Eesti maksusüsteemi suurimad küsitavused

Varjatud astmelist tulumaksu võib senise ühetaolise tulumaksuga kõrvutades ju pidada veidi õiglasemaks, aga hinnaks on tõsine tagasiminek lihtsuses.

RAIVO SOOSAAR

Eesti sissetulekute maksustamise kaks kõige häirivamat probleemi on uuest aastast rakendunud nn varjatud astmeline tulumaks ning jätkuvalt suur sotsiaalmaksu tähtsus, ehkki nimetatud pole muidugi meie maksusüsteemi ainukesed küsitavused. Aga enne nende lahkama asumist vaatleme hea maksusüsteemi üldpõhimõtteid. Hea maksusüsteemi kõige olulisemad tunnusjooned on majanduslik efektiivsus ja maksukoormuse õiglane jaotumine. Silmas tuleks pidada, et maksusüsteem oleks läbipaistev ja mõistetav, maksumaksjaid koheldaks võrdselt ning et see oleks lihtne nii maksumaksjale kui ka maksuhaldajale. Pahatihti võivad need eesmärgid olla aga vastuolus ja tuleb teha kompromisse.

Lihtne maksusüsteem ei pruugi olla alati majanduslikult efektiivne. Näiteks tulumaksu põhihäda on töötegemise vaba aja tegevusega võrreldes kallimaks muutmine. Selle moonutuse tõttu soovitatakse maksuteoorias vaba ajaga seostuvad kaubad maksustada kõrgema määraga kui töötamisega seotud täiendkaubad, näiteks valmistoit võiks olla madalama määraga maksustatud kui töötlemist vajavad toiduained. Maksukoormuse jaotamisel tuleb ka jälgida, kui tundlikud on tulu­rühmad piirmaksu­määra tõstmise suhtes. Väikse­palgalised on teistega võrreldes suhteliselt tundlikud, kuna vastuseks maksukoormuse suurendamisele võivad nad üldse tööturult lahkuda.

Selles osas, kui progressiivne peaks olema jaotuslikult õiglane maksusüsteem, arvamused lahknevad, kuid teatud progressiivsust ootavad maksusüsteemilt ka paljud parempoolsed, tuues välja, et kõik ei mahu marjamaale, pingutagu palju tahes. Samuti ei ole sünnis näpistada hädapäraseid kulutusi võimaldavatest tuludest ning väljapaistev edukus näitab, kellel on riigi tegevusest kõige rohkem kasu jne. Sealjuures ei ole tarvis, et kõik maksud oleksid progressiivsed, piisab sellest, kui maksusüsteem on progressiivne. Mida ebavõrdsem on ühiskond, seda rohkem on alust progressiivsemaks maksustamiseks.

Kuidas tõsta makse?

Üldiselt aktsepteeritud hea maksusüsteemi printsiip on lai maksubaas ja madalad maksumäärad. Maksubaasi kitsendavad maksusoodustused. Nende puhul kasutatakse mõistet „maksukulutused“, sest need ei erine oma olemuselt eelarves sisalduvatest otsestest kulutustest. Lai maksubaas võimaldab rakendada madalaid maksumäärasid. Maksusoodustused ja -vabastused teevad maksude haldamise keerukamaks ning avavad ukse maksude vältimisele ja maksupettusele. Maksumäära kasvades teatavasti lisandub heaolukadu, sest kui inimesed hakkavad nn maksude optimeerimisega tegelema, siis jääb neil vähem aega produktiivseks tegevuseks.

Soodustustest kasu lõikavad huvirühmad võivad teinekord olla üpris pisikesed, kuid kuna neil on palju kaalul, siis on nad väga aktiivsed ning häälekad. Nad kujutavad oma tagasihoidlikke kaotusi kogu majandust halvavana.

Kui soovitakse riigis maksukoormust suurendada, on iseäranis tähtis jälgida hea maksusüsteemi printsiipe, et mitte majandust tuksi keerata.1 Analüüsides, miks Skandinaavia riikides on nii suur maksukoormus võimalik, toob Henrik Jacobsen Kleven välja kolm põhjust: 1) lai maksubaas, 2) töölkäimist soodustavate nn töötamise täiendkaupade (nt lastehoiuteenus) avalik pakkumine ning subsideerimine, 3) maksuamet kasutab kolmandate osaliste informatsiooni, s.t teavet kogutakse tööandjatelt ja finantsinstitutsioonidelt. 2

Maksusoodustusi on poliitiliselt keeruline tagasi võtta. Töötavate pensionäride tulude maksustamise soodusrežiimi kaotamine (selle tagajärjel väheneb netotulu vaid suure sissetuleku saajatel) on üks sellekohane ilmekas näide. Soodustustest kasu lõikavad huvirühmad võivad teinekord olla üpris pisikesed, kuid kuna neil on palju kaalul, siis on nad väga aktiivsed ning häälekad. Nad kujutavad oma tagasihoidlikke kaotusi kogu majandust halvavana ja saavutavad seetõttu sageli oma eesmärgi. Tuleks vältida lahinguid mitme lobigrupiga üheaegselt s.t likvideerida maksusoodustusi paketi asemel ühekaupa.

Varjatud astmeline tulumaks

Eesti üksikisiku uus tulumaksu süsteem diferentseerib maksuvaba tulu sõltuvalt sissetulekust: aastas kuni 14 400 eurot (kuus 1200) teeniva isiku maksuvaba tulu on 6000 eurot (kuus 500), vahemikus 14 400 eurolt 25 200 euroni (2100 eurot kuus) väheneb maksuvaba tulu 0-ni. Sisuliselt tähendab säärane skeem seda, et kuni 6000 euroni on piirmaksumäär (igalt lisanduvalt eurolt makstav tulumaks) 0%, vahemikus 6000–14 400 20%, vahemikus 14 400–25 200 31,1%3, üle 25 200 taas 20%. Traditsioonilisest astmelisest tulumaksust erineb selline lahendus selle poolest, et kõige suurema tulu korral on taas maksumääraks 20%.

Siit kerkib kohe mitmeid teravaid küsimusi. Miks on kõige suurema tulu puhul, kui riigile makse loovutada on kõige kergem, maksumäär madalam kui keskmise sissetuleku korral? Kas rikkad rikkad ei võiks panustada rohkem kui n-ö vaesed rikkad, sest kõigil aastas üle 25 200 euro teenivatel tõuseb maksukoormus 432 euro võrra aastas (36 eurot kuus)? Kuna traditsioonilise astmelise tulumaksu puhul algaks kõrgem piirmaksumäär palju suuremast summast, siis oleks suurusjärgu võrra väiksem ka nende isikute hulk, kes peavad oma maksu suuruse üle pead murdma ja kelle pea kohal ripub järgmisel aastal juurdemaksmise oht.

Maksusoodustusi ei saa lisada ilma kusagil maksumäära tõstmata. Avalikkuse pahameele vältimiseks üritatakse seda teha varjatult ja silmatorkamatult: reformi tulude pool tuuakse esiplaanile, kulude pool püütakse jätta võimalikult nähtamatuks. Ometi on traditsiooniline tulumaks palju etem lihtsuse, mõistetavuse ja jaotusliku õigluse aspektist. Töötamise motivatsiooni seisukohalt on raske ilma täpsemate uuringuteta midagi arvata, aga ei ole alust eeldada, et jõustunud korraldusel oleks siin eeliseid. Mõlemad süsteemid kohtlevad ühesuguse tulu korral inimesi võrdselt. Varjatud astmelise tulumaksu kasuks ei ole sisuliselt midagi tuua. Endise ühetaolise tulumaksuga kõrvutades võib süsteemi hea tahtmise korral (eeldusel, et ühetaolisega võrreldes kaalub madalam määr vahemikus 6000–14 400 üles suuremate tuludega seotud äraspidisuse) pidada veidi õiglasemaks, aga selle hinnaks on tõsine tagasiminek lihtsuses ja mõistetavuses.

Kõige halvem maks üldse

Sotsiaalmaksu peetakse üheks kõige halvemaks maksuks üldse. Selle vähendamise vajalikkusest on asjatundjad rääkinud palju, teiste hulgas on sellest Sirbis hiljuti kirjutanud Viktor Trasberg.4 Kahjuks tühistati koalitsiooni vahetumisega isegi see napp abinõu, mida plaaniti, s.t sotsiaalmaksu määra vähendamine 33%-lt 32%ni. James Mirrlees soovitab, et töistel tuludel baseeruvad sotsiaalkindlustusmaksed tuleks üleüldse ära kaotada ning asendada üksikisiku tulumaksuga.5 Nii laieneks maksubaas, kaoks huvi näidata töiseid tulusid kapitalituludena ning kahaneksid maksude administreerimiskulud.

Anthony Barnes Atkinson on täieliku asenduse vajalikkuse suhtes skeptiline.6 Esiteks leiab ta, et sotsiaalkindlustusmakseid tasutakse meelsamini, kuna nood on seotud konkreetse kulutuste programmiga (pension, raviteenused). Teiseks märgib ta ühele uuringule tuginedes, et inimestele on vastuvõetavam suuremal hulgal väiksemaid makse kui vähesel arvul suuremaid makse (eelarvetulu on sama), sest makse ei liideta täpselt kokku. Aga isegi neid aspekte arvesse võttes oleks märkimisväärne sotsiaalmaksu vähendamine teretulnud.

Sotsiaalmaks ei ole õigupoolest kuigi sotsiaalne, kuna maksustatakse ainult töiseid tulusid. Tervishoidu ja pensione saab suurepäraselt täielikult rahastada sotsiaalmaksust paremate maksude abil, nagu seda tehakse näiteks Taanis. Sotsiaalmaksu vähenemisest tekkiva eelarveaugu võiks lappida osaliselt tarbimismaksude kasvu arvelt, isegi kui tarbimismakse on keeruline progressiivsena kehtestada. Kui muudatusi ellu viies jälgida, et üldine maksude ja toetuste süsteem summa summarum ei muutuks regressiivsemaks, siis ei ole tarbimismaksude osakaalu kasvatamine maksutuludes probleem. Kui tarbimismaksude tõstmise kõrval teha piisavalt mõjukaid maksude ja toetuste süsteemi progressiivsust suurendavaid reforme, on võimalik suurendada ka süsteemi progressiivsust.

Mõelda võiks kanepiaktsiisile

Tarbimismaksude osas võiks suurendada nii käibemaksu kui ka aktsiiside rolli. Taanis on näiteks käibemaksu standardmäär 25% (Euroopa Liidus on see maksimaalne lubatud määr) ning vähendatud määra seal üldse ei kasutata. Aktsiisid on väärt paremat mainet ja seda ilmselt mitte ainult Eestis. Ehk siis õnnestuks paremini ka riikidele vastastikku kasulik koordineeritud aktsiisimaksude tõstmine. Ühelt poolt rõhutatakse liialt vähe, et tegemist on negatiivseid välismõjusid (nt keskkonna saastamine) vähendavate instrumentidega. Aktsiisimaksu mõte on teistele tekitatava kahju sissenõudmine. Liiga madala aktsiisimäära puhul või maksu puudumisel ei tehta seda piisavas ulatuses ja ühiskonda kahjustavat tegevust saab liiga palju.

Teiselt poolt muretsetakse alusetult palju tarbija rahakoti õhemaks jäämise pärast. Riigi rahakott saab täpselt sama palju paksemaks: riik saab sellest tulenevalt kärpida teisi makse, suurendada toetusi ja parandada avalikku taristut. Majandusteadlased räägivad väliskulude maksustamise puhul sagedasti topelt­dividendidest: vähem ühiskonnale kahju tekitavat tegevust pluss vähem majandust kahjustavaid makse. Põhjalikult ette valmistatuna võiksid kõne alla tulla uuedki aktsiisid, näiteks kanepiaktsiis. Alkoholi puhul on range regulatsioon ja maksustamine end keelu­režiimiga võrreldes tõestanud. Seda soovitatakse seetõttu kanepigi puhul, pealegi kaasnevat kanepi tarbimisega ühiskonnale isegi väiksemad kulud kui alkoholi joomisega.

1 Paremalt tiivalt on ka kõlanud seisukoht, et halb maksusüsteem on hea, kuna piirab maksukoormuse kasvu.

2 Henrik Jacobsen Kleven, How Can Scandinavians Tax So Much? – Journal of Economic Perspectives 2014, nr 28 (4), lk 77–98.

3 Miks 31,1%? Sellepärast, et igalt lisaks teenitavalt eurolt peab maksma esiteks tulumaksu 20 senti ja teiseks vähendab iga lisaeuro sinu tulumaksuvaba miinimumi koefitsiendi 6000/10 800 võrra, mis on ligikaudu 0,55. Maksuvaba tulu väheneb umbes 55 sendi võrra, mille pealt tuleb tasuda umbes 11 senti tulumaksu. Iga euro pealt tuleb seega kokku maksta veidi üle 31 sendi.

4 Viktor Trasberg, Eesti maksusüsteem on jõudnud ummikusse. – Sirp 8. XII 2017.

5 James Mirrlees, Stuart Adam, Timothy Besley, Richard Blundell, Stephen Bond, Robert Chote, Malcolm Gammie, Paul Johnson, Gareth Myles, James Poterba, Tax by Design. Oxford University Press, 2011.

6 Anthony Barnes Atkinson, Inequality: What Can Be Done? Harvard University Press, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming