Eesti rahvastiku hetkeseis ja tulevikuväljavaated

Tiit Kärner

Äärmusfundamentalism: lõpetada nautlemine ja sünnitada

1990. aastaga võrreldes on laste arv praeguseks kahanenud peaaegu kaks korda: 350 000-lt 190 000-ni. Isegi kui see langus kohe peatuks, levib kahanemine aastatega piki rahvastikupüramiidi ülespoole ning jõuab 60 aastaga selle tippu1. Eluea pikenemise ja selle tõttu, et eestlased oli enne 1990. aastat aeglaselt kasvav rahvas, on pensionäride arv pidevalt suurenenud ning see jätkub mõnda aega. Seni loodab järjest kasvav arv pensionäre saada oma järjest tõusma pidavat elatist järjest kahaneva töötajaskonna makstud maksudest. Võibolla on nende ohtude vastu ravim leitud. Eks ole meil ju nüüd vanemahüvitise seadus, mille vastuvõtmisel Siim Kallas lootusrikkalt ütles, et ?kui üldse midagi kallutab Eesti rahvastiku arengut positiivses suunas, siis on just see seadus see, mis mõjub?.

Ka kogu Euroopa summaarne sündimuskordaja ehk keskmine laste arv ühe naise kohta kahanes ajavahemikul 1947 ? 1997 muutumatu kiirusega 0,03 last aastas ehk 1 laps 30 aasta kohta. Sündimuse langus algas kõige varem Põhja-Euroopas ning 1980. aastate keskpaiku alustati meeleheitlikku katset seda olukorda muuta. Tasemelt 1,6 õnnestus neil sündimuskordaja 1990. aastate alguseks tõsta 1,9ni, siis hakkas see aga uuesti langema. Minimaalne rahvastikku taastootev sündimuskordaja on aga 2,1. Võrdluseks Eesti praegune tase: 1,2. Rootsis näiteks on sündimus Eestiga võrreldes vaid napilt kõrgem (sündimuskordaja 1,6), samas on meie vanemahüvituse analoogina neil vanematel 480-päevane sünnitoetus, millest 390 päeva saavad nad 80% eelnenud sissetulekust, muud toetused (rasedustoetus, lastetoetus jt.) peale selle.2 Toetuste maksmisel on meil kindlasti raske Põhjamaadega konkureerida. Millele küll tugines Siim Kallase optimism?

Millised üldse on väljavaated tõsta sündimust rahaliste peretoetuste abil? Möödunud poolsajandi kogemus annab sellele selge vastuse. Sissetuleku ja sündimuse vahel eksisteerib kaks fundamentaalset seost: rahalise toetuse tõus viib sündimuse kasvule ja sissetulekute kasv viib sündimuse langusele. Nende kahe seose vastuolu on näiv: esimese toime on vahetu, teisel viivitusega ja pikaajaline. Tuleviku jaoks on oluline mõista, miks see nii on. Asi on selles, et sissetuleku mõju sündimusele ei avaldu vahetult, vaid inimeste väärtushinnangute vahendatuna. Väärtushinnangud ise aga ei ole muutumatud, vaid sõltuvad sissetulekust, kuid nende muutumine võtab aega. Vahetu tuleviku suhtes efektiivsed abinõud osutuvad pea alati pikas perspektiivis kahjulikeks. See ongi ühiskondlike seoste mittelineaarsuse tulemus.

Kuidas see seos tegelikkuses toimib, selle kohta üks lihtsustatud näide. Inimene saab raha R, mille ta kulutab võrdselt n-iks talle vajalikuna tunduvaks otstarbeks. Üks neist on laps, kellele kulutatakse seega summa R/n, mis ongi sündimuse mõõduks. n on seejuures määratud asjadega, mis on inimesele kättesaadavad, seega sõltub n ise R-ist. Kui inimese sissetulek kasvab, kasvavad ka raha kulutamise võimalused. Seni, kuni inimene pole neid uusi võimalusi tajunud ja nendega kohanenud, jagab ta inertsist uue ja suurema sissetuleku ikka senise n-iga ning R/n ehk sündimus kasvab. See kohanemisaeg ei ole aga pikk, seniste kogemuste põhjal mõned aastad. Juhul kui valikuvõimalus n kasvab sissetulekuga suhteliselt kiiremini kui sissetulek R ise, on lõpuks uues rahalises seisus R/n väiksem kui esialgu, mis tähendabki, et sissetulekute kasvades sündimus langeb. ?Võimaluste ja ahvatluste rohkus ongi ilmselt põhjus, miks kogu lääneilmas pereelu, ka laste sünnitamine, lükkub aina hilisemale eale, kuid mõnigi kord jääb hoopiski realiseerimata? (prof. E.-M. Tiit, PM 5. II 2003).

Väärtusi ei määra siiski mitte ainult raha. Väärtuste kujundamises segunevad nii traditsioonid, elukogemus kui ka ootused. Just viimase domineerimine esimeste üle põhjustaski sündimuse järsu languse kõigis vastvabanenud Ida-Euroopa riikides. Inimesed kujutlesid algavat elu sellisena, nagu seda näitasid Soome televisioonis nähtud reklaamiklipid, ning kujundasid oma väärtushinnangud sellele vastavalt.

Mis tegelikult järgnes, oli elatustaseme seni kogemata langus. Selles ? elanike väärtushoiakuis ja mitte väidetavais riigi juhtimise vigades ? on sündimuse languse põhjus. Sündimuse langus sai täishoo juba Savisaare valitsemisajal ning on sellest alates jätkunud täiesti ühtlases tempos, vaatamata sellele, kas valitsusjuhiks on olnud Laar, Siimann, Kallas või keegi teine. Tõsiasi on, et eesti (ja mitte ainult eesti) ühiskonna jaoks tervikuna on lapsed kallis ja madala konkurentsivõimega kaup, mida hangitakse suures osas vaid kogemata ja seetõttu, et siin on liising ilma eelneva sissemakseta.

Seega lootus muuta iive rahaliste toetuste abil uuesti positiivseks on alusetu ning põhjuseks on see, et inimeste väärtushoiakuis on lapsed teisejärgulised, seevastu olulisemana tunduvate ahvatluste hulk järjest suureneb. Kuid on ju veel võimalus muuta just väärtushoiakuid endid! Kahjuks seab maailmakogemus ka selle võimaluse kahtluse alla. Sündimuse alanemine ei ole ainult Eesti, ka mitte ainult Euroopa probleem, see toimub praegu kõikjal. Ning see on globaalsete muutuste üks osa ning selle indikaator. Järgmisel joonisel on toodud kogu Maa elanikkonna suhtelise juurdekasvu kiirus vastavalt Sergei Kapitsa rahvastikukasvu mudelile3 .

Nagu näha on praeguseks juurdekasvu kiiruse tipp juba napilt ületatud ja toimub sündimuse kiire langus. See protsess on täiesti kõikehõlmav, globaalne, ehkki algusaeg erineb paikkonniti. On raske kujutleda, et sündimuse languse põhjused ja mehhanism oleks igas maailma paigas erinev. Kõikjal on selle taga kaks tegurit: teaduse ja tootmise areng, mis teeb lapsesaamise vältimise lihtsaks, ja muutused inimeste väärtushoiakuis, mis teevad laste omamise ebasoovituks. Kui esimese teguri ülemaailmne levik on tavapärane ja mõistetav, siis teine ? väärtushinnangute globaalne ühtlustumine ? on midagi täiesti uut.

Ligikaudu 100 000 aastat tagasi avastas Loodus, et liigi Inimene arengut saab oluliselt kiirendada, asendades aeglase ja vaevalise bioloogilise arengumehhanismi palju kiirema ühiskondlikuga. Selle võimaluse aluseks oli inimese emotsionaalne mälu, mis võimaldas programmeerida inimeste käitumist sõltuvalt neid ümbritsevatest looduslikest ja ühiskondlikest elutingimustest. See mehhanism, mida edaspidi nimetame kultuurimehhanismiks, evis evolutsioonimehhanismi kõiki kolme ?Darwini triaadi? nime all tuntud omadust: järjepidevust, muutlikkust ja alluvust looduslikule valikule ning oli see samuti võimeline suunama inimese arengut inimese ja inimsuhete edasise diferentseerumise ja komplitseerumise suunas. Lühidalt on selle mehhanismi funktsioneerimine järgmine: emotsionaalne mälu salvestab lapseeas looduse ja inimeste mõjutusel selle, mida me eespool väärtushoiakuiks nimetasime, ning need suunavad inimese tegevust kogu edaspidise elu jooksul. Selliselt kujunenud väärtushoiakud (ehk kultuur, mis semiootilises mõttes kujutab endast emotsioonide ja keele sümbioosis kujunenud metakeelt ja selles kirjutatud tekste, kusjuures sõnad kannavad lisaks nende tavatähendusele veel neile selle väärtussüsteemi poolt lisatavaid emotsionaalse kaaluga tähendusi) võivad väliste tingimuste muutumatuse korral püsida stabiilsena aastasadu, samas defineeritakse need aga iga uue põlvkonnaga uuesti.

Kultuur, mille vahendusel toimub inimese reaktsioon muutuvatele väliskeskkonna tingimustele, toimib seega sarnaselt programmeerimise kõrgkeele translaatoriga, mille ülesandeks on teisendada selles kõrgkeeltes antud käsud arvutitele mõistetavaiks tegevusjuhiseiks. Kultuurimehhanism osutus nii efektiivseks, et selle kasutuselevõtuga inimese bioloogiline areng peaaegu täielikult lakkas. Selle mehhanismi toimel on kujunenud kaasaegne inimeste maailm kogu oma kultuurilises mitmekesisuses. Kõige üldisemalt võttes kujutab see inimese ja inimühiskonna arengu üht etappi looduse iseorganiseerumise lõputus ahelas. Selline areng viib alati looduse järjest suureneva diferentseerumise ja süveneva komplitseerituse suunas, mistõttu need viimased ongi arengu sünonüüm. Seetõttu saab globaalne väärtushinnangute ühtlustumine tähendada vaid tõsist häiret arengu kultuurimehhanismis: see on lakanud toimimast. Väärtushinnangute globaalne ühtlustumine saab toimuda vaid keeruliste kõrgkultuuriliste konstruktsioonide lagunemisel.

Kurtmine kultuuri allakäigu üle on niisama vana kui kultuur ise. Ning see on olnud täiesti loomulik ja vältimatu, sest siin on tegu kultuurimehhanismi kahe vältimatu, kuid olemuslikult vastandliku külje ehk järjepidevuse ja muutlikkuse kajastumisega inimese teadvuses. Ning seetõttu on oht sellele minevikukogemusele viidates mitte tajuda ja ignoreerida praegu inimühiskonnas toimuvaid murrangulisi protsesse, millele ei ole mingeid analooge inimkonna senises, nii kirjutatud kui kirjutamata ajaloos. Vaadake uuesti esimest joonist! Inimkonna miljoneid aastaid kestnud areng XX sajandi keskpaigani välja on toimunud ühe ja sama immanentse arenguseaduse järgi. Praegu toimub aga väga kiire üleminek täiesti uuele arenguparadigmale ? rahvastikukasvu kiiruse tõusvalt suunalt järsult langevale. (Kapitsa mudeli kohaselt hõlmab üleminekuperiood aastaid läinud sajandi kuuekümnendaist käesoleva sajandi keskpaigani, siis on arenguseadus põhijoontes vahetunud.) Arenguseadus ei peegelda ainult inimeste bioloogilist produktiivsust, vaid on kontsentraat kõigist ühiskonnasisestest suhetest ja vastasmõjudest, seega tähendab arenguseaduse muutus ühiskonnaelu kõigi aspektide muutumist. Sündimuse langus, globaliseerumine, kultuuri allakäik, demokraatia taandareng, isegi kliimamuutus ? kõik see on selle muutuse osa.

Me oleme praegu selle protsessi keskel, hetkel, mil vana ja uus on segunenud ja raskesti eristatavad, seetõttu on meil kalduvus seda uut tõlgendada kui ühiskonna senise ja seetõttu loomuliku toimimise taunitavaid häireid, vaja oleks aga püüda tajuda ja mõista seda uut, mida toob kaasa tulevik. On lihtne kujutleda, et Iraagi konflikti taga on Bush, kuid maailma ahenemine on see, mis on paigutanud kõik riigid ja rahvad ühtsesse ?ühiskööki?, segustades kultuure ja ideoloogiaid. Praegu toimuv on rahvasterändamise uusaja analoog tema pahupidisel kujul: mitte niivõrd rahvaste liikumine ei too neid meie koju, vaid maailma kokkutõmbumine. Siinkohal tasub meenutada, et kirjutatud ajaloo suurim rahvastikukaotus ja kultuuriline tagasilangus ei olnud seotud ei sõdade ega katkuaegadega, selle põhjustas suur rahvastikuränne. Kuid ühiskondlikest protsessidest veel ohtlikumad on inimeste poolt esile kutsutud kliimamuutused. Ajakirjanduse andmeil (EPL 26. II 2004) hiljuti välja ilmunud Pentagoni raport maalib süngeid pilte oodatavate lähituleviku kliimamuutuste poliitilistest tagajärgedest (nälg, reaalne rahvastikuränne, sõjad), mis on äravahetamiseni sarnased tuntud matemaatiku ja globaalprotsesside modelleerija Nikita Moissejevi ennustatuga,4 kes pidas inimkonna kui terviku hävimist täiesti võimalikuks arengustsenaariumiks ning selle ärahoidmise vältimatuks tingimuseks teadlaskonna diktatuuri ning isikuvabaduste olulist piiramist. (Loomulikult oli ta teadlik ka nende vajalike tingimuste täitmise võimalustest/võimatusest, millest tulenes suures osas ka tema viimaste raamatute sügav pessimism.)

Pöördume eelöeldut silmas pidades tagasi Eesti rahvastikuprobleemide juurde. Loodus on siiski heatahtlik meie, rumalate vastu ning annab meile armuaega. Kompenseerimaks oma viga ? ta on liigi taastootmise mehhanismi ehitanud seksinäljale, mitte aga lastearmastusele ? on ta inimese loonud järelemõtlematu ja uudishimulikuna, mistõttu ühe lapse kipub iga naine kuidagi ikka saama. Sündimuse langusel on nullist suurem alumine piir ja meie koos Euroopaga oleme ilmselt sinna jõudmas. Seetõttu pole laste arv Eestis aastal 2025 null, nagu iseseisvusaegse langustrendi jätkudes juhtuks, ning samamoodi ei lakka loodetavasti sel sajandil eksisteerimast ka Euroopa. Eestis oli sündimus väikseim aastal 1998 ning on sellest alates tasakesi ja kõhklevalt tõusnud, jäädes taastetasemest ikkagi väga kaugele. Vastavalt eespool toodud esimesele sissetulekute ja sündimuse vahelisele seosele on sel aastal ka vanemahüvitise seaduse tulemusena loota sündimuse täiendavat tõusu. Ja tõepoolest, käesoleva aasta esimese nelja kuuga on Tallinnas sündinud 185 last rohkem kui eelmisel aastal.5 Ekstrapoleerides seda tervele aastale ning tervele Eestile, saame ligi 1900 last rohkem kui aastal 2003. Kahjuks on statistikaameti andmeil6 sündimuse kasv kogu Eestis 2004. aasta esimese kolme kuu jooksul olnud peaaegu kaks korda väiksem kui Tallinnas (selle tulemuse statistiline viga on küll väga suur: kui arvestada vaid esimest kaht kuud, siis Eestis tervikuna sündimus isegi langes), mis annaks täiendavaks laste arvuks ca 1000 last. Ka see oleks väga hea tulemus, mis näitaks, et sündimuse langusele on vastava poliitika tulemusel, vähemalt ajutiselt, võimalik vastu seista. Kuid ei tasu unustada, et iibe ainuüksi nulli viimiseks ei piisa meile mitte ühest ega isegi mitte kahest tuhandest uuest lapsest, vaid vajame aastas täiendavalt viit tuhandet uut last (negatiivne iive aastal 2003 oli 5033). See fakt näitab nende poliitikute, kes räägivad ja võibolla kujutlevadki, et vanemahüvitise seadusega on iibe probleem lahendatud, asjatundmatust ja hoolimatust.

Mis saab edasi? USA Rahvastikubüroo Rahvusvaheliste Programmide Keskuse pikaajalise prognoosi kohaselt laste arvu langus Eestis lähemail aastail peatub. Järgneb aeglane tõus umbes 220 000-ni, kuni umbes aastal 2017 on rahvaarvu kahanemine jõudnud sünnitamisealiste naisteni, misjärel järgneb uus langus kuhugi 140 000 kanti. Niiviisi me liigume loogeldes loojangu poole. Aastal 2050 näeb Eesti rahvastikupüramiid sellesama USA Rahvastikubüroo prognoosi kohaselt välja nii:

Asjaolu, et sündimuse languse algpõhjus peitub inimeste endi väärtushoiakuis, ei vabasta valitsusi vastutusest. Kui taasiseseisvumisaja algaastail oli nende sellesuunaline tegevusetus veel kuidagi vabandatav: sündimuse langus tuli kõigile ootamatult, kogu hoole ja vahendid neelas riigi ülesehitamine, seejärel kulus kogu raha ja energia ELi ja NATOsse pürgimisele, mis uuenevas maailmas oli täiesti vältimatu valik ? siis praegu see enam vabandatav ei ole. Kõik teised probleemid on pseudoprobleemid seni, kuni eesti rahva edasikestmine pole leidnud rahuldavat lahendust. Kõige rohkem teeb muret aga see, et kuulates valitsusliikmete jt. poliitikute sõnavõtte, jääb mulje, et nad kas ei näe probleemi üldse või, nagu eespool mainitud, kujutlevad, et lahendus ongi juba leitud. Nende rahvastikuküsimusega seonduvad harvad sõnavõtud ja ideed on nii absurdsed (näiteks 2 miljonit eesti keele kõnelejat aastaks 2025, seda sõltumata sellest, kas seda loodetakse saavutada sündimuse seninägematu tõusu või massilise immigratsiooniga), et tekib kahtlus, et nad tõepoolest ise usuvad, mida nad räägivad. See oleks aga juba täielik katastroof.

Mida oleks aga siis ikkagi võimalik teha, kui senine rahaliste toetuste tõstmine ei vii sihile ning väärtushinnangud on lamestunud isikliku kasu ja hea äraolemise tasandini? Kõigepealt tuleb viimse piisani ära kasutada see, mida need mehhanismid veel võimaldavad. Kuna Eestis olid elanike ootused niigi viimase võimaluseni üle paisutatud, võib loota, et rahaliste toetuste lisandumine neid ootusi esialgu oluliselt ei tõsta. See annab võimaluse negatiivset iivet mõnevõrra vähendada. Veel olulisem on, et neid rahalisi toetusi kasutataks väärtushoiakute muutmiseks. Iga toetus peaks väljendama riigi hoolitsust lastega perede ja eelkõige laste eest, sisendades, et laste omamine on väärtus iseenesest, ilma mingeid toetusi silmas pidamata, kuid mida riik just selle tõttu ka materiaalselt väärtustab. Selles kontekstis tuleb vanemahüvitise seadust, vaatamata tema positiivsele mõjule sündimusele, ebaõnnestunuks pidada, sest selliselt diferentseerituna, seega suunatuna rohkem lapsevanemaile kui lastele, kujunes ta mõju väärtushinnangute kujundamisel pigem negatiivseks. See võibki põhjustada seda, et sündimuse tõus toimub põhiliselt seal, kus keskmised palgad on kõrged. Samas on kasutult ära kulutatud üks hea võimalus väärtushoiakute mõjutamiseks ning lõputult toetusi tõsta ei saa. Samuti peab riik kasutama kõiki praegu tema kasutuses olevaid vahendeid, et nõrgendada individualistlikku, elunautijalikku ja lastevaenulikku elulaadi propageeriva vastutustundetu massimeedia mõju.

Puhtpoliitilisel tasandil on esmaülesandeks tõsta lastevanemate mõju poliitilistele otsustele; laste arvukuse langedes see järjest kahaneb. Jäädes olemasolevaisse poliitilistesse raamidesse, on ilmselt ainus, samas demokraatia eelnevat arenguloogikat silmas pidades loomulik võimalus anda valimisõigus ka lastele, delegeerides selle nende vanemaile (võimalusel soovitavalt emadele), nii nagu ajakirjanduse andmeil on see kaalumisel ka Saksamaal. Kõiki neid ja muid ajakirjanduse vahendusel välja pakutud meetmeid, mida siin loetlema ei hakka, tuleks rakendada kompleksselt, ühtse tervikuna ja raudse järjekindlusega. Ja lõpuks, vaadates eespool vaadeldud raha ja sündimuse seost, avaneb seal võimalus, mis tuleb tekkivas uues maailmas ilmselt kasutusele võtta. Raha abil saab sündimust tõsta, kui seda jaotada nii, et lapsetoetused läheksid kõik vahetult ja ainult lapsele ning mitte täiskasvanute tarbimisjanu kasvatamiseks. Riik peaks järjest enam enda peale võtma laste kasvatus- ja koolituskulud (lasteaia, huviringide maksud, koolitoit, -transport jne.). Raha selleks tuleb võtta täiendava(te)st maksu(de)st. Viimas(t)e sisseviimine on põhimõtteline: tuleb teadlikult ja sihilikult luua olukord, et inimene, kes ei kasvata oma lapsi, kasvatab võõraid lapsi. Ja lõpuks: on väga tõenäoline, et riigil tuleb tulevikus ülal pidada lapsevanemaid samal viisil, nagu ta praegu peab ülal sõjaväelasi, politseinikke ja muid riigi eksistentsiks vajalikke struktuure. Lapsevanem olemine muutub tööks, mille korraliku sooritamise korral makstakse ka korralikku palka ? täpselt niisama nagu iga muu töö korral. See ei tähenda lapsevanema ja lapse alavääristamist, vastupidi, siis on neil, kes lapsi tahavad ja armastavad, võimalik oma kutsumust realiseerida ühiskonna toetusel, mitte hurjutamise ja mõnitamise saatel, nagu sageli praegu (2001. aasta väärtusuuringu7 andmeil suhtus 11% inimestest suurtesse peredesse tõrjuvalt ning see trend oli kasvav).

Kui keegi arvab, et sellised abinõud ei ole seniste arusaamadega isikuvabadustest ja muu praeguse ühiskondliku comme il faut?ga kooskõlas, siis nii see peabki olema. Möödunud pool sajandit on näidanud, et olemasoleva (nüüd juba ?olemas olnud?) ühiskonna arusaamade raamistikus rakendatud sündimust tõstvad abinõud on osutunud kõlbmatuks. Lahendust vajab üha tungivamalt kogu Euroopa ja see poliitik, kellel on julgust end vanadest arusaamadest lahti rebida ja leida negatiivse iibe probleemile lahendus, võib pretendeerida Nobeli rahupreemiale. Globaliseerumine viib aga vältimatult selleni, et liberalism kui ideoloogia jagab kommunismi saatust. Eesti võiks siin olla teerajaja rollis. Isegi peaks, sest meie oleme praegu enim ohustatud liik. Esimesena tabada globaalseid muutusi ja adekvaatselt neile reageerida ? mis on sellega võrreldes mingi Nokia! Kahjuks pole mingit märki sellest, et praegune valitsus neid probleeme mõistaks või isegi märkaks. Valitsuste vastutust on seni ajakirjanduses käsitletud üpris väärastunud kujul: kõikjalt otsitakse vigu (mis puuduliku info alusel tehtud otsustuste korral on vältimatud, niisamuti nagu on vältimatu info puudulikkus), siis süüdlasi ja siis nõutakse nende tagasiastumist. Tasub mõelda selle üle, mida ütles Joakim Helenius. ?Sa ei saa juhti lahti lasta lihtsalt seepärast, et ta tõi ettevõttele kahjumit. Sa annad talle kinga siis, kui näed, et ta ei reageeri probleemidele? (Eesti Ekspress 4. III 2004).

 1 Andmed on võetud USA Rahvastikubüroo Rahvusvaheliste Programmide Keskuse (U.S. Census Bureau International Programs Center) koduleheküljelt: www.census.gov/ipc/www/2 Andmed Rootsi perepoliitika kohta on võetud sealse Tervis- ja Sotsiaalministeeriumi infolehelt nr. 14, 13. IX 2003, vt. http://www.sweden.se/.3 UFN (Füüsikateaduse Edusammud, vn. k.) kd.166, nr. 1, lk. 63 ? 80.4 N. Moissejev, “Hüvastijätt lihtsusega. Kaasaegse ratsionalismi maailmavaade. Sissejuhatus iseorga-niseerumise teooriasse”, Moskva 1998, vn. k.5 Allikas: Tallinna perekonnaseisuamet.6 Vt. http://www.stat.ee7 Vt. http://www.riik.ee/rahvastik/loppsaar.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming