Eesti Muhamed ja Euroopa mägi

Ahto Lobjakas

Eesti näeb Euroopa Liidus pelgalt suveräänsete rahvusriikide tahete kogumit.  

Missugune on Eesti Euroopa-kontseptsioon? See küsimus pole anakronism, sellele  on praegu raskem vastust saada  kui veel kahe aasta eest. Asi pole selles, nagu oleks  liikmeks pürgimise keskendumispinge kadumisega toonane fookus nüüd killustunud eri kontseptsioonide kirevaks pluralismiks. Põhjus on, et  Euroopa-pilt, millega opereeriti kandidaatriigi staatuses (ja varemgi), on enam-vähem muutumatuna kantud üle tänasesse päeva. Ja siin pole see enam adekvaatne.

Sel praktiliselt kogu Eesti intellektuaalse ja ideoloogilise spektri allutanud Euroopa-kontseptsioonil on kolm peamist elementi. Esimest võiks nimetada ajaloolise süü diskursuseks. Euroopa jagati kellegi süül, oluline pole kelle, vaid see, et mitte meie, ja et me jäime  pooleks sajandiks valele poole.

1990ndail toimis see süüdiskursus Lääne-Euroopa heasoovijate eestvõttel ja ärgitusel. Heasoovijate motiivid jagunesid laias laastus kaheks, mis omavahel ei pruukinud kattuda. Üks oli siiras soov heastada ajaloo ebaõiglus, teine pragmaatilisem kaalutlus: ?müüa? Lääne valijale ELi laienemise paratamatust.

Laienemisläbirääkimiste lõppfaasis ning juba ELi liikmena pööras Eesti diskursuse ümber, õigemini arendas selle siseloogikat edasi. Süüst sai võlgnevus, nõudeõigus nende vastu, kel ajaloo käigus läks (teenimatult) paremini kui meil. Võlgnemise motiiv jookseb nüüd läbi pea igast meiega seonduvast ELi-teemast, alates rahadest ja lõpetades Venemaaga.

 

Majanduslik imperatiiv ja suveräänne tahe

 

Meie Euroopa-kontseptsiooni süü/võla-diskursuse tühjuse ja programmilise negatiivsuse lunastab positiivne sõnum majandusreformidest, mis siiralt lähtub meie viimase kümnendi edukast kogemusest ning mille ajastatus ühtib soodsalt samasisulise üleeuroopalise peamurdmisega. Siiski on reformiteema positiivse programmina oma aja ära elanud, jutlust peetakse juba uskupööranuile. Uueks mureks on tõusnud vältimatute ümberkujunduste sobitamine poliitiliste realiteetidega, siin pole meil aga enam midagi põhjapanevat öelda. Vastupidi, sotsiaalsed mured õõnestavad üha enam ka meie enda reformiusku ning ainsaks mõistlikuks üldistuseks on jäänud, et iga ühiskond peab leidma enda jaoks sobiva lahenduse. Universaalseid retsepte ei ole.

Kolmas element Eesti Euroopa-pildis on kronoloogiliselt hilisem, pärinedes ajast, mil meie ELi liikmestaatus fikseeriti. See on väga formalistlik arusaam EList kui liikmesriikide ühendusest, mis taandab teisejärguliseks  kõik ülejäänud ELi mõistmis- või tõlgendusvõimalused. Selle arusaama kohaselt on kõik vähegi oluline ELis põhjapanevalt tuletatav teatud arvu võrdsete liikmesriikide suveräänse tahte ühendamise faktist. See on Eesti vaatenurgast ELi raison d?etre ja prime mover, samas kui alternatiivsed vaated ELile (nt valulise ajalooga kontinendi lepitamise ja ühendamise mehhanismile, solidaarsusprintsiibil rajanevale  heaoluühiskonnale  või globaalsele instrumendile teatud põhiväärtuste edendamiseks konkurentsis nt USAga) jäävad meie jaoks põhimõtteliselt võõraks, mõistetamatuks ja mittelegitiimseks.  Sest ükski eelmainitud  tõlgendusvõimalustest  ei ole otseselt tuletatav meie maailmapildist, mis seab (rahvus)riigi (ingl. keeles nation state, meil teatava etnilise varjundiga) suveräänsuse ja ühiskondliku tahte ainsaks õigustatud lätteks.

Kirjeldatud Euroopa-pilt on fundamentaalselt ühesuunaline. Selles ei ole midagi olemuslikku, mille juured ulatuksid meist väljapoole, ülejäänud Euroopasse sellisena, nagu too on ilma meieta. Euroopa  on selles vaates  groteskselt dekontekstualiseeritud ? oma igapäevasest keskkonnast väljarebitult, ajaloota, ning ikka ja alati juba sobitatuna meie Euroopa-pildi valmisvormi.

Euroopal, nagu ta end ise postuleerib, pole aga meie olemasolust sooja ega külma. See on fakt ? võib-olla ebaõiglane, kuid lihtsalt seletatav. Me pole ise märkamist väärt. Euroopa, niipalju kui ta on olemas reflektiivselt, asjana iseeneses, enda jaoks ja ennast sellisena defineerib, eksisteerib ruumis, mille piirid määrab sealolijate vastastikune tunnustus. Seda valgustusajastu riigitegelastest tänaste Schröderite-Chirac?ide-Berlusconideni. Teiste sõnadega, kui Euroopa sind ei näe, pole sa selles mõttes ka Euroopa. Enese pealesundimine ajaloolise nõudeõiguse või liikmesriigi enesekehtestamislitsentsiga ei aita, vaid kannab ülejäänute silmis pealetikkuja stigmat.

Pole ime, et lõhe ?vana? ja ?uue? Euroopa vahel on endiselt valusalt tuntav. Selle ületamiseks ei maksa aga abi loota lühiajaliste plaanide klassihuvidest lähtuvatest liitudest Poola jt uute liikmesriikidega. Tõdemus, et Euroopa on kriisis, on saanud kli?eeks. Lääne-Euroopa jaoks pole praegune kriis aga midagi uut, samas kui Eesti jt uute liikmete jaoks on ta paljus edasise eksistentsi küsimus.

 

Euroopa-pilt tasakaalu

 

Esimene samm olukorra parandamiseks peaks olema Euroopa-pildi tasakaalustamine. President Lennart Meri on tähendanud, et mitte Eesti ei naase Euroopasse, vaid Euroopa tuleb Eestisse tagasi. Seades siia kõrvale Gustav Suitsu sajandivanuse üleskutse ?Saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks,? on intrigeeriv mõelda, millised möödunud saja aasta vältel toimunud arengud lubavad Eestil end lugeda automaatselt osaks Euroopast. Ajaloo bilanss tundub olevat jätnud Suitsu ärgituse aktuaalseks ka praegu.

Liikumine Euroopasse on kahtlemata pikaajaline protsess ja on küsitav, kas ta lõpuni vajalik ongi. Vaadakem Soomet, mis Euroopas näeb esmajoones eneseteostamise, mitte enesekehtestamise võimalust. Euroopa Liidu suurim teene selliste riikide jaoks nagu Soome ? aga ka Eesti ? on rahuliku ja staatilise ni?ieksistentsi võimaluse loomine tahtjatele, selle eest lisaks peale makstes. Selle võimaluse äratabamine ning ärakasutamine on üsna suur kunst.

Seni, kuni Eestil on Euroopas aktiivseid ambitsioone, tuleb üle saada usust, et Euroopa mõistmine on midagi, mis on meile kaemuslikult sünniõigusena  kaasa antud. Alustuseks võiks väikese sammuna loobuda ülejäänud riikide, aga eriti Prantsusmaa, Saksamaa ja (vähemal määral) Suurbritannia valitsuste ja ühiskondade kujutamisest vähem kui kolmedimensiooniliste karikatuursete õlgmeestena. Seni, kuni seda ei suudeta, elab Eesti omaenese pisiuniversumis, mis kellelegi teisele korda ei lähe. Seal pole me isegi kellegi teise ?tõeökonoomia? või manipulatsioonide, vaid lihtsalt enese ignorantsuse tähelepandamatud ohvrid.

Värvi, sügavuse ja mõõtmete lisamine Euroopa-pildile aitaks mõista ka seda, mis Euroopa Liidus praegu toimub. Eesti ortodoksia kohaselt möllab seal konstitutsiooniline kriis, milles ühed (vanemad ja suuremad) liikmesriigid ei näita üles piisavat pieteeditunnet teiste (vaesemate ja idapoolsemate) suhtes. Sel ex nihilo vaatel, mis tõlgendab praegust situatsiooni ELis kui ühiskondliku leppe sõlmimise hetke olemuslikult  võrdsete subjektide (liikmesriikide) vahel,  pole aga pistmist tegelikkusega. Sel kevadel ja varasuvel toimunu on pikaajaliste protsesside tulemus, mille mõistmise (ja edasise prognoosimise) võti on Prantsusmaa jt  mandril asuvate Lääne  ühiskondade lähemas ja kaugemas ajaloos, eriti koostoimes viimase poolsajandi jooksul. Juunis ELi liidrite poolt kokkulepitud ?mõtlemisaeg? ei tähenda mittemidagitegemist, vaid vältimatut pausi selleks, et ühiskonnad, milleta EL pole mõeldav, saaksid aja maha võtta. Tuumik-Euroopa (see on alati olemas olnud) lakkamatu piitsutamine uustulnukate poolt saeb lõppkokkuvõttes lühinägelikult sedasama oksa, millel istudes neile muu hulgas ELi liikmepiletid välja kirjutati.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming