Eesti maarahva välimääraja

Andres Kaera

Baltisaksa kunstnik lähtus eesti naist kujutades naise ürgtüübist, mees esitati vastavalt romantilise ajastu ideaalidele.  

 

Eesti Rahva Muuseumi näitus “Eesti maarahvas baltisaksa kunstis” esitab XIX sajandi baltisakslaste nägemuse eesti maarahvast. Kuigi näitusel on rõhk ilmselgelt rahvariiete demonstreerimisel ja ülestähendamisel, annavad paljud kujutised aimu ka millestki muust: millisena nähti inimest rahvariiete taga, kelleks teda peeti ja kes ta oli? Tüpiseerimise teeb keeruliseks tõsiasi, et eri tehnikad ja stiilituuled annavad ette mingid piirid, kuidas inimest üldse kujutati. Kuigi füsiognoomia ehk õpetus, kuidas inimesi keha- ja näotüübi järgi iseloomustada, on oma juurtega antiikajas, on XVIII-XIX sajand selle suuna hiilgeaeg. Kirjanduses kasutati inimtüüpide füsiognoomilisi ideid üsna ohtralt, samuti oli see juba XVII sajandil hakanud portreekunsti mõjutama. Ei ole küll otsest alust arvata, et baltisakslased mõtlesid maarahvast kujutades füsiognoomia ideede peale, kuid, arvestades ideede populaarsust ka seltskonna meelelahutusena, pole võimatu, et ka see on andnud inimkujutistele oma varjundi.

Nii on näiteks A. von Uexkülli (autorsus küll küsimärgi all) 1820. aastast pärit akvarellidel eestlased õrnad, graatsilised, saledad. Seda kusjuures eriti mehed, naised on tihtipeale matsakamad. Kuigi sedasama tendentsi võib näha paljude teistegi autorite töödes, on siin tähelepanuväärselt omapärased lainelised, raskelt rippuvaid keerdusid moodustavad juuksed ja maitsekad habemed. Üldine erksatoonilisus, pisut koomiksilik või lasteraamatulik kujutamisviis jätab nii rehepeksust, kartulivõtmisest kui pulmaskäigust üsna lõbusa mulje.

Märksa hilisematel, XIX sajandi 60.-70. aastatest pärit Friedrich Sigismund Sterni värvilitodel on eestlane (tegelikult saarlane) palju masajam, see tendents on eriti ilmne naiste puhul. Silmatorkavaist näojoonist tuleb mainida sirget nina, ümaraid punapõski ja eksklusiivselt heledaid laines juukseid. Jämaja tüüp eristub teistest lausa groteskseltki oma ebaproportsionaalse näoga, kui aga vaadata, kuidas kunstnik on kujutanud hobuseid ja muid lojuseid, on fotograafilist täpsust tema kujutistelt liig paluda.

Nii eespool mainitute kui ka Ernst Hermann Schlichtingi 1850. aastate saarerahva (rannarootslaste) ühiseks ja silmatorkavaks tunnuseks on punapõsksus. Ühisjooni välja tuues tuleb korrata, et naised on ümarakasvulised ja mehed õrnemad, saledakasvulised ja lokkidega. Muide, nii Schlichting kui Uexküll kujutasid eestlasi silmatorkavalt sinisilmsetena.

Theodor Gelhaari imepeened litod lõbusate, kärarikaste olustikustseenidega vääriksid täiesti omaette artiklit: õllekappadega naised, ketraja kõrtsis, pulmaliste ette lahti rullitud vaip jm detailid on tegelikult väärt pikemat selgitust. Märkimisväärne sarnasus Gelhaari “Eestlasi Viljandi ja Põltsamaa ümbrusest” keskse figuuri ja Pezoldi “Tarvastu mõisa Antsu” vahel on ilmselt rohkem baltisaksa kunsti spetsialistide uurimismaa kui tüpoloogilisi üldistusi lubav ilming.

 

Füsiognoomilised fantaasiad

 

Mida see kõik aga kokku tähendab? Kui kõrvale jätta võimalikud stiiliküsimused, siis naise ürgtüübile vastav eesti naine, s. o ümarakasvuline ehk pükniline tüüp, on vaieldamatult rahvuse püsimise seisukohalt ülikasulik. Meditsiinidoktor ja Tartu ülikooli forensilise psühhiaatria eradotsent Konstantin Lellep kirjeldab 1932. aastal esmavalgust näinud kirjutises sellist naist järgmiselt: “Tema suurim õnn on naine olla, meest õnnelikus teha ja oma lastele olla heaks emaks. /—/ Ta … töötab meeleldi. /—/ Ta suguline tung on väheldane, sellejuures suguline tegevusvõime aga kõrge. Ta sünnitab kergesti, on viljakas, vananeb kiiresti kuid jääb sisemiselt siiski nooreks ja liikuvaks. Ta on n.ö. ideaalne “kodukana” kõigi selle mõiste voorustega – ja puudustega.”¹

Uexkülli kujutatud saledatel ehk lepto­soom­setel meestel, sirge nina ja taandunud alalõuaga, esinevad “kalduvused uute ühiskonnavormide loomiseks ja puhta, õilsa kultuurielu süvendamiseks”, mis XIX sajandi keskpaiga ja XX sajandi alguse sündmusi silmas pidades igati paika pidas. Ka “alaline umbusk, … ning halvakspanev naljatlemine teiste üle (milles) on valitsemas hammustav, sarkastiline iroonia” on traditsiooniliselt eestlaslik. Ka rigiidne mõttemaailm ehk eestlaslik jonnakus on selle tüübi pärisomadus. Et need, pisut kontekstistki välja rebitud kirjeldused oleksid paikapidavamad kui suvaline horoskoop või käejoonte tõlgendamine, öelda paraku ei saa. Eestlane tundub kujutatu põhjal olevat üsna heatujuline, rõõmsameelne, küll töökas (muide, töökust on uuringute järgi peetud kõige “eestlaslikumaks” omaduseks, sellele järgnevad kade ja kinnine², kuid sealjuures lendlev-lõbus sell. Kuigi töökuse autostereotüüp on arvatavasti vähemalt puhtstatistiliselt pisut liialdatud, tundub selline lähenemine niigi romantiseeritud maarahvakujutluse pilti sobivalt toetavat.

 

¹ Konstantin Lellep, Kuidas tunda inimesi nende välimuse järgi. 2 tr, Ühiselu, Tallinn1991.

² Heili Orav, Isiksuseomaduste semantika. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2, 2006, lk 171–183.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming