlkija ei ole võimeline sisu teise keele vahenditega avama, mille tulemusel on tekst värvitult poolkeelne ja arusaamatu; mõista on seda võimalik vaid originaali silme ette manades. Siinkohal oleks ehk valgustav tutvuda mõnede Stalini-aegsetel nõukogude aastatel ilmunud tõlgetega, kus kirjastuse parteikomitee sekretär näpuga raamatus järge ajanud, et iga venekeelne sõna oleks tema koolisõnaraamatu vaste saanud.

Oled öelnud, et mõne tõlke puhul oleks parem, kui seda polekski, sest mõtte tõlkimiseni pole jõutud. Milline on meie tõlkepõhise mõttelookirjanduse kvaliteedi seis praegu?

ETA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk: 1986. aasta 27. septembril avaldas Linnar Priimägi ajalehes Edasi Voltaire?i ?Filosoofilise sõnaraamatu? eestikeelse tõlke arvustuse, mis vallandas tollal mitu kuud kestnud skandaali ajakirjanduses, koosolekusaalides ja kuluaarides. Priimäe tähelepanekud tõlke keeleliste küündimatuste ja nimede õigekirja kohta tabasid enamasti märki, ehkki arvustuse kuulsaks saanud lõpulaused (?Tõlge on rämps. Haltuura. Voltaire?ist on kahju.?) sisaldasid liiga palju surmaotsuse langetamise mõnu, et neid täie ette võtta. Tõlkes oli vigu ja ebakorrektset kribu-krabu, lause oli lontis ja formuleeringute elegants jättis soovida, aga tervik kandis enam-vähem välja. Tagantjärele võib vaid imestada, milliseid veriseid lahinguid Eestis ühe Voltaire?i pärast on peetud ? nagu olnuks see Pariis romantismi algajul ? nagu elanuksime kultuursel maal!

Täna tasub seda meenutada mitmel põhjusel. Esiteks, Priimäe arvustus on siiski hea näide sellest, kui põhjalikult võeti mõnikord ette ühe olulise tõlke analüüs: otsiti kõrvale originaal, parandati vigu, näidati ebajärjekindlusetust ning tehti tagantjärele toimetajatööd. Kui seda raamistav negativism välja jätta, siis on säärane ?puukoristus? hädavajalik, et hoida tõlkekultuuri intellektuaalselt pinges. Tänane filosoofiatõlkija võib enam-vähem kindel olla, et keegi ei viitsi tema tõlkega jändama hakata, ning see lubab tal tööd vajadusel teha kiiresti ja ülenurga ? nii et paneb iseennastki oma ande üle imestama. Tõlkefilosoofia tavaarvustus on esindus?anr, millega retsensent vihjab enamasti sellele, et on mõtleja töödega ammu tuttav, et tegemist on (seetõttu) väga olulise mõtlejaga ning et nüüd oleme siis jumalale tänu ka eesti keeles niikaugel. Seda on muidugi kah vaja. Aga selline mugav ?jõudu tööle!?-kriitika välistab tegelikult tõlkija kui omaette ? ja väga vastutava ? institutsiooni mingi filosoofia eesti versiooni sünnil. Nii et tõlkija ei taju oma institutsionaalsust enam ka ise. Ta hakkab arvama, et tema tõlget lugedes loetakse originaali lihtsalt eesti keeles. Mulle tundub, et nii kalduvad mõtlema just filosoofia ja esseistika tõlkijad. Ning et selles on kübe skisofreenilist enesepettust: minu tõlge ongi originaal ? ainult et eesti keeles.

Ilukirjanduse tõlkijaile ja muidugi eriti luuletõlkijaile on ammuilma selgeks tehtud, et nad on ümberloojad, ümberluulendajad, ja et nende töö eestikeelne produkt on midagi hoopis muud kui selle võõrkeelne originaal. Midagi sellist, mille eest ei vastuta mitte algne autor, vaid esmajoones tõlkija. Filosoofia tõlkijad peavad aga ennast siiamaani sageli lihtsalt originaali maaletoojaiks, mitte selle ümbermõtlejaiks. See on tunnetuslik viga. Sest nad mõtlevad nagunii. Ainult et sel juhul teevad nad seda ebateadlikult. Ning säärane ebateadlik filosofeerimine võib anda kurbi tagajärgi ? nimelt ei vastutata siis ei iseenese ega seetõttu ka originaali eest. Iga tõlkija peaks tegema mõttelise eksperimendi: kujutlema, et tema tõlgitud raamatu kaanel seisab autori positsioonis tema enda nimi. Et need seal raamatus on tema oma mõtted ? kas ta vastutab nende arukuse, olulisuse ja sidususe eest? Ainult säärane ?skisofreeniline profülaktika? suudab ennetada tegelikku, s.t ebateadlikku tõlke-skisofreeniat, mille käigus tõlkija taandab end vaikimisi originaalile. Niisiis, praegune kriitika, mis tõlkijat oma kriitikaga enamasti eriti ei austa, on teinud tõlkija elu küll meeldivamaks, aga taandanud ta ka väikese inimese mugavasse rolli. ?Priimäe peksupink? oli omamoodi vägivallaaparaat tõlkekultuuri väikekodanlikustumise vastu.

Teiseks. Et ühe tõlkeraamatu arvustus veel aastal 1986 skandaali suutis esile manada, näitas muidugi ka seda, kui vähe tollal filosoofilist tõlkekirjandust ilmus. Nõukogude ajal tekitati filosoofia ja esseistika osas erakordne põud. Ilukirjanduslikult väärtuslikku tõlgiti toona ohtrasti, ent valdkond, kus kraanid kinni keerati, oli just see ? ohtlik otsemõtlemise ala. Vene sotsiaaldemokraatidele, nende eellastele ja järglastele tilkus lisa visalt, samal ajal käis alla Teise maailmasõja eelne võõrkeelteoskus, mis kitsendas ka otsekontakte ülemaailmse filosoofilise pärandiga. Põhiliseks filtriks taheti muuta vene keelt, kus filosoofia varasem klassika oli suhteliselt hästi esindatud. Kuid Eestis oli ka enne nõukogude aega filosoofiat vähe tõlgitud. Olid mõned väikesed väärtsarjad (?Filosoofiline seeria?, ?Prantsuse Instituudi toimetised?, lisaks numbreid ?Elavast teadusest? ja ?Suurmeeste elulugudest?) ning väljaspool neid ilmunu, kuid see kõik jäi pisteliste väljavõtete tasemele. Intelligent luges filosoofiat originaalis või mõne Lääne-Euroopa suurkeele vahendusel. Seetõttu oli 1990. aastail toimunud tõlkefilosoofia-plahvatus eesti kultuuris midagi esmakordset: ilukirjandus polnud noorema põlve eestlasele esimest korda pärast ärkamisaega enam tähtsaim osa loetavast ? tähtsaimaks sai tõlgitud filosoofia. Suuremahuline Lääne filosoofia tõlkimine ongi ilmselt eesti kirjakultuuri viimase viieteistkümne aasta tähelepanuväärseim saavutus. Selle kõrgaeg on möödas, kuid filosoofilised tõlkevajadused jäävad alles, ka seetõttu, et kummalisel kombel pole avaramad võimalused võõrkeelte õppimiseks keelteoskusse pööret toonud. Ainult inglise keel on enamuse esimese võõrkeelena asendanud vene keele, kõik muu on ? inglise keele universaalsusest tingituna ? vist paremal juhul seisak. Pragmatism soodustab angloameerika totalitarismi mitte ainult poliitikas.

Kolmandaks tasub tähele panna, et seesama Voltaire?i ?Filosoofilise sõnaraamatu? tõlge, mida Priimägi toona pisut üleliigse enesekindlusega rämpsuks nimetas, vastab ehk enam-vähem tõlkefilosoofia praegusele keskmisele tasemele. Praegu nimetataks seda suure tõenäosusega kordaminekuks. Priimäe kriitika oli suunatud mitte tõlkijale, vaid toimetajale. Aga jätkem seekord toimetajad mängust välja. Igalt toimetajalt ei saa nõuda seda, mida tegi Vahur Aabrams mõne aasta eest J. M. R. Lenzi teoste valimikku toimetades: kõigi lausete sõnasõnalist ja stilistilist võrdlemist originaaliga, seejuures ühtviisi hästi nii saksa kui ka eesti keelt vallates. Nõnda sünnibki küll üks hästi toimetatud tõlge, aga kõigi muude põhjuste kõrval käiks selline töö enamikule meie toimetajaist lihtsalt üle jõu, nii viitsimise kui ka oskuste poolest. Vaadelgem praegu üksnes tõlkija vastutust. Ma arvan, meie kõige üldisem probleem seisneb selles, et meie filosoofia tõlkimise traditsioon on ilukirjandusega võrreldes veel üpris habras. Kui filosoofiatõlgete buum 1990. aastail (nii tänuväärselt!) äkki puhkes, siis mindi enamjaolt filosoofia kallale nõnda, nagu minnakse ilukirjanduse kallale. Hakati filosoofiat tõlkima ilukirjandusliku tõlke traditsioonidest lähtudes. Mida ma silmas pean?

Kõigepealt seda: millegipärast on meil levinud arusaam, et mõttelugu on kergem tõlkida kui nõudlikku ilukirjandust, ning et seal saab hakkama iga intelligentne inimene, kes võõrkeelt enam-vähem mõistab. Nii ongi filosoofia tõlkijaskond üsna avar ja juhuslik. Väidan pigem vastupidist: ilukirjanduslik tekst kui neelamisvõimelisem ? see tähendab, kõikvõimalikke elulisi assotsiatsioone ja metafoorseid sildasid täis ? varjab tõlkija nõrkust palju paremini kui filosoofia ja esseistika, kus kujundite mängu peab kontrollima mõtlemise täpsus. Vähemalt on asjad sedamoodi olulise filosoofia ja esseistika puhul. Sõnade automaatne assotsiatiivsus, mis ilukirjanduse tõlkimisel nii paljudest raskustest üle aitab ja neid õieti maskeerib (eeldusel, et tõlkija on osav!), viib filosoofia tõlkimisel varem või hiljem umbkotti. Selle tunneb ära sellest, et suure mõtleja tekst laguneb laiali, muutub osaliselt või täielikult tühikõneliseks. Sõnu on liiga palju, nende seosed kuidagi triviaalsed ja samas umbmäärased, laused ei lükku peende terasest ketti. Lohva ning ajast ja arust, mõtleb eesti lugeja. Aga ettevaatust! Peaaegu sada protsenti võib kindel olla, et säärasel juhul ei jälgita mitte võõrkeelse originaali teadlikku, vaid eesti tõlkija ebateadlikku mõttetegevust. See on nagu ümin suure filosoofia kohal, mis eesti keelde pärale on jõudnud. Tõlkija ei ole tõlgitavat teksti eestikeelse mõtlemisprotsessina läbi kirjutanud. Või eestikeelseks mõtlemisprotsessiks ümber mõelnud. Ta on teda vaid tõlkinud. Aga see tähendab, et tulemus ei ole mitte tõlge, vaid tõlkija enda ebateadliku filosofeerimise jälg. Keele suur seesmine assotsiatiivsus, mis luule tõlkimisel nii hästi edasi võib aidata, siin üldiselt tühikuid ei täida.

Niisiis ei arva ma, et põhiprobleem oleks näiteks eestikeelse filosoofilise mõistevara puudulikkus. Seda saab pidevalt ja üsna kergesti täiendada, kui maailmapiltide tekkimise loogika on läbi mõeldud. Eesti keel on hea keel mõistete loomiseks, siin toimivad ühtviisi jõudsalt nii fleksioon kui ka aglutinatsioon. Põhiprobleem on selles, kuidas õpetada filosoofia tõlkijaid senisest teadlikumalt mõtlema. Meil on mõtteloo tõlkijate ring suhteliselt juhuslik, eriti kui haarata kaasa ka ajakirjad. Suurtes keeltes on see suhteliselt spetsialiseeritud. Üht või teist filosoofi ei tõlgi mitte niivõrd tõlkijad, kuivõrd nende filosoofia asjatundjad. Need, kel on sellest filosoofiast oma kindel ettekujutus. Kes ei tõlgi mitte raamatuid, vaid maailmapilte. Tõlkija, kellel on tõlgitavast olemas maailmapilt, ei ole minu jaoks probleem. Tal on vajalik eeltingimus täidetud, tema õigus on olla loov. On ju vaieldud näiteks Ülo Matjuse Heideggeri-tõlgete üle, kuid siin on põhimõtteliselt kõik just nii, nagu peab: Heideggeri filosoofia hea tundja ja omapärase keelevaistuga inimene mõtleb Heideggeri filosoofiat ümber eesti keeles. Siin on pädev pädeva kallal ning tal on kõik õigused teha seda, mis ta tahab. Eetilised eeldused on täidetud. Keegi teine võib muidugi teha teistmoodi, kui tal on sama head eeldused. Aga ma arvan, et Matjus on Heideggeri filosoofia muldset ollust eesti keelde tarinud mingis osas väga adekvaatsel moel. Selles on nii skeletti kui ka villa ning mingit madiskõivulikku lõunaeesti terviklust. Seda eriti nende Heideggeri ?Olemisest ja ajast? tehtud katkendite taustal, mis üks teine tõlkija avaldas raamatus ?Filosoofilise hermeneutika klassikat?. See viimane ei ole mingi belletriseeriv ülenurga-tõlge (või sü?eetõlge ? mõtlemisprotsessi taandamine mingile üleüldisele sü?eearendusele), mis on meie filosoofiatõlke suurim vaenlane, vaid vastupidi ? sõnasõnaline transkriptsioon saksa keelest eesti keelde. Ilmsesti suure vaeva vili, nii et selle kallal tänitada pole isegi ilus. Aga Heideggeri filosoofiat esindama minu meelest kõlbmatu. Heidegger ehitab keelemullast uusi sõnahooneid, ta on talupoeglikult asotsiaalne, aga seejuures ülimalt saksakeelne. Tema vaste eesti keeles peab olema midagi äratuntavalt eestikeelset. Mitte lihtsalt asotsiaalset, vaid ka eestikeelset. Matjus suudab seda.

Aga üldiselt vabandan, et selles küsimuses vastust annan. Sest ma ei loe järjekindlalt Eestis ilmuvaid filosoofiatõlkeid. Ma loen raamatuid nii, nagu mul neid vaja läheb. Ja kui selgub, et tarvilik raamat on ka eesti keeles olemas, siis võtan ta muidugi ette. Alati lootuses, et tõlkija on olnud raamatu süvenenuim eestlasest lugeja. Mis alati ei kehti ? sageli on ta olnud tõlkija. Ja paaril korral on tekkinud imelik äratundmine, et tõlkimine on tegelikult autoriõiguste rikkumine. Raha ja kuulsuse nimel annab autor õiguse oma teoseid rikkuda.

 

…kõrghariduse keelena

 

Ülikooliharidusega inimeste kirjaoskamatus on tänapäeval kaunikesti sage nähtus. Karta on, et selle üks põhjusi on võõrkeelsete tekstide najal õppimine ja õppejõudude ning iseenda kodukootud tõlketegevuse toodangu pidev tarvitamine. Ka õppejõud on üha sagedamini kirjaoskamatud. Kuidas kavatsete selle kirjaoskamatuse likvideerida? Äkki oleks kasu kõigile ülikoolis tegutsejatele tõlkimise õpetamisest? Pedagoogikaülikoolis on ju oma tõlkekoolituskeskus käepärast.

TPÜ eesti filoloogia osakonna juhataja prof Martin Ehala: Ülikoolis tegutsejatele tõlkimise õpetamine on ilus mõte, aga ma kardan, et see on üsna teostamatu. Tõlkimine on suhteliselt loominguline tegevus, selle õpetamine nõuab palju individuaalset juhendamist. Arvan, et sellise üldise õpetamise jaoks lihtsalt napib õpetajaid, aega ja raha.

Samas ma nõustun, et kirjaoskamatust on ka ülikoolides palju. Kaks aastat tagasi tehtud uurimus õpetajakoolitust läbivate Tallinna ja Tartu üliõpilaste seas näitas, et tulevase õpetaja keeleoskus jääb alla gümnaasiumilõpetaja keeleoskusele. Uuring viidi läbi üliõpilaste praktikapäevikute põhjal ja võrdlus tehti lõpukirjanditega: puuduliku keeleoskusega (20 palli) on umbes 20% gümnaasiumilõpetajatest ja 45% praktikapäeviku täitjatest. Keskmine vigade arv praktikapäevikutes oli ühe A4 lehekülje kohta 6,23. See, et praktikapäevikus keelt ei hinnata, ilmselt mõjutas tulemust, kuid olukord on sellegipoolest tõsine, sest ülikooli astudes on enamiku keeleoskus siiski üle 60 palli.

Ülaltoodud tulemuste valgusel on ilmselge, et madal keeleoskus on probleem ka ülikoolis. Täiesti vältimatult oleks vaja praktilist eesti keele õpetust kõigile õpetajakoolituse läbijatele, et vähemalt õpetajate keeleoskus oleks üle keskmise, kuid on ilmselge, et sama vajavad ka teised. Probleem on teadvustatud EKASes (eesti keele arendamise strateegias) ja haridusminister on loomas ülikoolide prorektoritest ja eesti keele professoritest komisjoni, mille ülesandeks on eesti keele õpetuse mudeli väljatöötamine ülikoolide jaoks.

On selge, et tänapäeva mitmekeelses keskkonnas toimides kipuvad eri keelte struktuurid ja õigekeelsusnormid segi minema, samamoodi nagu riided määrduvad, kui lage värvida. Lahendus ei saa olla lae värvimisest loobumine, vaid määrdumisohu vähendamine. Õnneks on eestlane suhteliselt keeleteadlik ja tunneb muret oma keele puhtuse pärast. EKASe kommunikatsiooni töörühm viis hiljuti läbi intervjuusid eri sihtrühmade liikmetega selles osas, mida EKAS võiks nende heaks teha, ja üks läbivamaid teemasid oli mure oma keele puhtuse ja õigekeelsusoskuse pärast. Valmisolek oma keele eest hoolt kanda on täiesti olemas. Keeleinstituudi keelenõuanne saab aastas keskmiselt 8000 kõnet, samal ajal kui Rootsi keelenõuande telefonile tuleb enam-vähem sama palju kõnesid, kuigi rahvaarv on kuus korda suurem. Ilmselt kasutataks keelenõu veel palju ulatuslikumalt, kui seda võimalust reklaamida, sellest on aga hoidutud, sest praegu pole ressursse.

Arvestades inimeste valmisolekut oma keele eest hoolt kanda, on EKASe raames tekkinud idee käivitada üks suurem keelehoolde projekt, mille eesmärgiks oleks laiendada tasuta keelenõustamist, koondada elektroonilised sõnaraamatud ja muud keeleressursid ühtsesse võrgustikku ja muuta need niipalju kui võimalik tasuta kättesaadavaks. Pettumus, mille kutsus esile tasuta keeleveebi sulgemine, on selge signaal, et inimesed on harjunud ja soovivad kasutada veebi. Seda valmisolekut ei tohi lasta hääbuda, vaid vastupidi, seda tuleks kõigiti innustada.

Loomulikult on selleks vaja ressursse ja ilmselt ka üsna pingelisi läbirääkimisi sõnaraamatute kirjastajatega. Kindlasti on nad huvitatud kasumist ja see on ka põhjus, miks paljud elektroonilised sõnaraamatud on tasulised. Maailmas on levinud praktika, et kes on ostnud pabereksemplari, saab veebiversiooni kasutada tasuta. Ilmselt siit võiks alustada ka meil. Mõne eriti olulise sõnaraamatu veebiversiooni kättesaadavaks muutmise pärast peaks aga muretsema riik. Lahendamist vajavaid probleeme on kuhjaga, lisaks keelenõule peab tagama, et ka keelekorraldus jõuaks kiiresti muutuva keskkonnaga kaasas käia. Õnneks on esimesed sammud juba astutud, 2. märtsil toimus haridusministeeriumis neil teemadel esimene kohtumine, kus osalesid valdkonna edenemisest huvitatud arendajad.

See on õpetus kõige suuremast nõidusest.

Olen kuulnud õppejõude pahandamas, et kursuse- ja diplomitööde kirjaoskuse tase on sedavõrd kehv, et sisule ei saagi keskenduda ? sisu ei ilmnegi. Õppejõud ei taha ega jaksa ? küllap vahel ka ei oska ? keeletoimetaja tööd teha. On ka tudengile otse soovitatud: palgaku keeletoimetaja ja toogu töö siis, kui seda on võimalik lugeda. Hariduse jututoas on ette pandud, et nendele, kes pole 12 aastaga suutnud omandada emakeeles taset, mida eeldab kõrgkool, võiks luua keeltekoolis emakeele kursused.

Olen ka kuulnud üliõpilasi pahandamas sellepärast, et õppejõud esitab vigadega ja kehvalt tõlgitud materjale. Arusaamiseks, mida õieti väidetakse, tuleb võõrkeelne (üldjuhul ingliskeelne) materjal ise kõrvale võtta. Üliõpilane ehk isegi saab aru, kui juhtub ise asjast praktilise külje pealt midagi teadma, aga oma teadmist ise eesti keeles kellelegi edastada ikka ei oska. Haridusministeeriumil on kava hakata kõrgkoolides eesti keelt õpetama kõigil erialadel. See tundub olevat eriti tulevaste õpetajate puhul viljakas mõte. Siiski jääb mulje, et midagi peab emakeele õpetusega väga viltu olema, kui 12 aastaga kirjaoskus kuidagi külge ei jää. Kas pole siiski ülikoolis hilja seda teha? Mida on siis tehtud kõik need 12 aastat?

 

Haridus- ja Teadusministeeriumi teaduse ja kõrghariduse osakonna nõunik Jüri Valge: Eesti haridussüsteem ja ka eesti keele õpetamine on tervik. Kõrgkool saab oma üliõpilased gümnaasiumist, viimases õpetavad inimesed, kellel kõrgkoolidiplom taskus. Kehtiv ?Eesti keele arendamise strateegia (2004 ? 2010)? tõdeb olukorrakirjelduse osas: ?Eestikeelse üldhariduskooli lõpetajate kirjakeeleoskus vajab parandamist? ja ?Samas on rahvusvahelistumisega kaasnenud võõrkeelse õpetuse osatähtsuse ning ebapiisava eesti keele oskusega üliõpilaste ja õppejõudude osatähtsuse kasv, samuti eesti erialakeele õpetamise nõrkus.? Vastavalt on kavandatud eesmärgid: tagada põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajate hea eesti keele oskus ja positiivne hoiak eesti keele suhtes; tagada kõrgkoolilõpetajate eesti keele oskuse kõrge tase.

Kava hakata kõrgkoolis eesti keelt õpetama tuleneb keelestrateegiast (?võtta kõikidesse õppekavadesse erialase eesti keele õpe?) ning Haridus- ja Teadusministeerium toetab seda.

Selle elluviimine ei tähenda loomulikult, et õppejõud kutsub tudengid kokku ja hakkab neile käänamist ja pööramist õpetama (seda oskavad nad nähtavasti piisavalt hästi). Kesk- ja kõrgharidusega inimeste hea eesti keele oskuse saavutamiseks tuleb luua eeldused tervikuna:

1) parema keeleoskuse saavutamiseks üldhariduskoolis tuleb eesti keele õpetamise teenistusse rakendada ka teiste ainete õpetajad (eesti keele tundide arvu eriline suurendamine pole reaalne ning teisalt tuleb korrektset emakeelekasutust harjutada ka väljaspool kirjandusanalüüsi),

2) et teiste ainete õpetajad oskaksid eesti keele alast õpetust anda, tuleb neid selleks ülikoolis ette valmistada (nii eestikeelset erialaterminoloogiat õpetades kui üliõpilaste kõrgkoolis toimuvat eesti keele oskuse taseme langust peatades),

3)  terminoloogia õpetamiseks tuleb seda pidevalt luua (konkreetse eriala spetsialistide ja eesti keele asjatundjate koostöös) ning ka kasutada (st välja anda eestikeelseid kõrgkooliõpikuid).

Haridus- ja teadusminister on palunud avalik-õiguslike kõrgkoolide esindajaid komisjoni, mis kõrgkoolide eestikeelse  õppekirjanduse väljaandmist ning kõrgkoolides eesti keele (eelkõige erialakeele) õpetamist kavandama hakkab. Kõrgkoolidele on kutse meeldinud ja nad on oma esindajad nimetanud.

Mis puutub emakeeleõpetuse 12 aastasse, siis mulle tundub vajalikuna (oskan seda öelda vaid kursuse- ja diplomitöid kirjutavate üliõpilaste keeletaseme põhjal) muuta selle raskuspunkte. Vahest on nn kirjandivaidluse kirglikkuski tingitud mitte eriarvamustest selle üks kord aastas aktuaalseks muutuva kontrollimeetodi üle, vaid hoopis eriarvamustest õpetuse sisu alal? Oma kogemustele toetudes võin kinnitada, et isiklikule tekstidest arusaamise ja nende koostamise oskusele on oluliselt kaasa aidanud süntaksianalüüsi, stiili- ja korrektuuriküsimuste ning programmeerimise põhimõtetega tutvumine (muuseas, sellest aastast alates arvestatakse Tartu ülikooli eesti keele ja soome-ugri keeleteaduse erialale vastuvõtul ka matemaatika riigieksami tulemust).

Raamatus ?Keel, võim ja ühiskond. Sotsiolingvistika ja keelepoliitika õpik? (Mart Rannut, Ülle Rannut, Anna Verschik, TPÜ Kirjastus, Tallinn 2003) on ära toodud kirjaoskuse tõlgendused. Jutt käib küll ennekõike muukeelsete integreerimisest. Kui kõrvad ja silmad lahti hoida ning sealjuures keeletoimetajana töötada, süveneb mulje, et eestlastel endal oleks vaja kultuurilise ja kriitilise kirjaoskuse järeleaitamistunde. Mis te sellest arvate? Kas on mõtet ülikoolis kõigil erialadel eesti keelt hakata õpetama?

 

TPÜ teadusprodekaan dots Mart Rannut: Meie hariduselus on viimasel aastakümnel üheks olulisemaks muudatuseks üliõpilaste arvu suhteline ja siiani veel absoluutne suurenemine, mis on postmodernse ühiskonna elukestva õppimise mudeli üks tunnuseid. Samas ei ole sellega sammu pidanud kõrgkooli tudengite kirjaoskus.

Seetõttu on vaja tõsta kirjaoskust kui võimet aru saada kirjalikust tekstist ning seda ise produtseerida ning vajaduse korral sellele vastavalt käituda. Keeleõppekorralduse peaeesmärgiks ongi ametliku keele kirjaoskus, mille sisu on määratud ühiskonna vajadustega, mis on muutunud ulatuslikumaks, hõlmates ka kriitilist kirjaoskust.

Seda ei maksa segi ajada kirjaoskuse alustega, mis omandatakse esimestel kooliaastatel ning osaliselt ka enne kooli: näiteks lapsed teavad, et kirjutatakse vasakult paremale, et sõnade vahele jäetakse tühik ja lause lõppu pannakse punkt. Õigekirja ülikoolis õpetama ei hakata.

Hajameelsele tudengile on arvutis abiks õigekirja- ja grammatika tarkavaratoed, mis abistavad kirjutajat ega eelda viimse kui erandi pähepaukimist.

Kirjakeel erineb märgatavalt suulisest keelest. Kirjutatud keel on suhteliselt tihe ning edastab rohkem informatsiooni ökonoomsemal kujul.

Eristatakse kolme tüüpi kirjaoskust: funktsionaalset, kultuurilist ja kriitilist. Funktsionaalne kirjaoskus hõlmab lugemise ja kirjutamise oskust kindlas keeles. See võib tähendada siltide lugemist konservidel ning maanteede ääres või oskust telefoninumber üles leida. Harilikult piisab sellest ka bürokraatlike vormide ja instruktsioonide täitmiseks, kuid inimene jääb hätta kontekstiväliste ülesannete puhul.

Kultuuriline kirjaoskus eeldab võimet luua lugemise kaudu enda jaoks tähendust, seega võib funktsionaalne kirjaoskaja olla kultuuriliselt kirjaoskamatu. Lugedes ja kirjutades võtame abiks oma kogemuse, uskumused ja väärtushinnangud, mis võimaldavad meil luua lugedes tähendust.

Kolmandaks kirjaoskuse tüübiks on eespool viidatud kriitiline kirjaoskus, mis on vajalik tekstide kriitiliseks hindamiseks. Kriitilise kirjaoskuse arendamine aitab kaasa väljendusoskuse ja kõrgemat liiki mõtlemisprotsesside (üldistamine, oletamine, hüpoteeside püstitamine, veenmine, argumenteerimine, ettekandmine) arengule. Just neid oskusi vajab tuleviku ühiskond ning ennekõike meie üliõpilaskond.

Eesti olukord on veelgi komplitseeritum, nimelt mõõdetakse kirjaoskust üldjuhul vastava riigi keele oskuse kaudu. Ühes keeles omandatud kirjaoskus kantakse suurel määral üle teise keelde, eelduseks on selle teise keele (meil eesti keele) piisav oskus.

Meie vene koolide lõpetajad aga sellele nõudele ei vasta ning see piirab paljuski lõpetajate haridus- ja töövalikuid ning väljendub eesti kooli lõpetajaga võrreldes väiksemates palkades, suuremas töötuses ja kuritegevuses. Selle kitsaskoha kõrvaldamisega oleme jänni jäänud, põhjuseks meie poliitiliste otsustajate laissez faire hariduspoliitika, mille tõttu oleme isegi lätlastele alla vandunud.

Ja veel. Tänapäeval on üleilmastumise keeleliseks ilminguks eelneva kõrval järjest suurenev tähelepanu võõrkeelte õppimisele, samas aga oleks naiivne mõne eesti ärimehe kombel arvata, et koolis õpitud inglise keelega on inglise kirjakeele oskus omandatud ning maailmas kõik teed valla. Kalkuneid kitkuma ja bussijuhiks aga pääseb sellise keeleoskusega küll.

Mõtteid avama ärgitas

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming