Eesti maastikud

Lylian Meister

 

Harju tänava haljasala uhke avamine Tallinna päeval tänavu 15. mail pühitses linnavalitsuse imelise teo: Euroopa kalleima pargi rajamise UNESCO kaitse all vanalinna südamesse. Huvitavale arhitektuursele ideele ja mitmetele voorustele vaatamata on puhkeala ebaühtlase ehituskvaliteediga ning kuu aega hiljem ühtlaselt kaetud halli paekivitolmuga.

Pargi kiirprojekteerimisega sai linnavalitsuse tahtel ja vähemasti allakirjutanu arvates segastel asjaoludel hakkama Ülle Grišakov, vaieldamatult üks Eesti juhtivaid maastikuarhitekte. Loomulikult oleks Tallinna vanalinna unikaalne ajaloost ja kultuurist tiine keskkond väärinud parimat: rahvusvahelist konkurssi Harju tänava haljasalale maastikuarhitektuurse lahenduse leidmiseks. Raske ju uskuda, et ligi 40 miljoniga kujundati mõneks aastaks ajutine haljasala enne püsiva hoonestuse rajamist. Koos Harju tänava äärsete kruntide ostmisega läks haljasala rajamine pealinnale maksma 187 miljonit krooni ning vähemalt paarkümmend miljonit kulub ka tulevikus. Pargi ehitas valmis AS Terrat, kelle senised saavutused haljastuses on ka Kadrioru pargi ning Mustamäe parditiigi ehitustööd.

Veidral kombel püüdis Eesti avalikkuses ainsana teisi ideid leida ja Harju tänava haljastamiseks mõtteid ärgitada Räpinas maastikuehitust õppiv ajakirjanik Madis Jürgen, küsitledes möödunud aasta 20. märtsi Eesti Ekspressis seitset maastikuarhitekti ja ka haljasala eskiisprojekti autorit Ain Järvet Tallinna Linnavalitsuse Kommunaalameti asutusest Kadrioru Park. Ideid tuli robinal, sealhulgas ka Ülle ja Urmas Grišakovi põnev idee kasutada pargi rajamiseks kinnistul kunagi seisnud hoonete kubatuuri, mis ka kujundab terrassitasapindadele taandununa Harju tänava praegust reaalset haljastust.

Jätan siinkohal kõrvale virisemise arhitektuurikonkursi korraldamata jätmise ja OÜ Kivisilla eelistamise üle, sest eks ole ju ka absoluutse monarhia tingimustes rajatud suurepäraseid aedu ja parke. Käsitlen olemasolevat reaalsust, vaatlen Harju tänavale ehitatud hinnalist maastikuarhitektuuri teost kuu aega pärast selle valmimist.

 

Napi haljastusega puhkeala

Arhitekt Ülle Grišakovi eesmärgiks oli kujundada varemetele mõnus ajaveetmiskoht. Niisiis peaks kõigepealt küsima: kas park on funktsionaalne? Juunikuu soojal pühapäeval kasutab haljasala hulk inimesi, ilusa ilmaga pikutatakse lamatsitel, loetakse pinkidel raamatuid, vesteldakse ja puhatakse. Lastele mõeldud terrassil ei viibi küll ühtegi last, aga neid on madalamatel terrassidel ja üks põnn kukub põlve kivisõelmetesse marraskile. Vabaõhurestoranis süüakse, kuigi enamik laudu on tühjad. Terrasside pinnakate on jalajälgedest kirju. Niisiis võib arvata, et inimestele meeldib siin viibida ja jalutada. Korrektsuse mõttes ongi õige nimetada valminud parki puhkealaks, haljasala kohta on siin ilmselgelt liiga vähe haljastust, seda isegi taimede noorust ja tulevast suurust arvesse võttes.

Park on lahendatud Rüütli tänava suunas tõusvate terrassidena, kompositsiooni läbivad geomeetrilised rütmid, triibud, ruudud ja ristkülikud. Põnevamad vaated avanevad terrassidele ülevalt. Ala on väga uhke öösel, kui lülitatakse sisse triipude, alt valgustatud pinkide ja astmetõusudena lahendatud valguspark. Kino markeerivas ruumis süttivad siis sinised lambiringid.

 

Metallkarkassidega kõrgusruum

Päeval Harju tänava poolt haljasalale lähenedes on aga vaade ootamatult paekivihall ja madal: ei mingit vertikaalhaljastust, põõsaid ega ka lihtsalt rohelisi laike. Seda eeldas lisaks arhitekt Grišakovi tahtele ilmselt ka lähteülesanne, mis nägi krundile ette kõrgemate taimedeta konteinerhaljastuse, et välistada igasugune vaadete varjamine Niguliste kirikule ja vanalinna majadele. Haljasalale endale pole see just kasuks tulnud. Siiski ei puudu kõrgusruum: selle loovad metallist täisnurksed karkassid, mis osalt kujundatud trossidega modernseteks pergolateks ja osalt ilmestavad lihtsalt kaaristuna müüriäärset ala. Praegu karmiilmelised karkassid peaksid põhimõtteliselt ronitaimede kasvades suviti roheliseks muutuma. See on kaaristuotstesse istutatud metsviinapuude puhul ka tõenäoline, pergolatele projekteeritud ronivad hortensiad aga Eesti oludes enamasti jõulist kasvu ei näita, kuigi tegemist on iseenesest väga kauni ja linnahaljastuses vähe kasutatud liigiga. Ei kujuta siiski ette, millal võiksid ülemise terrassi tasandile ulatuvat metallkonstruktsiooni rohetamas näha laste mänguväljaku pinkidel istujad, seda enam, et tegemist oleks ainsa sealt avaneva rohelise vaatega, kui kitsuke mururiba ja Rüütli tänava parkla ees planeerimatu metsiku iluga õitsevad kollased põldsinepipuhmikud välja arvata. (Park lõpeb üldse igast küljest imelikult: räämas ja romantiline ülemine äär, majade nurka jääv killustiku ja kommunikatsiooniühendustega tasandik, Niguliste kiriku poolne otsekui teisest ooperist muruala.)

Arhitektuuriliselt ei ole ka haljastamata metallkarkassid inetud, tekib dialoog naabermajade plekist vihmaveetorude, katuseharjade ja Harju tänava pommitabamustest lõigatud nurkadega, samuti hoogne dissonants Peterburi stiilis mustade kõrgete laternalampidega, mis muidu kogu pargi vertikaalsuuna enda kanda võtaksid, praegu aga paemüüritisel täiesti imelikul kohal ära lõpevad. Metalliga joonestatud kõrguslahendust toetab metallraamistuses lamamismööbel ning haljasalal avatud restorani alumiiniumist-puidust sisseseade. Erksavärvilised triibulised lebatsid tõusevad terrassitasandist kõrgemale tänaval liikuja pilku püüdma ja on efektsed pikutama meelitajad. Neile sekundeerivad suured ümarate vormidega pingid, millel istutakse väga mitmel viisil: näha on nii rippuvaid, maha kui ka pingile toetuvaid taldu. Seljatoele nõjatudes jalad igatahes maha ei ulatu.

 

Kõikuv ehituskvaliteet

Pikem ja põnevam perspektiivvaade avaneb haljasalale Pegasuse kohviku poolsest küljest. Domineeriva elemendina jääb sealt silma massiivne klombitud paekivi ja dolomiiditriibuline tugimüür, mis on Rüütli tänava majafrondi suhtes hea proportsiooniga. Halb üllatus on aga triibulise jõulise paedekoratsiooniga täiesti sobimatud väikesed ümmargused klaasvalgustid, mis on pealegi seina ka täiesti suvaliselt paigutatud. Need ongi öise sinise kinovalguse andjad, aktsentgrupp, mille paigaldamine eeldanuks ehitajalt erilist korrektsust vahemaa mõõtmisel.

Puhkeala terrassidele on võimalik jõuda nii müürist avanevaid treppe kui kaldteed mööda. Liikudes on võimatu mööda vaadata pargi väga ebaühtlasest ehituskvaliteedist. On kohti, mille ümbertegemist peaks AS Terratilt ehitusjärelevalve nõudma, alates lampide räpakast süvistamisest tugimüüridesse ja lõpetades müüripealse paeplaadi paigutamisega kaarele jämeda ühepoolse segusektoriga. Seejuures on mõni müür eeskujulikult kena ja ka detailid ilusti paigas. Arhitekti kavandatud liikumine terrasside vahel on loogiline ja igati meeldiv, silma hakkab ainult terrassitasandeid ühendavatesse tugimüüridesse integreeritud istmelaudade räpasus: ilmselt ei tee kõik pargikülastajad liikumist suunavaid pöördeid, vaid vahetavad tasandit otse üle pinkide.

 

Ebaõnnestunud pinnakate

Haljasala suurim ebaõnnestumine ja lausa õnnetus on aga enamuse terrasside pinnakate: peenike paekivifraktsioon, millel suhteliselt meeldiv astuda, on igas muus mõttes täiesti kohutav: jääb kingataldade alla ja kandub kõikjale, kuhu haljasala põhiosa moodustava “hall-ala” külastajad vähegi astuvad või jalgu toetavad. Nii on sellega kaetud lebatsite jalutsid, pingid, terrassilauad, klaasi all vulisevad veesilmad ja lastele mõeldud mänguväljaku hõredad atraktsioonid, kuigi ala ise asub ülemisel terrassil ja on tumedama graniidipuruga pinnatud. Veesilmad teeb eriti inetuks see, et sõmer paekivipuru on lisaks hallile tolmukorrale ka neid katvad klaasid kriimuliseks kriipinud. Hele puru on tunginud ka istutusalade äärte puukooremultši ja kohati rikkunud ära nende ristkülikuvormi, mis häirib tugevasti geomeetrilistele rütmidele ehitatud kujundusideed. On vägagi kahetsusväärne, et juba kuu aega pärast avamist katab kogu Harju tänava haljasala ühtlane hall tolm. Arhitekti kandvat ideed haljasala kunagise hoonestuse järgi liigendada võiks terrasse ühtlaselt katva paejahvatuse asemel hoopis paremini toetada toonilt sarnaste, ainelt erinevate kivisillutiste ja ladumisrütmide kasutamine, see elavdaks ka ülemiselt terrassilt avanevat ühtlaselt halli vaadet. Hea näide elavatest pinnarütmidest muru ja istutusala triibustikuna on samas koheleida. Või siis tuleks linnavõimul kindlustada tubli lapiga koristaja pidev töö puhkealal.

 

Vangistatud vesi

Harju tänava haljasala veesilmade ehk klaasiga suletud basseinide idee Kuld Lõvi hotelli kohal pole aga üldse arusaadav. Euroopa linnade heaks tavaks on pakkuda kuumal ajal nii turistidele kui linnavurledele ligipääs veele: jalad purskkaevus või basseinis on istunud iga uudishimulik maailmaavastaja, Pariisi või Rooma veesilmad on palaval päeval tõeliselt meeldivad kohtumiskohad. Ka linnud saavad juua, vee mõnus vulin rahustab ning toob kargust ja mõnusalt niiskemat õhku urbanistlikku sagimisse, pealegi on vesi lihtsalt väga ilus. Tallinna esindushaljasalal on vesi miskipärast vaigistatud räpase kriibitud klaasi alla, mille jagavad sektoriteks inetud ebaühtlase laiusega kummitihendid. Lausa kurb oli basseinikaanel ukerdamas näha väikest varblast, kes püüdis nokaga veemulli: asjata, vesi on meile kõigile suletud – ja mina küll ei taipa, miks.

Taimedest on arhitekt istutusaladel kasutanud rohkelt läikivat tuhkpuud, mis on hea pügatav hekipõõsas. Nii taimetühja pargi puhul oleks aga kindlasti tulnud valida tunduvalt suuremaid istikuid, et kivikõrbe muljet kahandada. Liikide arv ei ole suur ning on igati positiivne, et kujunduses on kasutatud püsililli ega ole liialdatud värviliste suvelilledega. Siiski oleks tore, kui pargis mõni liik või sort ka lõhnaks ja rohkem värvi näitaks. Toredad ja liigiliselt huvitavamad on muru ja istutusala vaheldumisega triibustikud.

Lõpetuseks ei jäägi muud kui soovida Harju tänava haljasalale mõistlikku ümbertegemist ning põõsaste-püsikute jõudsat kasvu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming