Eesti poliitolümpia, kus tähtis pole võit, vaid osavõtt

Janek Luts

Mitmed tunnustatud ajakirjanikud ja sotsiaalteadlased läksid valimiseelses situatsioonis kaasa riigikogu kui institutsiooni odava naeruvääristamisega.          Neljaks aastaks on valikud tehtud ja väga üheselt ei saa vastata, kas valiti poliitikute või poliitika vahel ja kes sisuliselt võitis ja kes kaotas. Üldine hoiak on, et nendel valimistel tegi ajakirjandus head tööd, aga osa sellest kiitusest kuulub jagamisele. Tänama peab poliitikauuringute keskust Praxis, kelle analüüside abil sai valimisprogrammides paljugi enne valimisi selgemaks. Hea sõnaga peab meeles pidama ka rahandusministeeriumi töötajaid, kes taas  arvutasid välja erakondade lubaduste hinna, mistõttu sai küsida, kust see raha võetakse. Ajakirjandus peab tänama ka avasektori inimesi, kes võtsid jõuliselt hinnata head valimisreklaamitava ja koostasid valijatele „kompasse”. Vahefinišite fikseerimisel tegid oma töö ka erakondade populaarsusküsitlused, mis said ehk tänamatult suure vormilise tähelepanu osaliseks ja kus sotsiaalteadlased piirdusid poliitikute populaarsuse analüüsiga, unustades  poliitika analüüsimata.  

Vastuseta on küsimus, kas ajakirjandus ja meedia oleksid ilma avasektorita olnud sama julged, sõnakad ja analüütilised või on pidev  psühholoogiline rünnak, et ajakirjandus ja meedia on pinnapealsed, kallutatud, skandaalijanus hagijad, oma töö teinud ja seisukohtade ning analüüsi puhul vajatakse kõrvalist autoriteetset tuge. Samas läksid mitmed tunnustatud ajakirjanikud ja sotsiaalteadlased valimiseelses situatsioonis kaasa riigikogu kui institutsiooni odava naeruvääristamisega. Riigikogu liikmed märgistati mõttetuks kambaks ja „kummitempliks”, toomata välja ühtegi nime,  argumenti või mõõtkava, mille alusel või kelle kohta selline väide õhku paisati. Kas selline lahmimine aitas kaasa valimisaktiivsusele ja andis vastvalitud riigikogulastele teadmise, et nende tegemisi või tegematajätmisi jälgitakse ja hinnatakse sisuliselt?   

Vastuse sai aga küsimus, kas valimistel on midagi võimalik saavutada, kui möödunud neljast aastast pole valijale midagi ette näidata. Mugav on teatada, et Tarandi-efekti  peale tormi jooksnud üksikkandidaadid jäid tänavale ainult „tänu” valimissüsteemi eripärale. Kas tõesti? Eriti räige on aga roheliste esinumbri Aleksei Lotmani fraas, et „ka kõrgeimal võimukandjal on õigus eksida. Antud juhul see kõrgeim võimukandja ei teinud kõige  targemat valikut!”. Valimistulemus aga näitas, et häälemagnetid olid „vabad mehed”, mitte neli aastat riigikogus istunud rohelised. Poliitmaastikul närtsinud Rahvaliidu vabandus, et suureks tulemiseks ei olnud kampaaniaraha, kõlab lihtsalt õõnsalt. Selliste põhjendustega saavad kaotust vabandada vaid need, kes alahindavad kõrgema võimu kandjat, pidades teda väga  praetud kalaks.       

Mitut „uue tulemist” on veel vaja, et aru saada, et kõrgema võimu kandjaga ei õnnestu korduvalt hämada. 2011. aasta poliitolümpial sai selgeks, et ka „vabade meeste” peidetud valimisliit ei too edu ning Res Publica ja rohelised suutsid elada vaid ühe valimistsükli, sest ei suutnud oma iseseisvat eksistentsi tegusate  argumentidega põhjendada. Tule taevas appi, sest Eesti Kristlikud Demokraadid võiks endalt lõpuks küsida, mida nad neli aastat tegid, et nende olemasolust ja seisukohtadest saadi teada taas vaid paar kuud enne valimisi. Seda olukorras, kus Valimiskompass näitas paljudele, et nende hääl võiks just kristlikele demokraatidele minna.     

Kurvastav ja õpetlik on Keskerakonna ümber toimuv, sest suure ja mõjusa opositsioonierakonna käitumine suutis mentaalselt tappa valimiseelse arutelu, kuna läbipaistmatu valitsemine pealinnas ja „idarahaskandaal”  jäid kirvena rippuma kõigi erakonna liikmete peade kohale. Hirmunud erakonna esinumber ei suutnud vastuseta küsimuste hirmus (näiteks Liechtensteini- ja idaraha) ning pärast vastutustundetu nihilismi külvamist õigusriigi usaldusväärsuse suhtes otsustada, kellega, kuidas ja millal ta üldse avatult suhtleb ja debateerib. Sellises supis ujumine jättis ka ülejäänud erakonnaliikmed rünnatavaks  ja nende mure väetimate ühiskonnaliikmete pärast oli pigem silmakirjalik kui siiras. See, et sellises olukorras pääseti riigikokku, on pool võitu, sest ilma vastuseta eelmainitud küsimustele ei saa erakonda tõsiselt võtta ka opositsioonis.         

Esinumbri valimistulemusest võib aga selgelt välja lugeda, et mõjus osa meie riigi kodanikke elab ühes teises infoväljas ja nende väärtushinnangud on pigem bütsantslikud. Kimp sellist taaka suurimas opositsioonierakonnas oli enne valimisi kingitus koalitsioonile ja on seda ka uuele koalitsioonile Toompeal.  Lõpuks: kas on mõistlik pärast valimistulemuste selgumist teatada nendele, kes andsid oma hääle valimiskünnise taha jäänud kandidaatidele ja erakondadele, et teie hääl läks raisku? Poliitmatemaatiliselt kindlasti, aga sisuliselt? Kõik, kes kasutasid võimalust väljendada oma meelsust demokraatlikel valimistel, tegid õigesti, sõltumata sellest, kas nende valitu pääses riigikogusse või mitte. Kui siiras on siis nende „prügikastihäälte” jutu ajajate mure  valimisaktiivsuse pärast? Kui siirad ollakse, väites, et neli erakonda riigikogus on pigem vähe, kui valijalt eeldatakse alati kindlate võitjate poolt hääletamist? Neli aastat on poliitikas ja ühiskonna arengus lühike aeg ja vahepeal on veel mõned meistrivõistluste mõõtu valimised, mis võiksid anda võimaluse uutele ja vanadele tulijatele sättida oma tegemisi, et olla aastaks 2015 tõsiseltvõetavas võistlusvormis tähelepanu ja usalduse eest. Loomulikult eeldusel, et  nad on võimelised neil poliitolümpiamängudel saadud kaotusekogemusest järeldusi tegema. Parlamendi valimistel on alati tähtsam kõigi osavõtt, mitte ainult võitmine!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming