Eesti orientatsioonist

Ahto Lobjakas

Võib oletada, et The Wall Street Journali kõrval loetakse Toompeal nüüd õhinaga Financial Times Deutschlandi ja Frankfurter Allgemeine Zeitungit ning et peaministri öölaual on Max Weberi ja Thomas Manni teosed. Väikese piiririigi orienteerumine Euroopas (ja mujalgi) pole parimalgi juhul enamat kui varjuteater. Püüame püsida suurriikide vaateväljas, aga kas ja kuidas meie heidetud varje tähele pannakse, pole meie teha. Vältimatult astume nii samme enda instrumentaliseerimise teel, kutsume teisi end ära kasutama ja ekspluateerima, meid oma plaanidesse ja skeemidesse paigutama, meie varjudele panuseid tegema. Meist saavad objektid. Tänases Euroopas – nagu 80 aastat tagasi – võib selline teater olla paratamatu. Siiski, vähim, mida mängijailt saab nõuda, on hoida silmad lahti. Selle suve hakul võttis Eesti ette oma esimese teadliku orientatsioonimuutuse läbi aastakümnete. Vaikselt, kuid selgelt loobuti Iraagi sõja päevist kultiveeritud põlgusevarjundiga distantsist „vana” Euroopa suhtes ning pöörati selg Suurbritannia poole. Täisvarjutuseks on meie suhe Suurbritanniaga muutunud pärast seda, kui David Cameron sundis kahe nädala eest eurotsooni stabiilsus- ja eelarveuniooni loomist üritama ELi aluslepetest väljaspool. Kulisside taga on Briti veto hukkamõist üsna emfaatiline, Londonis nähakse Euroopa lõhkujat.

NATO-le kahjulikus kolmnurgas

Meie orientatsiooni suunab tähekonstellatsioon „Weimari kolmnurk,” mis koosneb Saksamaast, Prantsusmaast ja Poolast. Defineeriv moment siin oli Eesti suvine otsus asuda koos kolmnurgaga toetama Euroopa Liidu oma kaitsepoliitilise operatsioonipeakorteri loomist – midagi, mida britid USA heakskiidule toetudes on pinevalt aastaid vastustanud kui NATO-le kahjulikku. Eurotsooni võlakriis on kolmnurga külgi kokku surudes Saksamaa nurga esile tõstnud, kuid tegelikult peab igasugune Euroopaorientatsioon meie jaoks minema läbi Varssavi. See on asjade loomuses.

Kõige laiemas plaanis on orientatsioonimuutuse taga Barack Obama juhitud USA, mis on peale Venemaa teinud ümberlülituse ka Euroopa suunal. USAgi ressursid on piiratud, tal on mujal muid huve ning liitlasvooruste etteotsa on tõusnud ise enesega toime tulemine. Suurt osa on mänginud Eesti liitumine eurotsooniga. Peaminister Andrus Ansipi üks populaarsemaid refrääne 2010. aasta teises pooles oli, et esmajärjekorras pole tegemist mitte majandusliku, vaid geopoliitilise valikuga. See oligi ilmselt aeg, mil orientatsiooni jää hakkas liikuma. Vaikselt kukkus ajaloo piinlike lapsuste prügikorvi kunagise peaministri Siim Kallase 2003. aastal öeldud lause „Ma ei mõista, miks Eesti … peaks minema koos Saksamaa ja Žirinovskiga Ameerika Ühendriikide vastu”. Rääkimata Juhan Partsi loosungist „Murrame läbi!”. Sama vaikselt, kuid otsustavalt võeti vastu otsus hakata „eurooplasteks”, kui tsiteerida üht meie veterandiplomaati.

Mingi roll on siin kahtlemata olnud süveneval illusioonivabadusel Suurbritannia suhtes. Saareriik on kontinendi suhtes normaalsetes oludes alati ajanud egoistlikku reaalpoliitikat (Lord Palmerston: riikidel pole püsivaid sõpru või liitlasi, on vaid püsivad huvid). Suurbritannia kõige euroopalikumad hetked on olnud need, mil ta on olnud üksi, selg vastu seina, nagu 1940. aastal, mil Prantsusmaale pakuti uniooni. Euroopa ja Suurbritannia huvid on sellistel hetkedel kattunud moel, mis lubab oletada, et vaba ühiskonna jaoks ajaloo käigus välja sõelutud ülimad huvid võivad ühtida väärtustega. Aga praegu ei ole selline hetk kellegi poolt vaadatuna. Lauda panustega pole veel ümber lükatud.

Ajaloolase vaatepunktist oleks huvitav teada, mis rolli mängis kõiges Ansipi retk Londonisse selle aasta jaanuaris David Cameroni tippkohtumisele Põhjala riikidega. Kas olime lihtsalt kõrvust tõstetud statistid (nagu käsib oletada terve mõistus)? Või vaagisime ratsionaalselt oma võimalusi kitsenevate valikute horisondil (nagu tahaks loota)? Oli Ansip seal Saksamaa salakuulajana (näiteks ses mõttes, et teavitas toimunust hiljem Berliini)?

Tagajärje ja põhjuse suhteid on siin väga keeruline, kui mitte võimatu lahti harutada. Suurte pöörete korral on tavaliselt rohkem kui üks koidik. Fakt on see, et euroga liitumine ning tänaseks üsna tsementeerunud Saksa orientatsioon on üksteisega orgaaniliselt seotud, ükskõik kui vähe või palju neid on viimase aasta jooksul Toompeal teadvustatud ühe ja sama protsessi osadena. Kogu dünaamika juured on loogiliselt veel kaugemal. Eurosse saamine eeldas Berliini head tahet, viimane omakorda eeldas Berliini huvi meie vastu. See omakorda lubab oletada, et meilgi on oma koht Saksamaa kalkulatsioonides, ükskõik kui väike see ka poleks.

Siia ongi ühe näitena maetud orientatsiooni geneeriline konks. Orienteerujad on etturid mängulaual, definitsiooni kohaselt manipuleeritavad ja kui vaja, siis kahitavad. Kui juba orienteeruda, siis vähim, mida peaks taotlema, on arusaam panustest, millele meiega mängitakse. Kõige tagasihoidlikumal tasandil võib nüüd oletada, et Financial Timesi ja Wall Street Journali kõrval (kui mitte asemel) loetakse Toompeal nüüd õhinaga Financial Times Deutschlandi ja Frankfurter Allgemeine Zeitungit, ning et peaministri öölaual kõikuva raamatuvirna tipus on Max Weberi ja Thomas Manni teosed.

Kuid mõned üldisemad järeldused on kättesaadavad lihtsurelikelegi. Esiteks, Eesti on väljumas sellest reeglipärasest universumist, kuhu ta oli teel kõik need aastad ELi ja NATO liikmekandidaadina (ja veel mõni aasta pärast liikmekssaamist). Võiks ka öelda, et reeglipärane universum ise on teel kusagile mujale ja nii on selle sisse ka parima tahtmise korral raske jääda. Reegliteta ja reeglitega maailma peamine vahe on see, et oma kaalukategooriast kõrgemal on esimeses väga raske poksida. Erandeid on väga vähe, Euroopas tuleb ehk pähe mugavalt isoleeritud Luksemburg.

Idaripats Weimari maailmas

Igal juhul tähendab Suurbritanniast eemaletriivimine seda, et Eesti jääb ilma ainsast Euroopa liitlasest, kellele läks vähemalt retoorikas korda meie autosugestiivne morn loits, kuidas me ei asu enam Ida-Euroopas, vaid oleme osa mingist imaginaarsest Põhja-Euroopast ja selle sajanditepikkusest mõistuse, rahu ja jõukuse traditsioonist. Teiseks ja eelnevast tulenevalt: Weimari kolmnurkses maailmas on Eesti kultuurgeograafiline idaripats. Kogu enesesisendus, ükskõik kui heas inglise keeles ta poleks ka esitatud, ei muuda Saksamaa arusaama oma maailmast ja meie kohast selles.

Kolmandaks ja juba tunduvalt vähem abstraktselt: uks Saksamaa kasinusuniooni loogikasse avab meie ees hoopis ulatuslikuma universumi, mis on uniooni suhtes kohustuslik. Selles sisaldub muu hulgas hoopis teine suhtumine kapitalistlikku maailma, kui meie seda (instinktiivselt) teame. Angela Merkeli ja tema eelkäijate üleolev suhtumine rahaturgudesse (Zürichi päkapikud jne) ei ole lihtsalt poos, vaid ajalooline visioon. Berliini osutite asetuse taga on terve tsivilisatsiooni kellamehhanism, mis loeb aega vähemalt Martin Lutheri päevist, kui mitte varasemast (Meister Eckhart). Rahandusminister Wolfgang Schäuble kirjutised kapitalismi saturatsioonist on kantud millestki enamast kui lihtsalt pettumisest teatud turumajanduse elementides.

Neis sisaldub kalvinismi sugu veendumus, et kontrollimatu majanduskasv, nagu Eesti seda seni tundnud (ja vajanud) on, on pigem halb kui hää märk. Meie jaoks tähendab see seda, et sakslastega ühise keele leidmine (milleta orientatsioonivahetusel ei ole erilist mõtet) eeldab Eestis ortodoksiaks kujunenud neoliberalistliku majandusteooria üle parda heitmist. Viimane ei ole mitte ainult konkureeriv traditsioon, vaid ka lähenemine, mis eeldab suveräänsust viisil, mis euro päästmiseks planeeritavas eelarveunioonis enam realistlik ei saa olla. Üks huvitavaid momente saab olema nn konvergents ehk ühilduvus. ELi mehhanismid on seni kalibreeritud mahajääjate järeleaitamisele, kasvupelglikus küllastunud kapitalismis on talle raskem loomulikku kohta leida.

Neljandaks, hoopis omaette probleemide ring seondub Saksamaa kiire tõusuga taas seda tüüpi suurvõimuks, mis võib olla „liiga suur Euroopa jaoks”. See on teema, mis üha enam painab (rohkem või vähem paranoiliselt) „realistlikke” USA analüütikuid. See on ka küsimus, mis Eestisse ei puutu selles mõttes, et see lahendatakse sajaprotsendiliselt mujal. Küll aga on meilegi jõukohased väiksemad ja teisese tähtsusega kalkulatsioonid. Üks neist puudutab Prantsusmaa-Saksamaa telje üha suuremat tasakaalust väljasolekut, mis ennustab ebastabiilsust eelarveliidu sees.

Prantsusmaa majandushuvi Eestis

On tähelepanuväärne, et viimased aasta-paar on toonud endaga kaasa järsult kasvanud Prantsusmaa majandushuvi Eesti vastu (näiteks sõlmiti eelmise aasta suvel ligi miljardieurone leping Alstomiga Narva uue põlevkivijaama ehitamiseks). Võib arvata, et Ladina-Euroopas tagalat kaotav Prantsusmaa üritab Saksamaa varjus ja viimasega võisteldes meeleheitlikult angažeerida Ida-Euroopat. Siin tekib meil huvitavaid valikumomente. Seejuures väärib märkimist, et kumbki riik ei ole huvitatud pingetest Venemaa suunal, mis tähendab loogiliselt, et revideerimist vajab uue orientatsiooni korral ka Eesti vähemuste ja idapoliitika.

Valikumomente sisaldab ka Suurbritannia kaasus. Juba praegu on selge, et London otsib endale Euroopa perifeerias liitlasi. Pole kahtlust, et Cameron või tema asemikud on kontakti võtnud ka Tallinnaga, et uurida võimalusi märtsiks ette valmistatava eelarveuniooni lepingu osas infot vahetada ja koostööd teha.

Kokkuvõttes hakkab meie lähem maailm üha enam häirivalt meenutama kolmekümnendaid. Olemas on majanduskriis, millel on potentsiaal saada depressiooniks. Olemas on sotsiaalsete ja poliitiliste mullistuste oht, mis võivad saada hukatuslikuks Euroopa integratsioonile. Mis kõige hullem, hoogu hakkab sisse saama sama „muusikaliste toolide” mäng Ida-Euroopas, mis halvas ja destabiliseeris piirkonna fataalselt 80 aastat tagasi. Orientatsiooniturul pole toole kunagi piisavalt, aga muusika saab varem või hiljem otsa.

Kõige rohkem teeb kogu situatsioonis muret Eesti peaaegu absoluutne vaikus suunal, kus orientatsiooni-ehitamine oleks meile kõige jõukohasem ja hallatavam. Pean silmas Soomet, Eesti lähinaabrit, keele- ja kultuurisugulast, iseseisva kaitsevõimega riiki, kellega meid ei seo tõsiseltvõetava julgeolekupoliitilise koostöö kontekstis midagi, mis ei käiks läbi Brüsseli. On huvitav, et põhjanaabri endine peaminister Paavo Lipponen nentis vaid mõne päeva eest, et margale naasmise korral vajaks Soome Lääne-Euroopa ripatsiks jäämise saatuse vältimiseks senisest palju enam Eestit.

Lipponen ei kujunda Soome poliitikat, aga tema väljendatud mõtet tuleb võtta tõsiselt – ja lootusega. Eesti pole selleks seni isegi valmistunud. Toompea, nagu vihjatud, on Soome suhteid eelistanud ajada Brüsseli kaudu. Kadriorg (koos kaitseministeeriumi ja -väega) on keeruliseks muutunud maailmas valinud panustamise autarkiale, Eesti kaitse tandrit otsitakse (ja leitakse) üha enam tema elanike peas (kui ka mitte veel „kallite kehaliste mahlade puhtuses”).

Sellega harmoneeruvad autoritaarsed põlvenõksud, mille näiteks on umbusk arvamuskontrollimatuse vastu (allikakaitse küsimus, aga ka laiem kulissidetagune surve kriitikutele). Samas kontekstis ei ole siiski määravad mitte kodused faux pas’d, vaid sel suvel (ja varem) kõige kõrgemal tasandil endale lubatud rünnakud Soome vaba ajakirjanduse ja sealt pärit arvajate vastu. Ükskõik kui ebameeldivana ei pruugi võimukandjatele tunduda sõnumid, voltaire’iliku empaatia puudumise näol sõnumitoojate suhtes on tegemist sellise fundamentaalse kultuurilise lõhega Ida- ja PõhjaEuroopa vahel, mille meiepoolse ületamiseta ei ole kujuteldavad ka lähemad liitlassuhted Soomega. See asjaolu aga oli ja jääb Eesti geopoliitiliseks Achilleuse kannaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming