Eesti meedia eripära – kollase ja valge piiride hämardumine

Valle-Sten Maiste

Vestlus Ilona Martsoni ja Tiit Hennostega.   Ma ei mäleta ammu, et keegi kiruks näiteks Kanal 2, kuigi sealt tuleb hulgakaupa hulle asju. Ka totraid jälkusi tootvate lõbuajakirjade olemasoluga ollakse harjunud. Kui aga Postimees tegeleb mõttetustega, näiteks pöörab tähelepanu Maire Aunaste nõmetsemisele, siis see riivab haritud inimesi. Peaks ju olema ammu selge, et ka Postimees on toode ja seda peab müüma. Kas selle taga on mingi reliktne kujutelm, et  ajaleht (Postimehe-nimeline eriti) on tähtis ja püha, või on ajalehtedel alla käies tõepoolest võime eesti ühiskonda sedavõrd halvata, et nende lehtede kolletumisilmingute pärast tuleb pidevalt muretseda? Ilona Martson: Esiteks tuleb teha vahet, mida me üldse „kollaseks” nimetame ja mida mitte. Kas iga „human interest” tüüpi lugu ikka on kollane lugu, või õigemini – kui kollane üks või teine lugu või ajaleht õigupoolest on? Näiteks  möödunud nädala alguses lõi laineid BB C uudis viie-kuue-aastastest Hannoveri lähistel elavatest lastest, kes otsustasid aastavahetuse paiku Aafrikasse põgeneda, et seal abielluda, ja tüdruk võttis tunnistajana kaasa oma vanema õe. Sellest tegi loo nii BB C kui BN S, ka soome ajakirjandus. Kindlasti on sellest omajagu juttu ka Saksamaal, kus lugu aset leidis. Selles juhtumis on palju tunnuseid, mis seob seda kollase ajakirjandusega, aga – mõelgem nüüd  ikka järele, mis kõmulugu see siis nii väga on? Pigem on tegemist harva juhtumiga, kui mõni episood laste elust satub täiskasvanute meedia huviorbiiti. Suuri inimesi nimelt paneb vahel heldima mõte, et mõni ettevõtlik pätakas võib teha midagi täiesti pöörast ja ettearvamatut.

 

Mis puutub Postimehesse, siis ma arvan, et tema puhul ei häiri haritud lugejat mitte niivõrd see, et Aunaste trügib praamijärjekorras ette ja sellest tehakse leheküljepikkune lugu,  vaid pigem ikka see, et selliste Aunaste-lugude kõrvale ei paku ajaleht piisavalt kvaliteetlugusid, s.o välisanalüüsi, kultuurikäsitlusi, uurivat ajakirjandust. Ei saa öelda, et neid üldse pole, aga võiks olla palju rohkem.

Samas, ega ma ei näe ka, et eesti ühiskond „lehtede kolletumisilmingute pärast pidevalt muretseks”. Mis ühiskonna muretsemine see ikka on, kui keegi kusagil saates või meie siin praegu Postimehele paar krõbedat sõna viskame?  Tühja see Mart Kadastikku või Merit Koplit mõjutab, nemad ketravad ikka oma poolkollast toodet edasi teha. Tendentsi, et „eesti ajakirjandus kolletab nagu Rakvere raibe” pani paika Marju Lauristin juba kümme aastat tagasi. Pigem paneb leheomanikke muretsema see, et trükiväljaannete tiraaž langema hakkab – eriti seoses käibemaksu tõusuga on see ohu märk.

Tiit Hennoste: Mis on kollane ja mis ei ole, kus  on piir ja kui udune see on, sellest olen ma mitu korda kirjutanud. Näiteks toodud laste põgenemise lugu, mis lähtub lausa klassikaliselt ebatavalisusest kui uudisväärtusest, mis pole mitte ainult kollase lehe uudisväärtus. Ma rõhutan siin üle ainult ühte: lehtedes on kogu aeg olnud lugusid, mis kuuluksid kollaste hulka. Lugege Jannseni Postimeest ja te leiate neid sealt hulgi. Lugege eestiaegseid päevalehti ja saate sama tulemuse. Asi on kontekstis.  Esiteks näevad lugejad ja kriitikud seda, kuidas kollane tõuseb järjest enam esiplaanile. Ja see on fakt ning mitte ainult eesti ajakirjanduses. Teine asi on aga üsna tugevalt eesti eripära. See on kollase ja valge lehe piiride hämardumine nii sisus kui vormis. Seda ei ole Soomes, seda pole Inglismaal, USAs, Saksamaal. Kuigi ka seal on valged lehed kollasemaks läinud, on piirid selged. Ja nii tekib pilt, et tõsist ajakirjandust enam polegi. 

Tean inimesi, kes lehtedest kardetava labasusetilga hirmus on täiesti informeeritud Eesti Raadio uudiste ja analüüside toel, mis on stabiilselt head. Inimesed, kes kurdavad, et meediat ei saa usaldada, omavad ise ehk väikest kollast kiusatust ja otsivad infot valest kohast?

T. H.: Ülivaldav osa inimestest tunneb kiusatust n-ö kollase vastu, mis on ju ka kommertskirjandus, naistelehed, kriminullid jms, ega tunne  erilist kiusatust keeruka ja kõrge kultuuri vastu. Selles pole midagi uut. Mitte keegi pole takistanud inimesi Sirpi ostmast või võrgust lugemast, aga nad ei tee seda. Sirbi tiraaž on ikka 5000, mitte 60 000 ja kui Sirbi vanal netiküljel sai näha, kui palju on artiklil lugejaid, siis saavutasid parimad neist tulemuse, mis oli sama suur kui tavaliste lehtede parimate lugude kommentaaride hulk. 

Usaldus on aga üsna imelik asi. Kindlasti ei usalda inimesed meediat enam niipalju kui varem. Seda näitavad uurimusedki. Samas on ajakirjanduses tuntud paradoks, et kõige enam sõimavad lugejad seda väljaannet, mida nad ise regulaarselt tellivad. Aga tellimust nad ei katkesta. Mul on tunne, et siin tuleks teha vahet üldisel mitteusaldamisel  ja samas tuleks uurida väga konkreetselt, millest mitteusaldamine on tekkinud. Selle taga võib olla nii korralik analüüs kui ka mingi väga pisike viga, mis lugejale närvidele käib.

I. M.: Massimeedia tarbimine on praeguses infotulvas väga individuaalne ja mida rohkem on kanaleid, seda individuaalsemaks see muutub. Selles mõttes ei saa me öelda, kas see „kollane kiusatus” ikka on määrav trükimeedia usaldusväärsuse hindamisel. Võib-olla saab määravaks  hoopis see, et inimene avastab, et ajalehte on hoopis odavam ja puudesõbralikum lugeda Internetist – kuid Interneti-versioon on ajalehtedel reeglina veelgi vähem kvaliteetajakirjandusekeskne kui paberkandjal väljaanne … Nii see nõiaring tekibki. Paberkandjal ajalehtede lugemise marginaliseerumine on üldse üleilmne probleem, sellest on samuti aastaid räägitud. Siiski oleks õudne mõelda, et ajalehed üldse ära kaoksid – sest sisuliselt  on ju paberkandjal päeva- ja nädalaleht üldse ainuke asi, mis säilitab ajahetke sellisena, nagu ta on. Elektroonilisel meedial on teadupärast kalduvus kustuda musta auku.

Ühiskonna seisukohast ma ei ülehindaks kollase ajakirjanduse deemonlikkust. Küll on vähe räägitud sellest, et kollasel ajakirjanikul ning jokk-meestel Savisaartel ja Reiljanil ei olegi palju vahet. Esimene käkerdab lihtsalt võrreldamatult madalamastaabilisemalt,  aga mõlemad lasevad rahasaamise eesmärgil näotustel ja pasal voolata, nii et see paljusid riivab. Seda ent napilt ikka seaduste piires ja väitega, et teinekord tehakse pisku head ka alandatutele ja solvatutele. Savisaare blogi ja solgiajakirjandus ongi teineteise tugistruktuurideks kujunenud, nagu näitas hiljutine kemplus Kersna üle. Kas pole nii?

I. M.: Tead – ma pole Savisaare blogi lugenud!  Selles mõttes olen ma samasugune, nagu nood sinu nimetatud tegelased, kes infoallikana kasutavad ERi uudiseid. Ei ole aega tegeleda mingi jamaga. Samas, ma ei võrdsustaks iga kollast ajakirjanikku kõmureporteriga. Näiteks Margit Kilumets, kes on aastaid töötanud naisteajakirjanikuna ja tootnud pehmeid artikleid ja viimasel ajal ka raamatuid – no mis kõmureporter ta meil siis ikka nii väga on! Aga kõmureporteril ja Savisaarel on siiski vaksapikkune  vahe. Kui kujundlikuks minna, siis kõmureporter on nagu odav prostituut, kes laob lihtsameelselt letti kõik, mis tal on, Savisaar aga vana ja kaval maffiapealik, kes hästi teab, mida ta räägib. Nagu ma aru saan (ei loe ju Õhtulehte samuti), puudutab kemplus Kersna üle toda seika, kas ta on Viljast üle saanud või mitte? Eks see ole järjekordne kont, mis valijatele pureda on visatud. Vahe Savisaare ja kõmureporteri vahel ongi selles, et alati on  Edgar see, kes kondi viskab, mitte vastupidi.

T. H.: See on huvitav teema. Üldiselt pole vahet ja ma olen isegi nimetanud mõnd poliitikut kollaseks tegelaseks. Lihtsalt poliitikas miskipärast ei käibi selline liigitus, kuigi võiks. Aga siin on mu arust natuke teine nüanss oluline. Blogi ei ole ajakirjandus. Kuigi blogides võib ilmuda ka tekste, mis sobiks lehes avaldamiseks. Aga leht on alati olnud väga keerukas ja mitmetest lausa vastandlikest komponentidest  koosnev paberitükk. Blogi on blogi. Ja blogijatest poliitikud on suurepäraselt aru saanud, kui väärtuslik asi see on, sest see võimaldab kirjutada ükskõik mida, ilma et keegi saaks sulle harja hakata. Hull on see, et lehtede netiversioonid võtavad lood blogidest üle. Maailm on inimeste netikülgi täis ja suuremat osa ei loe pea keegi. Need muutuvad loetavaks siis, kui  mõni suur üksus neid reklaamib oma avaldamisega. Just siin on mu arvates olulisim punkt. Netiajakirjandus on tegelikult väga suures osas sekundaarse tooraine varumise ja väljapanemise asutus. Ta kogub igasugust pahna ja riputab kõik üles. Hullem veel, sama sekundaarse materjali esitamine  on saanud väga oluliseks ka tavalises ajakirjanduses. Leht vahendab üha enam midagi, mis pole vahetu pilt elust, vaid sõnad. See on nagu postmodenristlik kirjandus, mis toitub teistest teostest.

Uus muretsemislaine meedia kolletumise üle on tuule tiibadesse saanud seoses üha jõudsamini areneva online-ajakirjandusega, kus solk, sopp, seks, toimetamata, läbi mõtlemata ja uurimata uudised, eri  tasemel analüüsid ja ka traditsiooniline lehematerjal suhteliselt piirideta segamini. Minu jaoks on suur küsimus, kas see tõsiste teemade ja sopa segamine on üheselt halb. Näiteks teatrimaailm on ammu sama skeemi järgi toiminud, pakkudes üht ja sama Uuspõldu vorstimüüjana, seebisarjades, laadatolana, klassikas ja avangardis, paljud neist rollidest sama institutsiooni katuse all. Et Postimees nüüd enam ka avalikult  Anu Saagimit ei häbene, on aus maskide mahavõtmine. Kas hirm, et sellega kaasneb usaldamatus teiste sama logo all ilmuvate tekstide vastu, on tõsisem kui lootus, et Liis Lassi toimetamistega käsikäes jõuab tõsine uudis nendenigi, kes muidu sise- ja väliskülgi üldse ei vaata?

T. H.: Siin on ka mu jaoks palju asju koos ja ehk ka segi. Kõige segipaiskamine on halb ja jääb halvaks. Lugeja ei ole ajakirjandusteadlane.  Ta vajab kindlaid juhtjooni, kindlaid signaale, mis lubavad tal paigutada väljaande mingile taustale. Ja sellel taustal ta käsitleb seal ilmuvaid lugusid. Iseasi on see, et selline kompott, nagu on eesti netilehtedes, pole mingi paratamatus. Lugege New York Timesi või Timesi või Helsingin Sanomaid. Isegi nende võrguversioonide kujundus ütleb ühemõtteliselt, et tegu on kvaliteetnetiga. Üldiselt kaldub mu arust inimene mõõtma mingit tervikut selle  nõrgimate osade järgi või teistpidi, mõõtes madalamate osade järgi. Ja kui eesti lehed serveerivad ennast netis igat moodi kui kollased, siis hakkab lugeja vaatama neid sellel taustal. Siin on kas või Sirbil selgelt erinev kontseptsioon ja arusaam. Kollane ei müü valget. Nagu kollase kirjanduse lugemine ei too inimest pikapale tõsise kirjanduse juurde. See oleks mu arust väga naiivne lootus. Teistpidi on aga huvitav küsimus,  kas lugeja loeb seda, mis teda vihastab, või seda, mis jätab ükskõikseks. Mu arust loeb ta üsna tihti seda, mis teda vihastab. Kas see on omamoodi masohhism või soov vaenlast tunda õppida vms, ma ei teagi. Muidugi, mingil hetkel tuleb piir vastu ja enam ta ennast ärritada ei lase. Aga kindel on see, et ta ei loe seda, mis talle ükskõikne on. Ja siia ongi koer maetud.

I. M.: Ma ei saa päris hästi aru, mis see Uuspõld  siia puutub. Uuspõld on näitleja ja iga näitleja töö ongi mängida erinevaid rolle. Ja kuigi see tõesti toimub sinu sõnul „sama institutsiooni katuse all”, siis iga näitleja töö on alati eraldatud väga tugevate tinglikkuse raamidega. Teatris algab iga etendus kindlal kellaajal ja mängitakse korraga vaid ühte lugu. Interneti-situatsioon tähendab sisuliselt seda, et KORRAGA on käsil vähemalt viiskümmend etendust, ja igal etendusel osaleb erinevas rollis  Jan Uuspõld … Kuidagi nii. Ja iga meediatarbija asi on, millise Uuspõllu ta siis välja valib. Kes valib Zorro, kes korvpallitreeneri „Kalevi naistest”. Kuidas kellegi maitse on.

Mis puutub lootusesse, et Liis Lassi tegemised aitavad ka tõsiseid uudiseid lugejani viia, siis seda on väga raske tõsiselt võtta. Pigem aitab tõsiseid uudiseid lugejani viia elu ise. Kui inimene saab aru, et see, millest kirjutab üks või teine ajakirjanik või väljaanne, millele  see ajakirjanik oma näo annab, on talle tähtis ja oluline, siis ta hakkab seda ajakirjanikku rohkem usaldama. Ning vastupidi – kui keegi kirjutab järjepidevalt artikleid, mis lugeja ükskõikseks jätavad, siis ta jääbki ükskõikseks. Ega need asjad ei ole kuhugi kadunud – tegelikult. Kuigi me kõik räägime tähtsa näoga, et ajaleht on „toode”, mis peab ennast „müüma”, siis tegelikult on ta ühtlasi väikestviisi ka kunst – kollektiivne kunst. Või vähemasti mõtlev inimene  tavatseb ajakirjandust sellisena jätkuvalt käsitleda. Eesti lehtede peatoimetajad ei ole kahjuks alati osanud hoida oma väljaannete juures isikupäraseid ja omanäolisi, oma teemadega ajakirjanikke, keda lugeja usaldab. On arvatud, et küllap saab „Liis Lassi abil” ka. Kahjuks on see retsept aga ajutine. Ega siis Liis Lass ei anna ajalehele oma nägu. Selle annavad ikka lehetegijad ise. 

Seoses online-suundumustega on väidetud, et see muudab negatiivselt ka inimeste süvenemisvõimet üldse ja harjumusi. Võib-olla on see nii pikalauselistele telliskivide traditsiooniga saksa kultuuriruumis. Kuid näib, et eesti kultuuriruumis ei ole kunagi varem olnud liikvel sedavõrd palju võimalusi ema- või mõnes võõrkeeles süveneda. Seda ka just tänu internetile, kuigi ka Eesti  oma kirjastused, Rahva Raamatu ingliskeelne lett jne pakuvad hea valiku, rahvusraamatukogu hakkab koju laenutama jne.

T. H.: Ma arvan samamoodi. Võimalusi pole iial nii palju olnud. Ja mina ise kasutan netti info otsimiseks iga päev kümneid kordi. Ma ei tea, kas mu süvenemisvõime on sellest kesisemaks jäänud. Kui selline muutus on toimunud, siis kardetavasti küll muudel  põhjustel. Ja jälle: mu arust tuleks juba loobuda sellest katteta müüdist, et kunagi oli suur kultuuriarmastaja eestlane ja nüüd seda enam pole. Nõukogude-aegsed raamatutiraažid olid anomaalia. Ja kui lugemist omal ajal uuriti, siis leiti, et inimesed lugesid seda kirjandust tegelikult meelelahutuskirjanduse võtmes, otsides sealt nimelt neid jooni ja jättes kõrge kunsti kõrvale. Otsige omaaegsed Lauristini ja Vihalemma jt uurimused üles. Ka vabariigi ajal loeti hoopis rohkem meelelahutust kui tõsist kirjandust. Ja teatrisse on endiselt raske pääseda.

I. M.: Neti mõju sõltub sellest, millise eneseharimisega keegi tegeleda tahab. Kindel on see, et igapäevane infotulv ajab meie peas valitseva korralageduse veelgi rohkem sassi, aga inimene on enamasti  kohanev elukas – meist igaühel on mingid kaitsemehhanismid, mis hakkavad tööle siis, kui tohuvapohu liiga suureks paisub. Muidugi on Internet suurepärane võimalus, et otsida mingi kindla teema kohta materjale – ent sageli võib otsija sõna otseses mõttes orki lennata, sest sealt leiab väga palju kontrollimata  fakte. Selles mõttes on alati kindlam eelistada trükisõna: raamatute puhul on vähemasti lootus, et selle andmeid on kontrollinud rohkem inimesi kui Internetis rippuva teksti puhul.

Tiit rõhutas läinud aasta lõpul intervjuus EPLile olulist asja, et kultuur saab kiirustavale ja müügieesmärgil toimivale meediale vastukaalu osutada, kuid ei kasuta selleks piisavalt võrguajastu võimalusi. Soovimata eitada kultuuriajakirjanduse, sealhulgas Sirbi arenguruumi, kui kaugele saab kultuur online-reeglitega kaasa minna, ilma et kaasneks oht omastada paljud online-meedia halvad küljed?

I. M.: Ja mis need halvad küljed Sirbi puhul oleksid? Oleks ju raske ette kujutada, et Jürgen Rooste, kes teil kultuuriuudiseid toimetab, hakkaks lugejate püüdmiseks üles  panema fotosid maailma kõige seksikamast tagumikust … Minu meelest on see eesti kultuuri osa, mis peaks „müügieesmärgil toimivale meediale” vastukaalu osutama, juba ammu töös. Iseasi, kui tõhusat alternatiivi suudetakse pakkuda. Ma kahtlustan, et mitte keegi ei arva, nagu oleks halb, kui eestikeelne kultuurimõte Internetis üleval ripub. Iseasi on sellega kaasnevad visuaalsed lahendused. Tagumikud tagumikkudeks, aga maailm läheb aina visuaalsemaks ja seetõttu peaks ka Sirbi online-lugude liigendus olema pildilisem. Ja näiteks otsingumootor oli viimase ajani väga vilets. Äkki annaks seda muuta? Üldse tundub mulle, et eesti kultuurimeedia, niipalju kui teda üldse on, tegeleb online’i arendamisega minimaalselt. Aga see on ka arusaadav, sest selleks on vaja hoopis suuremat hulka inimesi, kui toimetustes palgal. 

T. H.: Ma pole kunagi saanud nii palju, nii positiivset isiklikku vastukaja nii erinevatelt inimestelt kui kõnealusele EPLi intervjuule. Midagi oli vist selles olulist. Aga sain ka infot, et on hulgi kultuuriinimesi, kes ikkagi arvavad, et nett on midagi madalat või ka marginaalset tõelise kultuuri jaoks. Millised on netis ilmuva teose ja n-ö tegelikult ilmuva teose suhted? Kõigepealt, kui võtame mõned klassikalised kunstialad, siis  siin on ju selged piirid. On selge, et teater, ballett vms etendus netis pole teater, vaid telelavastus. Ja maal netis on repro. Need on kunstialad, mille puhul on olulisim vahetu kontakt selle kunstiteosega. Ja seda ei saa asendada. Ja teistpidi, tele, film, videokunst jms nentis on ikka samad asjad, ainult mõnikord pisemal ekraanil. Mis on tähtis? See, et mõlemal juhul saab netis panna juurde lingid ja interaktiivse poole: maalid,  mille detailid saab klikiga välja tuua; maalid, mille juurde on tehtud jutumullid, mis avanevad ja näitavad mulle midagi, nagu seda teevad igas suuremas muuseumis elektroonilised näitusejuhid; lingid teiste, seotud maalide juurde; võimalus ehitada neist maalidest omaenese virtuaalne maaligalerii. See pole midagi uut, aga võimalusi on tohutult. Ja just siin on minu arvates onlinemeedia head küljed. 

Millest me saame rääkida, on ikka ja jälle kirjandus, mis saab olla netis põhimõtteliselt midagi muud kui paberil. Aga ma ei pea silmas seda, vaid seda, kuidas paberil kirjandus netti tuua. Siin on juba midagi olemas: netiarhiivid, kas või Noor-Eesti materjalid kirjandusmuuseumi kodulehel. Hea küll, neid pole just mõnus lugeda, kui sul pole piisavalt suurt ekraani, aga siiski. Aga seda on vähe.

Teine asi, mida ma silmas pean, oleks linkide, seoste süsteem, mida mööda saab liikuda. Ka seda on Marin Laak ja tema kolleegid natuke juba teinud, aga siit saaks minna edasi vähemalt kahes suunas. Esimene asi on näidata inimest: näidata loomingu taga autorit, näidata teda tegutsemas. Miks ei saaks panna  luuletuste juurde luuletajaid, kes loevad oma luulet, seletavad oma luulet, näitavad kas või oma töötuba ja luuletuste versioone. Kindlasti on see midagi, mida mõni nimetab kollaseks tegevuseks, püha asja profaneerimiseks. Minu arust on selline taust alati olnud, kõigis kirjanike elulooraamatutes. Just siin saab nett teha palju ära, sest niisama me autorit näha ei saa. Ja teine asi. Tehtud asjad on jäänud vaid  asjatundjate jaoks ja sellepärast, et neist midagi ei teata. Ja siit algab mu arvates netis oleva kultuuriajakirjanduse roll. Miks ei võiks olla Sirbi küljel linke sellistele lehekülgedele? Miks ei võiks olla Postimehe küljel link digiteeritud lehtedele Internetis? Miks peab Sirbi netikülg olema nii armetult igav? Miks seal pole pilte? Kas pilt on kollane? Miks see on tehtud võimalikult lugejavaenulikuks lugemise seisukohast? Kas  tegijad ei tea elementaarseid lugemisel silmade liikumise põhitõdesid? Miks avaldab Sirp pressiteateid, mille kohta iga ajakirjandusõpik annab näpunäiteid, kuidas peaks korralik ajakirjandus nendega käituma. Miks pole Sirp kultuuriblogijate koondumiskoht? Miks ei võiks seal olla netikohvik, kus inimesed saavad omavahel lobiseda, nagu kultuuriinimesed on alati kohvikutes lobisenud? Jne, jne. Internet on uus kokkusaamiskoht  kõigile neile, kes muidu kokku ei saa. Ja kultuuriajakirjandus netis peaks olema nimelt selline kohtumiskoha looja.

Küsinud Valle-Sten Maiste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming